iseloomulikud negriidsed jooned, ja oli pärit hoopis Nuubiast, omas ta oma mehe ja ka poja Amenhotep IV valitsemise ajal väga suurt mõju. Kõigis ametlikes dokumentides figureerib tema nimi vaarao nime kõrval. Nuubias Sedeingas pühendati talle tempel ja ta poeg astus avalikkuse ette vaid ema saatel.
Kui Teje suri ja sängitati abikaasa juurde Kuningate orgu, siis asus riiki juhtima tema poeg koos abikaasa Nofretetega. Olgugi et Egiptuse riigi areng sõltus mitmete rõhuvate probleemide lahendamisest (nagu näiteks valitsusreform ja Aasiapoolsete piiride kindlustamine), viis uus kuningas peagi läbi usureformi ja lasi kõik muud jumalad peale päikeseketta (Aton) likvideerida. Edaspidi tohtis ainult taevasse kerkivat päikest austada nimega Isa Aton. Kuningas ise nimetas enda Ehnatoniks, mis tähendab „ta meeldib Atonile”. Kuna preesterkond need uuendused tagasi lükkas, siis lahkus kuningas koos abikaasaga Ülem-Egiptuse kuningalinnast Teebast ja ehitas allpool Niiluse äärde Amarnasse uue pealinna. Kuid Teeba preesterkond, keda arvati olevat sada tuhat inimest, kihutas rahva kogu maal üles, et kindlustada endale riigis vana võimutäius. Puhkes revolutsioon ja Ehnaton suri äkitselt.
Ehnaton oli tegelenud ka luuletamisega ja ühes oma hümnis päikesejumalale mainis ta ka oma naist:
„Anna valgust mulle, oma teenrile, oo suur Päike ja jaga oma kiirgust mu armastatud abikaasale Nofretetele, et ta elaks ja oleks noor, alati ja igavesti!”
Ehnatoni surma järel üritas Nofretete oma võimu säilitada ja pidas plaani abielluda ühega hetiidi printsidest. See kavatsus tuleb välja kirjast hetiitide kuningale, milles kirja autor, kes nimetab ennast Egiptuse kuningannaks, palub kuningat saata ühe oma poegadest tema juurde abiellumiseks. Vaieldav on vaid, kas kirja autor oli Nofretete ise või tema tütar Anhesepaton. Sealtpeale vaikivad allikad ja Nofretete edasisest saatusest pole teada mitte midagi.
Ka assüürlaste riigis oli üks naine, kes mängis seal silmapaistvat rolli. Kuningas Sanheribi (704–681 eKr) abikaasal Naqial oli kestev mõju poliitikale. Olgugi et ta oli algselt vaid kuninga liignaine, suutis ta tõusta „esimeseks leediks” ja täitis seda kohta väga andekalt. Ta pidi küll avalikkuse ees hoiduma abikaasa varju, aga seda innukamalt pani ta oma mõju maksma kulissidetagustes ja tal õnnestus isegi pärast oma mehe surma määrata troonijärglane. Hetiitide meeste valitsetud ühiskonnas oli ka naistel teatud määral võimalus poliitilist võimu teostada. Indoeuroopa rahvas hetiidid hõivasid III aastatuhande lõpus eKr alad praegusest Lõuna-Venemaast kuni tänapäeva Anatoolia kaguosani ning alistasid emaõiguslikult organiseeritud hattide riigi. Nad valitsesid 1900–1200 eKr suurriiki, mis hõlmas kogu Väike-Aasiat ja purunes alles läänepoolsete rahvaste, nn mererahvaste, pealetungi all.
Hetiidid näisid olevat oma meeste valitsetava ühiskonnasüsteemi ja religiooniga sulandunud kohalikku emaõiguslikku kultuuri. Hetiitide religioonis võttis meessoost ilmastikujumal Tešub sisse peajumala koha. Kohalik hattide jumalanna Arinna, kes kannab kõiki emajumaluse tunnuseid, olevat abiellunud selle ilmastikujumalaga. Selle müütilise pulma tagapõhjaks võib küll olla hetiitidest vallutajate abiellumine kohalike printsessidega. Viimased omasid ilmselt, nagu see nende juures oli ammusest ajast kombeks, õigust troonile. Vaid sellisel moel on seletatavad hetiidi kuningannade eesõigused, mis kuidagi ei passi indoeurooplaste isaõiguslikku ühiskonnakorda. Kui kuninganna abikaasa suri, siis valitses ta ise edasi. Ja alles pärast tema surma oli lubatud uue kuninga abielunaisel tema tiitlit üle võtta. Need eriõigused räägivad selle kasuks, et nad olid vanadel aegadel olnud vähemalt kuningate määrajad, kui just ise kuningannana ei valitsenud. Nii hetiitide kuningas kui kuninganna kandsid tiitlit tabarnas, mille tähendus oli „kuninganna abielumees” ja reetis sellega kuninganna kõrget positsiooni. Ilmselt olid vanaaja hetiitide kuningad troonil vaid tugevate sidemete tõttu oma kuningliku abikaasaga.
Hetiidi kuningannast Puduhepast saab selge ettekujutuse arvukate allikate alusel. Ta oli kuningas Hattušili III (1280– 1250 eKr) abikaasa. Säilinud kirjade ja muude ajalooliste dokumentide järgi kujutas ta endast eneseteadlikku naist, kes oli nii naaberriigi valitsejate kui ka Egiptuse vaarao Ramses IIga kirjavahetuses. Ilmselt oli see enesestmõistetav, et ta kirjutas alla dekreetidele ja seadustele koos oma mehega. Pärast mehe surma valitses ta koos pojaga. Tema imetlustväärivast haritusest ja suurest kirjanduslikust huvist annab tunnistust ka see, et ta lasi vanu tekste savitahvlitelt maha kirjutada.
Teeba linnast lääne pool Deir el-Bahris, kuulsa Kuningate oru lähedal asub üks kuulsamatest Vana-Egiptuse surnutemplitest. Üks hieroglüüfidega raidkiri annab teada, et egiptlaste jumal Amon-Re külastas vaarao Thutmosis I (1510–1491 eKr) abikaasat Ahmoset ja sigitas temaga lapse. Laps sai nimeks Hatšepsut („esimene suursugustest naistest”) ja Makare („tõde on päikesejumala teine mina”). Kõrgeim jumal Amon-Re, nii kirjutab raidkiri edasi, „esitles seda tütarlast teistele jumalustele sõnadega: „Vaadake, see on mu tütar Hatšepsut! Tema peab ellu jääma! Mina armastan teda ja olen temaga väga rahul”.”
See naine, kes põlvnes jumalast, on Kleopatra kõrval tuntuim Vana-Egiptuse valitsejanna. Aga ajaloolaste arvamused temast on väga erinevad. Need ulatuvad tema kirjeldamisest trooniröövijana, kes ei rahuldunud kuningannaseisusega, vaid tahtis olla ise kõrgeim valitseja, või preestrite marionetina, kelle roll selles kõiges oli väga väike, kuni tema iseloomustamiseni suure reformija ja ehitajana Vana-Egiptuses.
Tema sünd langes väga rahututesse aegadesse Egiptuses. Juba kaks sajandit olid hüksoslased, nomaadid Ees-Aasiast, valitsenud ka Egiptust. Need võõrvallutajad olid 1550. a paiku eKr küll välja löödud, aga laastamise jälgi, mis olid nendest pärast vabastamislahinguid jäänud, polnud jõutud veel kõrvaldada. Kui aastal 1520 eKr suri vaarao Thutmosis I, jäi tema abielust Ahmosega maha vaid tütar Hatšepsut, kuna kõik ta pojad ja nooremad tütred olid surnud juba varakult. Kuna traditsiooni järgi pidi vaarao olema mees, kes abiellub troonipärijannast printsessiga, siis abiellus Hatšepsut 1520. a eKr oma isa abieluvälise pojaga, kes oli sündinud isa suhtest liignaise Mutnofretiga. Selle mehe, vaarao Thutmosis II-ga, oli Hatšepsutil kaks tütart: Nofrure ja Meritre-Hatšepsut. Niisama nagu Hatšepsuti isal, oli ka Thutmosis II-l poeg ühega liignaistest. Et võim jääks Hatšepsuti kätte, pidi ta vanem tütar Nofrure juba lapseeas abielluma tema venna- ja kasupojaga, hilisema Thutmosis III-ga.
Kui see auahne, uhke ja valitsemishimuline naine tahtis valitseva vaaraona Egiptuse trooni hoida enda käes ja ise võimul püsida, pidi ta ennast kõigepealt kahe suguvõsast pärineva rivaali ees läbi suruma ja nemad varju jätma. Selle vägivallatu troonipärimise käigu ja valitsemise ülevõtmise on siiski mitu uurijat küsitavaks tunnistanud. Nemad viitavad sellele, et võimuhull Hatšepsut olla pidanud juba kaua võimu enda kätte saamise pärast võitlema. Üks raidkiri Thutmosis II kohta sisaldab arvatavasti ka teavet perekonnasisesest võimuvõitlusest, milles mässumeelne Hatšepsut olevat mänginud lausa võtmerolli. Selles raidkirjas kirjutatakse, et üks vürst Põhja-Nuubias avaldab pärast hirmsat löömingut „tunnustust vanglasse kuuluvale naisvaaraole”. See võitlus Egiptuse trooni pärast võis kulgeda nii, et peagi Thutmosis I tagandati võimult Hatšepsuti ja Thutmosis III poolt, kelle ämm sai sellega oma kätte ainuvalitsemise. Tagandatud Thutmosis I-l õnnestus küll koos abieluvälise poja Thutmosis II-ga lühiajaliselt troon tagasi saada seniks, kuni Hatšepsut koos väimehega asja ikkagi enda kasuks pööras. Lõplikuks võitjaks selles võimuvõitluses jäi ikkagi Thutmosis III, kellel õnnestus ka Hatšepsutilt võim ära võtta. Kuidas need segadused troonijärglusega ka polnud, faktiks jääb see, et Hatšepsut määras otsustavalt Egiptuse riigi saatust tervenisti 20 aastat.
Tema noorusaastatesse kuulub juhtum, mis mõjutas ka ajalugu. Ühe tänapäeva allika kohaselt sündis 1531. a eKr Niiluse deltas legendaarne Mooses, üks juutide esiisadest. Sellal oli Hatšepsut 5–10-aastane. Mitte midagi ebaharilikku polnud selles, et ka võõrad rahvusgrupid Niiluse viljakatele aladele elama asusid ja seal teisejärguliste vähemusrahvustena pidama jäid. Üks sellistest sisserännanud rahvusrühmadest olidki heebrealased. Et nendele Egiptuses osaks saanud alandustest pääseda, põgenesid nad ja võtsid pärast pikka rännakut koha sisse Palestiinas. Selle väljarände ninamehest räägitakse
