Pärast seda kui filosoof Kong Fuzi (6. saj eKr) õpetus, mis nõudis, et poeg teeniks ema, oli ühiskonnas normiks kujunenud, jäid paljud keisrid oma emade eestkoste alla ja ei saanudki valitseda ilma naiste osalemiseta. Keisrinna Lü puhul tõmbus poeg, kellel sai pidevast eestkostest ja hooldusest villand, valitsemisest tagasi ja andis kõik valitsusasjad emale üle.
Hiinas oli komme, et keisril oli abikaasa kõrval veel arvukalt liignaisi ehk konkubiine. Nemad olid täieõiguslikud keiserliku õukonna liikmed, sest nemad võisid keisrile sünnitada poja, kui keisrinna sellega ise hakkama ei saanud. Keisri konkubiiniks saamine ei tähendanud seetõttu mingit alandust, vaid osutumine väljavalituks nagu keisrinnagi, oli peaaegu sama suur au. Väärikamad perekonnad võistlesid omavahel selle nimel, kelle tütrele see suur au osaks saab. Konkubiinide valikul ei omanud sedavõrd suurt tähtsust seksuaalne atraktiivsus kui just tema võimed, tervis ja haritus. Valitses kindel usk, et keisri jõulise potentsi tagavad paljud ja võimalikult sageli vahelduvad noored konkubiinid.
Keiserlike konkubiinide järelevalve nõudis suurt eunuhhide arvu, keda oli veel 19. sajandil Pekingi keisripalees üle 3000. Keiserlikus majapidamises on tõendatud eunuhhide olemasolu juba 1100 aastat eKr. Nende ülesannete hulka kuulus ka konkubiinide ettevalmistamine keisriga kohtumisteks. Tütarlaps, kelle kätte oli jõudnud järjekord, viidi põhjaliku tualeti järel tekkidesse mähitult keisri magamistuppa.
Keiserlike konkubiinide vahel valitses kindel hierarhia, mille tipus oli keisri lemmiknaine või momendi favoriit. Konkubiini lastel oli keisrinna lastega sama seisus. Kui keisrinna juhtus surema, siis oli võimalik, et tema koha võttis sisse keisri lemmiknaine. Poja sünnitamisega avanes konkubiinile isegi võimalus veel keisri eluajal tema abikaasaks saada. Ka vanaduses oli liignaiste eest hoolt kantud. Varasematel aegadel tuli neil oma eluõhtu veeta kloostris, aga Pekingi pealinnaks saamisest peale ehitati igaühele neist elamiseks väike paviljon.
1818. a paiku eKr kehtestas keiser Jie eriti raske hirmuvalitsuse rahva üle. Et oma ehitamis- ja omamiskirge rahuldada, mõtles ta välja üha uusi vahendeid, et alamatelt ettevõtmisteks raha välja pumbata. Kes oli piisavalt rikas, hukati peagi. Sama kurikuulus oli tema abikaasa Mo Xi, kes olevat teda kantseldanud kui väikest last. Et naisele meelehead teha, lasi keiser kaevata tiigi ja selle veiniga täita. Seejärel sunniti 3000 meest ja naist põlvili laskuma ja tiiki koerte kombel kuivaks lakkuma. Kui nad purju jäid, siis lohistati nad lähedalasuvasse metsa, kus praetud loomakered olid riputatud puude okste külge ja nad pidid seda liha siis koerte kombel sööma. Kuid sugugi mitte alati ei lõppenud alamate jaoks niisama ladusalt need meelelahutused, mida keiser oma abikaasale organiseeris. Mõnikord aeti alamaid sugugi mitte metsa, vaid järve, et keisripaar saaks uppujate surmaga võitlemisest ja karjetest lõbu tunda. Naudingute tegevuspaigaks oli sageli keisripalee ise, sest sinna oli ehitatud suur bordell, kus sajad noored mehed ja tüdrukud pidid demonstreerima keisripaarile häbituid kõlvatusi. Kui üks keisri nõunikest tema jalge ette viskus ja härdasti palus, et keiser need õudused ja orgiad lõpetaks, et mitte kogu riiki ohtu seada, siis lasi keiser oma naise käsul selle mehe otsekohe tappa, tükkideks raiuda ja tükid tänavaporisse laiali loopida. Nii tugev oli selle keisrinna mõju oma mehele.
Ühel päeval andis tähtsatest aukandjatest delegatsioon, kes terrorile vaatamata polnud veel isiklikku vaprust kaotanud, üle märgukirja, milles olid üles loetud kõik häbiteod, mis olid keisri senisel valitsemisajal sooritatud. Pärast läbilugemist heitis keiser kirjutise vihaselt põrandale. Tema viipe peale tormasid ihukaitsjad troonisaali, võtsid märgukirja toojad kinni ja heitsid vangikongi. Koos abikaasaga kirjutas ta alla nende surmaotsusele, mis pidi täide viidama alles pärast õudset piinamist avalikul platsil. Meeste käed ja jalad kinnitati masina külge, mis nende liikmed välja venitas ja liigesed purustas. Piinamist peatati vaid selleks, et saada teada ka ülejäänud kaassüüdlaste nimesid. Enne kui nad surmati, kooriti nendelt nahk peenikeste ribade kaupa seljast maha.
Ühe kinnivõetutest, kes end nimetas hiljem Tangiks, „hiilgavaks”, vabastas nördinud rahvas vanglast ja nõudis tema nimetamist uueks keisriks, kes vabastaks riigi õudsest keiser Jiest ja tema valitsemishimulisest naisest Mo Xist.
Keisri ametkond lükkas Tangi kandidatuuri tagasi, aga lubas tegutseda keisriga rangelt, et mehele aru pähe panna. Jie, kelle tema enda sõdurid olid hätta jätnud, oli seetõttu omadega kimpus ja oli sunnitud naise nõuandeid järgides tatarlasi appi kutsuma. Vaatamata meelitavatele lubadustele, mida Jie tatarlaste pealikutele andis, lükkasid need rahva poolt vihatud keisri ettepanekud tagasi. Nii ei jäänudki tollel üle muud, kui Tangi nõudmised vastu võtta. Ta kinnitas Tangile, et kannab oma ebaõigluse ja õuduste eest vastutust ja kingib Tangile kogu oma varanduse, kui ta vaid ellu jäetakse. Tang andestas talle, pani ta troonile tagasi ja andis ka armee juhtimise üle.
Vaevalt jõudis rahva lemmik ja päästja oma provintsi tagasi, kui Jie vana eluviisi juurde tagasi pöördus, andis käsu arvututeks hukkamisteks ja hakkas palees veel ohjeldamatuid kõlvatusi korraldama, kui seda tehti varem. Rivaal Tangi vastu asus ta võitlusse võimsa sõjaväega, et meest tema vastuhaku pärast halastamatult karistada. Aga uuesti jätsid sõdurid ebainimliku Jie maha ja läksid vastase leeri üle, langesid Tangi ette põrmu ja kutsusid teda uuesti keisriks. Keiser Jie ja tema abikaasa Mo Xi pidid põgenema, et oma elunatukest vihale aetud alamate eest päästa. Mitte kusagil kodumaal ei leidnud nad endale pelgupaika, nii pididki maalt lahkuma ja oma hädist elu eksiilis elama. Nii viiski ühe Hiina keisrinna võimuja valitsemisiha lõpule peaaegu 400-aastase dünastia.
Tang pani aluse uuele Shangi dünastiale, millest võrsus terve rida väljapaistvaid keisreid, kelle valitsemise ajal laienes Hiina riik tunduvalt. See ulatus idas asuvast ookeanist kaugele läände kuni Szuchunini välja ja Koreast kuni Hunanini. Võõrad rahvad, kes läänest riiki ähvardasid, tõrjuti edukalt tagasi. Esimese Shangi dünastiast keisri ajal puhkes õitsele mitte üksnes majandus, käsitöö ja kaubandus, vaid ka kultuur. Leiutati omalaadne piltkiri, mis küll alguses teenis rohkem dekoratiivseid eesmärke, kui oli kommunikatsioonivahendiks inimeste vahel.
Kuid ka see dünastia mandus järk-järgult, sest ka Shangi dünastia keisrid said kõikide elumõnude nautimiseks vahendeid vaid oma alamate rõhumise ja orjastamisega. Selle epohhi pärimused mandunud ja kohutavatest keisritest on siiski üsna napid.
Põhjalikumalt kirjeldavad Hiina annaalid keiser Zhou Xini, „metsikut kütti”. See keiser oli kasvult hiiglane ja suutis surmata rusikahoobiga iga metslooma. Tema meelelahutuseks oligi võitlemine lõvide ja leopardidega. Kes talle vaid söandas vastu rääkida, selle tappis ta sealsamas omakäeliselt nagu looma. Tema paheks oli veinilembus, mis virgutas seda juba loomu poolest raskekaalulist ja vägivaldset inimest uskumatutele häbitegudele. Kuna joomaorgiatel keegi temaga sammu pidada ei suutnud, siis mõnitas ta veiniuimas oma joomakaaslasi ja tappis seejärel armutult.
Ainus inimene, kes talle lähemale pääses, oli igati ebamoraalne konkubiin Daji, kes näis oma sadistlike kalduvuste poolest isegi keisrit ületavat. Nagu tema eeskuju, keisrinna Mo Xi, tahtis ka tema armukest oma võimu- ja valitsemisihale allutada. Tal õnnestus keisrit veenda, et vaid alamaid pidevas surmahirmus hoides õnnestub tal kindlustada troonil püsimine. Sestap oligi inimeste hukkamine igapäevane. Kui palju neid massilisi hukkamisi ka tehti, Dajile jäi nendest ikka veel väheseks. Eriti leidlik oli see naine välja mõtlema uusi hukkamisviise, nagu näiteks seda oli uus piinariist Paolo. Ta lasi püstitada 10 meetri kõrguse ja 4-meetrise läbimõõduga samba, mille külgedel olid avad ja selle tühjas sisemuses avade taga ahjud. Väljaspool avade ümber olid konksud, mille külge hukatavaid seoti. Ahjud avade taga pandi lõõmama ja ohvrid küpsesid hirmsates piinades ning põlesid tuhaks. Keiser abikaasaga vaatasid esimesi sedalaadi hukkamisi pealt ja leidsid, et nende kõrvadele on hukatavate karjed lausa muusika. Kui keisri abikaasa kirjeldas kõrbevate inimkehade lõhna kui magusat ja isuäratavat, siis plaksutas keiser käsi ja avaldas talle õrnade sõnadega kiitust.
Ühelegi õukondlasele ei tohtinud pähegi tulla mõnda laitvat sõna poetada. Seda sai teha vaid oma eluga riskides. Üks ministritest, kes keisrinna Daji soovi täita ei suutnud, riputati
