kaupmehed üles ostsid, või õigemini vahetuskaubana omandasid, olid selle Aafrika riigi kuningatele väga tähtis sissetulekuallikas. Kuningatel oli kaitseks armee 12 000 naissõdalasest, kellega kaasas oli veel 200 koera. Nendele oli isegi riigi piirialal eraldatud terve provints ja nemad valisid endale ka kuninga.
Vanas Dahomee kuningriigis, tänases Beninis, oli samuti olemas amatsoonide sõjavägi. Kuningas Gelele olla 1860. a käsutanud 500-naiselist armeed, kuhu kuulunud olid kohustatud olema kasinad, vooruslikud ja vallalised. 19. saj lõpu paiku võitlesid need Aafrika amatsoonid Prantsuse koloniaalvõimu vastu. Kui taheti nendest naistest kedagi araks sõimata, siis öeldi talle: „Sa oled mees!” Inglise diplomaat Burton kirjutab 1900. aastal selle armee kohta:
„Kõiki selles armees osalejaid peeti kuninga abielunaisteks. Igaüht, kes amatsooni kas või kogemata puutus, trahviti kui riigireetjat. Mehed tundsid nende naiste ees hirmu ja eelistasid nende silma alla mitte sattudagi. Nemad olid harjunud võitlema ägedalt kuni lõpuni, sest nende elu ainus eesmärk oligi vaid surmamine. Nad armastasid verd.”
1920. ja 1940. aastatest on arvukalt teateid naiste üksustest, mis osalesid Nigeeria ja Kameruni ülestõusudes koloniaalvõimude vastu.
Teateid amatsoonidest leidub ka teistelt kontinentidelt. Kuna kreeka teave amatsoonidest on aidanud Lõuna-Ameerika suurimale jõele anda nime Amazonas, uskusid paljud maadeuurijad ja misjonärid näinud olevat ka sealsetes hiiglaslikes vihmametsades sõjakaid naiste suguharusid. Kui Francisco de Orellana 1541. a tervenisti kaks aastat selles jõestikus ringi rändas, siis hoiatati teda naissõdalaste eest, kes kandvat pikki juukseid ja meesteriietust. Inglismaal ujus kusagilt pinnale kuuldus, et antiikaja amatsoonid, kelle võimu Herakles hävitas, olla endid päästnud põgenemisega Lõuna-Ameerikasse.
Jesuiit Cristobal de Acuna, kes samuti reisis Amazonase jõe piirkonnas, ilustas kõiki neid juba tuntud kuuldusi ka omapoolse fantaasiaga ja lausa metsikute spekulatsioonidega. Acuna järgi elanud sealsed naised täielikus eraldatuses ja neid olla vaid kord aastas külastanud ühe naabersuguharu mehed, et neid järjekordselt käima peale panna. Sellest vahekorrast sündinud tüdrukud kasvatasid naised ise üles, aga poisslapsed anti järgmisel aastal meeste külla tulles nendele üle. Kuid oli ka kuuldusi, et nad olevat oma poegi tapnud.
Hiina kroonikud kirjeldasid I aastatuhandel naisteriike Hiina piirialadel Indiaga. Üks nendest riikidest, Su-fa-la-nachü-lo, mis tähendab „ilusa kuninganna maad”, laius 1. sajandil üle kogu Põhja-Tiibeti. Selles riigis oli 80 linna, kus elas üle 40 000 perekonna ja oma armee enam kui 10 000 sõduriga. Meestele pöörati seal vähe tähelepanu ja nad täitsid vaid teenrite ja alluvate funktsiooni. Nad pidid harima põlde ja naiste komando all ka sõjaväeteenistuse läbima. Kuninganna, kes oli pidevalt ümbritsetud enam kui sajapealisest naiste kaaskonnast, oli välja valitud valitsevast perekonnast. Tal oli ka alaline asetäitja, nii et tema surma puhul ei saanud perekonna juhtivat rolli kuidagi küsitavaks muuta.
Hiina allikad kirjutavad veel ühest amatsoonide riigist kusagil Kaspia mere lähistel. Selle elanikeks olnud eranditult naised.
Taoliste amatsooniriikide eksistentsi kinnitavad ka reisikirjad 15. sajandist. Nii mainib Ruy Gonzales de Clavijo, et ta olla ühel saadikuna ette võetud reisil Samarkandi tutvunud ühe eranditult naistest koosneva riigiga. Kuna too riik olnud absoluutselt meesteta, siis külastanud noored naised kord aastas naaberpiirkonda, et seal lasta ennast käima peale sättida. Vastsündinutest jätnud nad alles vaid tütred, aga poisslapsed saadetud tagasi nende isadele. Need naised olevat kinnitanud, et põlvnevad kunagi Musta mere ääres elanud amatsoonidest ja olevat sealt välja aetud, kui nende eellased koos troojalastega kreeklaste vastu võitlesid.
III PEATÜKK
Kaks idamaist naisdespooti: Hatšepsut ja Semiramis
Vanaaja idamaa riikide varasel ajastul oli naiste ühiskondlik seisund palju kõrgem kui hilisematel aegadel, mil nende mõju riigis ja ühiskonnas järk-järgult vähenes. Varasel ajal olid ka seal naisjumalused need, kes määrasid religiooni. Nagu räägivad müüdid, olevat naisjumalused kadunud aegamööda inimeste religioossest teadvusest siis, kui neist ei saanud mõne meesjumaluse abikaasat. Veel kauaks ajaks jäi aga allmaailm, surnute riik, ühe jumalanna valitsemisalaks.
Sumerid, kes asusid umbes aastast 3000 eKr praeguse Lõuna-Iraagi aladel, tundsid ilmselt ka mitmemehepidamist. Ühes sumerite õigusalases tekstis II aastatuhandest eKr öeldakse: „Varasema aja naised võtsid omale tavaliselt kaks meest, aga tänapäeval loobitaks nad selle eest kividega surnuks. Kui mees tõrjub tagasi naise, kes on talle juba sünnitanud ühe lapse, siis tuleb see mees majast välja ajada.”
Sellest alast lõuna pool asunud Elami riigis oli samal ajal selgelt väljaarenenud emaõiguslik ühiskonnakorraldus. Nii näiteks olid seal naised ainsad, kes midagi pärisid. Sellele riigile järgnenud Babüloonias (alates aastast 1600 eKr) kaotasid naised oma eelistatud asendi ühiskonnas ja riigis. Kuid võrreldes antiikaja ühiskondadega Kreekas ja Roomas olid nende õigused veel igati täheldatavad. Naised võisid soetada omandit, nagu näiteks maavaldust, mida said ka valitseda oma äranägemise järgi. Peale selle oli nendele lubatud nii lepinguid sõlmida kui ka kohtule kaebusi esitada. Iga eksimust naise vastu trahviti ühiskonnast pagendamisega, mis on kindel tõend vanadest emaõiguslikest tõekspidamistest. Naised võisid olla mitte üksnes preestrinnad, vaid olid tegevad ka ametnikena ja kohtunikena. Umbes aastast 1000 eKr kaotasid naised need eesõigused, nagu seda võib välja lugeda tollastest seadusandlikest tekstidest, mis sõnaselgelt igasuguse ärilise tegevuse naistele ära keelasid.
Ameerika arheoloog Marijas Gimbutas arendas välja veenva teooria selle kohta, miks kadus naiste nii ühiskondlik kui ka poliitiline võim Lähis-Ida ja Euroopa emaõiguslikult organiseeritud ühiskondadest. Ta seostab seda indoeurooplaste pealetungiga, kes tungisid Volga kesk- ja alamjooksualadelt ning Kaukasuse põhjapoolsetest steppidest kolme lainena aastail 4500–2800 eKr nii Euroopasse kui Lähis-Itta. Emaõiguslike riikide vastu alustatud sõjakäikude põhjustajaks olid klimaatilised muutused indoeurooplaste senistel asustusaladel. Neid nomaadseid suguharusid, kus mees mängis juhtivat rolli, valitsesid sõdalaste kastid. Indoeurooplastest sõdalased olid ratsanikest poolnomaadidena erakordselt mobiilsed. Nende alistatud emaõiguslikud kultuurid seevastu elasid põllundusest ja aiandusest ning olid üles ehitanud õitsva tsivilisatsiooni.
Arvamust, et meeste domineerimisega ühiskonnad, mis olid iseloomulikud antiiksetes ajaloolistes riikides Kreekas ja Roomas ning Lähis-Idas, on välja arenenud emaõiguslikult organiseeritud kultuuridest, esindab tänapäeval vaid õpetlaste vähemus. Ka teistes maailma osades esinenud emaõiguslikud kultuurid hävitasid meeste valitseda olnud sõjakad suguharud.
Esimestel tungimistel nende kõrgkultuuride aladele olid esialgu emaõiguslike ühiskonnastruktuuridega lõimunud ka sõjakad suguharud ise ja osaliselt sobitunud nende elulaadiga. Alates III aastatuhandest eKr tekkisid Lähis-Idas ühiskonnad, milles ühemõtteliselt domineerisid vaid mehed. Neid kirjeldati kui „idamaiseid despoote” ja olid üldise kultuurituse kõrval tuntud ka ebainimliku julmuse ning vägivaldsuse poolest.
Olgugi et naistel oli vanadel Idamaadel ajalooliselt vaid allutatud seisund, oli seal terve rida kuningannasid, kes arenesid silmapaistvateks isiksusteks, avaldasid mõju poliitilistele sündmustele ja isegi määrasid neid.
Sumerite linna Uri kuninglikes matusepaikades, Pärsia lahe lähistel, avastati kuningate haudade kõrval ka kuninganna ·ubadi haud, kelle nime paljastas lasuriidist valmistatud rullpitsat. Kui ta 2500. aasta paiku eKr suri, oli ta umbes 40aastane ja 1,5 meetri pikkune. Enamat me tema kohta ei tea. Tema isiksuse tähtsusest annab tunnistust vaid asjaolu, et kui ta suri, pidid mitte üksnes ta toaneitsid, vaid ka suur arv õukondlasi, ihukaitsjaid ja muusikuid oma elu jätma, nagu seda kinnitavad mürgipeekrid surnute kätes. Eeldatakse, et pärast viimaseid austusavaldusi surnud kuningannale pidid nad jooma kiirestimõjuvat mürki peekrist ja sealsamas siis ka surema.
