oli jääs ja vaimud näljased. Nii lepiti küla teadmamehega kokku, et tähtis rituaal viiakse läbi alles siis, kui lumi sulanud ja suurvee kõrgaeg möödas.
Ühel selgel ja külmal varakevadisel õhtul, varsti pärast keisrikoda puudutavate uudiste saabumist, kutsus isa poja enda juurde. Lükanud lahti seinakapi, milles päevasel ajal madratseid hoiti, tõmbas ta selle sügavusest välja hoolikalt valgesse riidepalakasse mähitud kompsu. Poja küsiva pilgu all harutas Moto riide lahti ja tõstis ettevaatlikult välja kaks puust voolitud harjutusmõõka. Komps tundus veel üht eset endas peitvat, kuid selle torkas isa kiiruga tagasi kappi. Moto kaalus üht mõõka mõtlikult käes ja ulatas siis Käbile.
«Võta, sellel on parem tasakaal.»
Imestades võttis Käbi puumõõga vastu. See oli üllatavalt raske.
Teist mõõka silmitsedes hakkas Moto rääkima: «Minu isa voolis need, puutööd mõistis ta hästi. Terad on tinaga raskemaks tehtud, tasakaalu pärast. Isa ei olnud just eriline mõõgameister – ja mina ei mäleta enam pooltki seda, mida tema omal ajal –, kuid võin sulle ometi üht-teist õpetada. Ajad on keerulised ja võib juhtuda, et mõõga käsitsemise oskus kulub ükspäev marjaks ära.»
Käbi vahtis puumõõka kasvava vaimustusega. Kui palju kordi olid nad külapoistega mängult mõõgavõitlusi pidanud, relvadeks võsast lõigatud kepid … Nüüd pakkus isa talle päris ehtsa moega puumõõka ja lubas isegi õpetada!
«Kindlasti tahan õppida,» hüüdis ta õhinal. «Kasvõi kohe!»
Isa muigas poisi kärsituse peale. «Täna mitte, hakkame parem sööma. Homme on aega küll.»
Sedasi hakkaski Käbi veel enne mehenime väljateenimist isalt mõõgavõitlust õppima. Moto näitas pojale kehahoidu, liikumist, lööke ja kaitseid nii palju ja nii hästi, nagu vanadusest kanged ihuliikmed võimaldasid. Käbi osutus innukaks õpilaseks ja ehkki ta vahel kurtis mõõgapidemest hõõrutud käte või raskusest väsinud õlgade üle, harjus ta peagi ja õppis kiiresti. Ajaks, mil lumi oli suuremalt jaolt sulanud, said mõõgakunsti alustõed talle juba tuttavaks.
«Kas päris mõõgad on ka nii rasked?» uuris ta kord, kui oli end löögikombinatsiooni harjutades ära väsitanud.
Isa muigas. «On kergemaid ja on raskemaid – mis mina sellest tean. Vanaisa pani puumõõga sisse tina selleks, et käerammu kasvatada. Küllap on mõõk just nii raske, nagu ta olema peab.»
Kokkulepitud riituspäeva hommik tõotas tulla karge ja selge. Isa ja poeg tõusid veel pimedas, kui viimased tähed kahvatuvas taevas vilkusid. Nad pesid ja riietusid vaikides. Kõik Käbi riideesemed olid uued, seda alusrõivastest pealisrüüni; isegi matiserva ääres ootavad puust sandaalid ei olnud veel kordagi jalas käinud.
Pidulikult rõivil, võtsid nad kottidega kaasa kõik vajamineva ja suundusid läbi ärkava ilma hiiesalu poole. Mustjalg auras külmast, looritades tumedad puutüved õrna uduvinesse. Õhku täitsid vaiksed koidu-eelsed hääled ja kevadine niiske mulla hõng. Käbi judises paljast mõttest, et peab varsti ihualasti külma tumedasse jõevette sukelduma.
Hiiesalu asus külast ülesvoolu ühel kõrgemal künkal, mille ümber jõgi järsu käänu tegi. Vanad auväärsed puud tervitasid külalisi vaikuse ja kerge kõdulõhnaga. Tasasel sahinal läbi mulluste lehtede astudes mööduti vahtrast, mille raagus okste vahel valendasid erinevate loomade luud.
Künka küürul kasvava tammevana ees ootas küla teadmamees Sami. Tark oli kivipeenrasse süüdanud pika lõkke ja tervitas saabunuid pidulikult. Kolmekesi loeti palveid musttuhande vaimu auks, kes inimestega Ilmapuu juurte maad jagasid. Sissejuhatuse järel käskis vana mees Käbil ette näidata ohvriannid.
Ohvriroad kombekohaselt ette valmistatud, saabus aeg rituaalseks kümbluseks. Päike oli küll puulatvade kohale kerkinud, kuid ilm püsis karge. Nooruki hingeõhk auras, kui ta Mustjala kaldal lahti riietus. Aeglaselt tumedasse voogu astudes vajusid külmetavad varbad pehmesse turbalõhnalisse jõemutta. Kiirevooluline jäine vesi röövis kehalt soojuse ja muutis lihased kohe kangeks, kuid Käbi hoidis tahtejõuga värinat tagasi ja surus hambad risti, et need plagisema ei hakkaks. Viie sammuga oli ta vööni vees ja peatus, et sügavalt sisse hingata.
«Puhta jõeveega uha endalt poisipõlve nimi, poisilik meel ja poisilikud teod,» leelotas Sami ühtlasel häälel. «Su nimi olgu ohvriks Igavikule!»
Käbi sukeldus kolm korda veealusesse pimedusse ja musttuhat külmanõela torkisid ta ihu. Viimaks kalda poole kahlates oli noorukist saanud Nimetu: ei üks ega teine. Poisipõlv jäi selja taha, nimi kadus Igavikku, ent mehestaatus tuli alles välja teenida.
Külmast lõdisedes hõõrus ta kirvendava naha rutakalt kuivaks ja riietus, kangete sõrmedega kohmakalt kinnitusi pusides. Vaikides suunduti tagasi tamme manu, kus Nimetu pidi ühes targaga hulga palveid lugema. Ülejäänud päev möödus ohverdades, lauldes ja paastudes, kuni isa õhtu hakul pojaga hüvasti jättis.
Nüüd valmistas Sami Nimetu ette vaimurännakuks. Teadmamees tagus maalitud kitsenahkset trummi ja laulis vaimudele, neid lepitades ja ekslejale appi kutsudes. Hämaruse laskudes segas ta veinist ja salajasest pulbrist mõru joogi.
Vaimuvein, nagu Sami rüübet nimetas, kõrvetas ebameeldivalt noormehe keelt ja tühja magu. Siiski jõi Nimetu ettenähtud koguse ära, sest rohu abita ei võinud tavainimene vaimuilma pääseda.
Kolm korda sosistas Sami tungival häälel Nimetu kõrva: «Otsi ta üles, otsi üles ja too enesega vaimus kaasa!»
Tark rääkis kaitsevaimust, kelle noormees leidma ja hinges siduma pidi. Vaimu leidmisega oli kiire, sest ehkki mitu kuud meheealine, kõndis nooruk ikka kaitsetuna ringi, muutudes iga päevaga pahatahtlikele jõududele ahvatlevamaks saagiks. Teisalt ei olnud vaimurännakki kaugelt ohutu ja teati rääkida neist, kes tagasi ei tulnud – või kui tulid, siis poolearulistena. Nimetu hingas sügavalt sisse ja välja, et tõrjuda õõnsat tunnet kõhus.
«Kindlasti näljast ja veinist,» mõtles ta. «Ma ei karda ja astun sirgelt.»
Rändur
Nimetu hingerändur istus suure tamme alla ja toetas selja vastu iidse puu krobelist tüve. Öeldi, et tamm on uste puu. Millise ukse pidi tema avama? Rändur vaatas üles läbi võra taeva poole, mille tumedas sinas süttisid esimesed tähed. Vaatas oksi ja taevast vist päris kaua, sest tammeoksad sirutusid tähtede vahele ja said üheks tähtkujudega, muutudes Ilmapuu võraks ja helendavaks tüveks. Mööda nõnda tekkinud silda liugleski hing, üks väike ja kaitsetu helendav kera, vaimudeilma.
Rändur silmas teisigi hubisevaid tulukesi puuoksi pidi hüplemas. «Nagu oravad,» tahtnuks ta muiata – aga kuidas sa muigad, kui ei ole nägugi. Uinunud keha jäi kaugele maha maise tamme alla.
Üleval Ilmapuu okste vahel, otse keset taevalaotust, nägi ta sõõri, kus igaveses tantsus pöörlesid aastaajad ning nendega koos terve maa ja ilm. Hubisevad hingeleegid sattusid pöörase tantsu keskele, keerlesid viivuks otsekui tuuleiilist haaratud lumehelbed ja langesid viimaks alla.
«Kuhu nad küll lähevad?» imestas Rändur omaette, jälgides meelitavate virvatulede tantsu. Ikka läbi tantsusõõri ja siis mööda oksi tüve ja juurte poole, aina kaugemale ja kaugemale põgenesid hinged.
Hiietamm oli juurtega kinni maas, taevapuu aga … Vastus koitis selgena kui uus päev. Surmavald oli see, ääretu Igavik, kuhu kõik hubisevad-hüplevad inimhinged ruttasid. Rändur peatus ega tahtnud enam sugugi naerda. Igavikku tal küll veel asja ei olnud! Ta pöördus, et otsida tagasiteed maise tamme juurde, kuid äkki
