sugugi välistatud, et see noor printsess võis olla hilisem naisvaarao Hatšepsut. Madalamast rahvakihist lapse adopteerimine räägib vaid tema isepäisusest ja ebakonventsionaalsest tegutsemisest, mida on kinnitanud ka arvukad näited tema üsna pikast valitsemisajast. Eneseteadlik naine, kes ennast nimetas küll kuningatütreks, kuninga õeks, suureks kuninglikuks abikaasaks ja jumala abikaasaks, pidi ju oma vana isa Thutmosis I ja auahnete noorte meeste – abikaasa Thutmosis II ning väimehe Thutmosis III – silmis ennast maksma panema. Ta kehtestas seda läbilöögivõimet ka väliste vahenditega, pannes ette kunsthabeme, et mehe moodi välja näha. Tema graatsiline, isegi poisilik keha ja rõhutatult mehelik riietus tugevdasid veelgi muljet, mida ta esile kutsuda tahtis.
Tõusu võimu juurde alustas ta olemata veel 15-aastane, kui tema isa Thutmosis I tegi ta kaasvalitsejaks. Veidi hiljem abiellus ta Thutmosis II-ga (kes polnud veel 14-aastaseks saanud), ja tema isa suri. Noor naine võttis üle valitsejarolli, sest tema abikaasa oli veel noorem kui ta ise, ning talle ei olnud jõukohane ülesanne, milleks oli Nuubia ülestõusu mahasurumine. Lisaks sellele ähvardas oht ka Aasiast, kuna Thutmosis I vallutatud aladel muutusid rahvad mässulisteks ja hakkasid tungima Egiptuse aladele.
Juba abielu ajal Thutmosis II-ga algatas ta vilka ehitustegevuse, et hüksoslaste valitsemise ajal purustatud pühakojad uuesti üles ehitada. Uhkena oma ülesehitustöö üle lasi ta selle ka ühes raidkirjas igavikustada:
„Ma taastasin kõik selle, mis oli purustatud, ja ehitasin lõpuni kõik, mis jäid pooleli, sellal kui asiaadid põhjapoolsetel aladel elasid ja barbarid koos nendega olid ning kõiki meie maale tungima ahvatlesid, mida ka tehti ja nad valitsesid siin ilma et jumal Rast midagi oleksid pidanud.”
Arvatavasti aastal 1504 eKr, vaid 30-aastasena, suri ta mees Thutmosis II. Hatšepsut nägi nüüd suurt võimalust haarata pikemaks ajaks ainuvalitsemine Egiptuses enda kätte, sest ta mehe abieluväline poeg oli alles laps. Aga nagu see kombeks oli, pandi too otsekohe Hatšepsuti tütre Nofrurega paari ja nimetati ka asevalitsejaks. Tegelikku võimu hoidis aga Hatšepsut enda käes ja suutis edukalt vastu seista kõigile õukonnaintriigidele, koondades enda ümber mehi, keda võis absoluutselt usaldada. Juba oma mehe eluajal oli ta teinud ühest teenrist Senenmutist oma nõuandja ja usaldusaluse. Ühes raidkirjas kiidab see mees ennast, et ta olevat olnud kuningliku majapidamise valitseja ja kohtunik kogu maale. See ametnik polnud üksnes võimas kojaülem ja valitsejanna tütre Nofrure kasvataja, vaid paistis silma ka juhtiva ehitusmeistrina.
Kui lähedased olid nende omavahelised suhted, selle kohta võib püstitada vaid oletusi. Senenmuti ehitatud Deir el-Bahri templis, mis oli mõeldud hauakambritempliks valitsejannale, lasi ta ennast kujutada sanktuaariumis,3 mis oli mõeldud eluruumiks kuningannale koos jumal Horosega, jumalustest kõige kõrgemaga. Ka endale lasi see mees valmistada hauakoha oma käskijanna hauakambri alla, mille kaunistas Hat-šepsuti piltidega. Kaasaegsete silmis sai see küll tähendada vaid varjatud armastusavaldust Hatšepsutile. Teisalt avaldas naisvaarao oma suurele ehitusmeistrile tänu tema raidkujude asetamisega Teeba templisse ja veel mitmesse teise kohta. Seda erilist kiindumust, mida tundis see kõrge ametnik oma kuninganna vastu, on püütud selgitada Vana-Egiptuse emaõigusliku korra järelmõjuna. Tõendit selle kohta usuti leiduvat ka Senenmuti nimes, mille tähendus on „ema vend”.
Tähtsaimate Hatšepsuti valitsemise aegsete välispoliitiliste sündmuste hulka kuulub ekspeditsioon müütilisele Puntimaale, „viirukimaale” Abessiinia rannikul. Selle maaga käis juba Vana-Egiptuse ajast elav kaubavahetus lõhnarohtude ja – ainete, eriti viiruki saamiseks, sest need ained ei tohtinud egiptlaste religioossetes tseremooniates puududa. Sellest retkest, mida on selgelt kujutatud tema hauakambritemplis Deir el-Bahris, oleme üsna hästi informeeritud. Ülima jumala Amoni initsiatiivil saatis ta kuningliku saadiku Nehsi juhtimisel 110-mehelise üksuse viiel laeval sellele salapärasele maale, mis tänaste tõekspidamiste järgi asus kusagil Somaalia rannikul. Reis kulges Teebast mööda Niiluse jõge alla kuni Wadi Tummilatini, mis asus põhja pool tänapäeva Kairot, seejärel mööda mageveekanalit, tänapäevase Suessi kanali eelkäijat Suurele Mõrujärvele ja sealt juba edasi Punasesse merre. See ekspeditsioon jõudis arvatavasti kaheksa kuu pärast Punti. Kaldale püstitati jumal Amoni kuju, millel istub Hat-šepsut. Deir el-Bahri templis olevatel piltidel on kujutatud, kuidas Punti kuningas Parhu ja tema naine Iti Egiptuse delegatsiooni vastu võtavad. Kingituseks said egiptlased ihaldatud lõhnaaineid ja muid selle maa aardeid, nagu mürripuid, elevandiluud, kulda ja kohalikke orje. Ekspeditsiooni naasmisel koju tervitas neid juba sadamas isiklikult kuninganna, kes kingitused vastu võttis ja nende headust kontrollis. Kuninganna ei suutnud vastu seista kiusatusele võtta oma kätte lõhnav palsam, mis oli küll määratud jumal Amonile, ja määrida seda kohe endale peale. Rahvas, kes seda sündmust pealt vaatas, sooritas rõõmutantsu, kuna uskus, et kuninganna on selle eduka mereretkega saatnud korda ime. Hinnalised viirukipõõsad istutati tema templi aeda.
Järgmine ekspeditsioon tehti Siinai poolsaarele, et uurida sealseid vaseleiukohti. Kuna seda ettevõtmist häirisid nomaadid ja teised sõjakad suguharud, tuli kolm aastat hiljem, arvatavasti Thutmosis III käsul ette võtta juba teine retk samasse piirkonda ja selle ülesandeks sai kaevanduste kaitsmine nomaadide eest. Vase kaevandamisel leitud vääriskivid ilmselt äratasid huvi ka kõrberahvastes. Raidkirjad, mis nendest sündmustest jutustavad, teatavad ka sellest, et vahepeal oli Hatšepsuti tütar Nofrure surnud ja tema mees osales valitsemises võrdväärsena Hatšepsuti kõrval.
Thutmosis III, kellele anti vaid teisejärgulised ülesanded ja sõjaväeline ülemjuhatus, pidi vaatama pealt, kuidas Hatšepsut koos tütrega maad valitses. Kui mitte arvestada tema hilisemat 20-aastast ainuvalitsemist, mil ta tegi 17 võidukat sõjakäiku Aasiasse, siis võiks küll küsida, kuidas üks nii teojõuline mees suutis end naiste valitsemise alla painutada. Nende paljude paleepöörete juures, mis egiptlaste juures toimusid, jääb täiesti arusaamatuks, et Thutmosis III, keda tänapäeva ajaloolased nimetavad ka vanade egiptlaste Napoleoniks, seda kõike vastuhakuta välja kannatas. Ühel sõjajumal Menthule pühendatud sambal ülistab mees oma kehalist jõudu ja kangelastegusid. Kui ta poisieas Karnakis preestriametiks valmistus, siis instseneeris ühe riigipüha puhul Thutmosis I-le jumalate kohtu, selleks et kehtestada oma pretensioone vaaraotroonile. Kui jumal Amoni pilti kanti templist läbi, siis võttis ka tema koos ülejäänud preestritega sisse koha protsessiooni toimumise tänaval. Preestrid kandsid areldi jumala pilti läbi usklike spaleeri, samaaegselt justkui kedagi otsides. Järsku peatusid nad Thutmosis III ees, kes heitis end pildi ette pikali. Kuid jumal Amon olla ta sealt üles tõstnud ja viinud templisse kohale, kus tohib viibida vaid vaarao, nii kirjeldatakse seda sambal olevas raidkirjas.
Kindlasti kannatas ta ka selle all, et omas abieluvälise päritolu tõttu nii raskelt talutavat seisundit ämma kõrval, kes oli uhke oma kuninglikule põlvnemisele. Võib-olla õnnestus Thutmosis III-l ämma usaldusalune Senenmut tema positsioonilt tõugata, sest juba mõned aastad enne naisvaarao surma kaovad sellest mehest igasugused jäljed. Hatšepsut leidis Amenhotepis väärika järglase kojaülema kohale, aga oma vihatud väimehele tuli tal ikka enam ja enam ülesandeid loovutada. Ta küll püüdis meest võimalikult väljaspool Egiptust hoida või siis leida talle sõjaväelist rakendust piirialadel. Need olid kõik tegevused, milleks see mees oli juba talendi poolest loodud ja mida ta suutis ka väga edukalt täita. Võidukalt lõpetas ta sõjakäigu Nuubiasse ja veidi hiljem oli ta väga aktiivne Palestiinas ning vallutas Gaza linna. Kuid vananev naisvaarao ei suutnud kuidagi vältida aeglast võimuohjade käest libisemist ka siseriigis ning Thutmosis III tegeles üha enam ka tsiviilvaldkondadega. Ta isegi ehitas ühe templi Deir el-Bahri olemasoleva hauakambri peale.
Kui Hatšepsut 1483. a eKr üle 50 aasta vanana suri, siis lõppes 20-aastane rahuaeg Egiptuses. Oma saavutused lasi valitsejanna jäädvustada Amoni templi obeliskile Karnakis:
„Kõik võõramaalased on ühendatud minu jalatalla alla. Minu lõunapoolne piir ulatub Puntimaale, minu idapoolne piir küünib Aasia soodeni. Siinai elanikud on sellega rahul, mida mina annan. Minu läänepiir ulatub Manuni (Läänemägedeni).
Reliikviate hoiukohas.
