sõda juba valla?» hüüdis parkal ja sama küsimus kõlas teistegi suis.
Käeviipega vaigistas kapten ärevad hääled ja lausus: «Head inimesed, kannatlikku meelt! Sõda ei ole veel puhkenud, kuid aeg on õige lähedal. Praegu aga vajavad mu mehed puhkust päevateest ja mina pean aru teie vanematega.»
Mõningase käratsemise, vaidlemise ja trügimise järel otsustati, et külavanemad kõnelevad sõjameeste pealiku – kapten Haorega – teemajas, kus tema mehed süüa ja puhata saavad. Et tund oli hiline, lükati igasuguste muude otsuste langetamine hommikusse.
Tol õhtul istusid Yuruki ja Moto kaua koldeaseme ees, jõid teed ja arutasid isekeskis sõjameeste toodud uudiseid. Isa rääkis pojale kõigest, mida teadis suurte isandate tegemistest ja sõjapidamisest, poeg aga tahtnuks teada rohkem, kui isa jutustada mõistis. Viimaks sugenes rõhuv vaikus, mida kumbki tükil ajal ei lõhkunud. Yuruki piidles madalamaks jäävaid tulekeeli koldes, nähes neis taplejaid lahinguväljal, kes visklevad küll meeleheitlikult siia-sinna, kuid varisevad lõpuks ikkagi süteks ja kustuvad. Noormees tõstis pilgu ja üle tuleaseme jälgisid teda kaks kuldset silma.
«Isa …» Yuruki hääl oli ebalev. «Tahan sõjameestega kaasa minna!»
Moto ei lausunud midagi.
«Ma ei ütle, et kodus halb oleks ja ma lahkumise pärast ära kipuksin,» kiirustas Yuruki seletama. «Kuid kui tuleb sõda, siis ei taha ma lambana tapale viimist oodata. Kapteniga kaasa minnes saan provintsi kaitstes külale kasulik olla. Keegi peab ju minema niikuinii …»
Moto peatas käeviipega poja jutu.
«Mõistan, miks minna soovid. Tahad maailma näha; sul on küsimused, kuid siin ei leidu vastuseid. Sõjamehe tee viib otse lahinguväljale, kuid lahing võib meile koju kättegi tulla – segased ajad nagu need praegused on. Mõistan, ehkki lahkun sinust raske südamega.»
Isa tõusis ja võttis seinakapist tuttavliku kompsu.
«Tule siia, poiss! Võta see enda kätte, see on nüüd sinu.»
Yuruki sirutas käed ettevaatlikult välja ja isa asetas ta pihkudele raske mõõgatupe. Koldetuli helkis tumedal lakitud puidul ja läigatas peeneil sepistel. Halli ja musta nahaga mässitud pide sobis kätte imehästi. Terase helisedes tõmbas Yuruki mõõga välja ja imetles talle usaldatud relva. Kergelt kaarjas tera oli tumehall, kandis iseloomulikku lainemustrit ja paistis välja nii terav, et noormees ei tihanud seda pöidlaga proovida.
«See mõõk on kuulunud perekonda ammust aega,» seletas Moto. «Sain relva isalt nagu tema enne mind. Mõõk on vana ja auväärne, kuid kaugeltki mitte nüri või roostes – tema eest on ikka hästi hoolitsetud. Ta olla kuulunud ühele meie esiisale, kes sõjamehena suuri tegusid korda saatis. Rahuajal on relva lihtsalt mälestus- ja uhkuseasjana edasi antud, kuid nüüd … Nüüd võib ta pöörduda tagasi algse otstarbe juurde.»
Järgmisel hommikul pärast arutlusi vanematega teatas kapten Haore, et Mustjalast peab väkke astuma vähemalt kümme meest. Kuulama kogunenud rahvasummast käis läbi ehmunud kahin. Külavanemate nimel kõnelev sepp kinnitas, et otsus sai üksmeeles langetatud, rahustas ärevust ja tutvustas meeste valimise korda.
Esmalt oli kavas oodata keskpäevani ja selle aja jooksul võisid kõik need, kes vabast tahtest väkke astuda soovisid, end teemaja juures kaptenile esitleda. Lõuna ajal pidid ülejäänud külamehed – jättes kõrvale liiga noored ja vanad ning vabatahtlike pereliikmed – liisku heitma, et täita ülejäänud kohad.
Kohusetundliku mehena kõneles sepp pikalt-laialt ka Haigrujärve isanda seaduse vankumatusest ja vajadusest provintsi ning koduküla vaenlase eest kaitsta. Siiski sugenes külarahva keskele morn meeleolu, sest keegi ei olnud kärme kodust lahkumise otsust langetama.
«Praegu on maakaitseväelaste teenistus määratud kevadeni. Kui kõik korda läheb, olete suviste tööde ajaks kodudes tagasi,» julgustas kapten.
«Kui kõik hästi läheb … Tähendab, kui meid vahepeal maha ei lööda!» osatas keegi rahva seast.
Teine hääl protesteeris: «Praegu on seadus nii, aga kevadel öeldakse, et on uus käsk: ole meheks ja teeni veel viis aastat!»
Paljud mehed-naised hõikusid öeldu toetuseks.
«Sõjamehe õnn on Igaviku kätes,» vaigistas neid Haore. «Jah, kõik ei pruugi koju naasta, kuid nad saavad tagada, et püsiks kodu, kuhu naasta. Kas siis oleks parem oodata, kuni Maeri’ini mehed mõõkade ja tulega teie külani jõuavad?»
Selle peale ei olnud kellelgi midagi kosta. Külarahva summ seisis ikka veel vaikides, vahel ebamugavusest jalalt jalale tammudes. Kapten Haore istus ja asus lahti pakkima kompsu, mis paistis olevat pillikast. Viimaks võttis Yuruki julguse kokku ja astus ette.
«Pakun end vabatahtlikuks,» ütles ta tasasel häälel. Kõigi pilke endal tajudes tundis noormees, et peaks midagi lisama. «Oskan vibu lasta ja natuke …» Yuruki kohmetus, «natuke mõõgaga võidelda.»
Kapten mõõtis Yurukit tumedajuukselisest peast kulunud sandaalides jalgadeni.
«Kui vana sa oled, poiss?»
«Seitseteist ammugi täis ja mehenime välja teeninud,» vastas Yuruki kapteni tolmustele saapaninadele. Ülejäänud sõjasalgast eristudes kandis Haore sandaalide asemel madalaid pehmeid saapaid. Noormees tundis end narrina. Kindlasti pidas kapten teda nüüd tormakaks kehkenpüksiks … mida ta ehk oligi. Pidi siis just mõõka mainima! Isa napp õpetus ei teinud temast veel mõõgavõitlejat või sõdurit.
«Olge ettevaatlikud,» hõikus tagantpoolt küla parkal. «See tegelane tuleb koos hundiga!»
Vihakihvatust tundes tahtis Yuruki midagi teravat vastu hüüda, kuid kapten jõudis oma küsimusega ette: «Mis hundist ta räägib?»
Noormees kutsus Tha enda juurde ja sumisema löönud rahvasumm tegi loomale teed. Hunt nuhutas õhku ja istus siis Yuruki kõrvale, kehahoiust paistmas pingestatud valmisolek.
«Tha on mu kaitsevaim, aga ta kannab maist keha. Kuhu lähen mina, tuleb ka tema, sest oleme hinges seotud …» Yuruki vakatas kohmetult. «Kui vaja, küsige küla targa Sami käest, ta oskab ehk paremini seletada.»
«Ehk küsin tõesti,» sõnas kapten mõtlikult ja lisas siis: «Oled julge poiss, Yuruki! See on hea, teised peaksid sinust eeskuju võtma.»
Nad võtsidki. Peatselt astusid ette kolm Yurukist pisut vanemat noormeest, kes olid teda möödunud kuudel eriti agaralt sangari-juttudega töganud.
«Peame ikka oma silmadega nägema, kuidas meie kandi kangelane vägitegude kallale asub,» muigas Yori, laiaõlgne kahekümneaastane noormees, küla sepa keskmine poeg.
«Mõned vägiteod jäta meile ka, muidu pärast tunglevad tüdrukud ainult sinu sabas ja meist ei taha keegi enam midagi kuulda!» hõikas alati heatujuline Shinya uljalt, tugeva kämblaga Yurukile õlale lajatades. Ta oli üheksateistkümnene, erakordselt nägus ja seni ei olnud Shinyal küll tüdrukutest puudust tulnud.
Kolmas noormees oli Deyumi, peaaegu sama vana kui Yori ja küla parima vibuküti tiitli uhke kandja.
«Mõõgakunsti ma küll ei tunne,» lausus ta pilkava muige saatel, «aga vibu oskan ehk minagi käes hoida.»
Yuruki piinlikkustunne süvenes. Alles kevadel oli Deyumi teda ja teisi küla noori märki laskmises kindlalt võitnud. Vibulaskmisest
