märgitud. Kolmas nool lendas ja tabas märklauda, ehkki mitte nii keskele kui eelmised kaks. Tuul oli tugevnenud. Shisame tõmbas neljanda noole, vinnastas vibu ja sihtis. Ta pidi ootama, kuni parv kaarnaid öömustil tiivul kähedalt kraaksudes mööda lendas. Kaarnamäe – nii oli kantsi nimi. Viimane nool tabas paremini ja kui Shisame nüüd vibu langetas, oli ta nägu rahulolev.
Neiu päästis nööri lahti ja kinnitas pika vibu seljale. Siis ronis ta väledalt mööda kivikatust alla, riputas end üle räästa ja leidis jalgadega rõdu rinnatise. Pehme hüppe järel maandus ta enam-vähem seal, kuhu oli enne sandaalid jätnud. Momoiri, vana küürus ja kortsus teenijanna, ootas teda ja kummardus käskijanna ilmudes aupaklikult.
«Ah, ära aja end rohkem kooku, kui niigi oled,» muigas Shisame talle vibu ja nooletuppe ulatades. «Too parem kannuke teed – enne, kui ma nõupidamisele minema pean.»
Vana naine ruttas susside sahinal minema ja Shisame nõjatus taamal kerkivaid mäetippe vaadates rinnatisele. Mäed paistsid tumedate pilvede vahelt vaevu kätte – tõotas jälle tugevat vihmasadu.
«Sügis tuleb,» mõtles neiu. «Sügis ja sõda ja tont teab, mis veel.»
Shisame oli Kaarnamäe kantsi pärijanna, isanda ainuke elav järeltulija. Kevadel oli ta tähistanud seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ja täisikka jõudmist. Tänasel esimesel sügispäeval sai kaheksa aastat mööda sellest, kui tema kauaoodatud noorem vend vaikuses ilmale tuli. Hingetuna sündinud poiss viis manalasse kaasa ka emanda, Shisame armsa ema. Isand Wagoto, kes oli juba tollal üsna vana, ei võtnud vasallide protestile vaatamata enam uut naist ja nii oligi Shisame jäänud ainsaks lapseks.
Selle aastatetaguse saatusliku hetkeni oli Shisame olnud rõõmus ja muretu tüdrukuke – seda küll enda, mitte kasvatajate seisukohast. Puude otsas ja majade katustel turnimine olid millegi pärast keelatud, ehkki Shisame pidas nimetatud tegevustest märksa enam lugu, kui tapvalt tüütust lilleseade õppimisest või ilupiltide väljaõmblemisest. Aias luusimine ja sõjamängud kantsi poistega pakkusid flöödilugude harjutamisest sada korda rohkem põnevust. Shisamel ei olnud midagi flöödimängu vastu – ainult kaigastega peetud mõõgavõitlused olid toredamad.
Siis oli kõik muutunud – peale tüdruku suhtumise lilleseadesse. Ühel sügisesel õhtul varsti pärast ema surma, kui Shisame oli jälle kasvatajannade eest pakku jooksnud ja redutas parajasti relvalao katusel, juhtus ta pealt kuulama vestlust, mis andis ta elule uue suuna. Kaks relvameest – isa vasallid – istusid mõõku teritades lao lävel ja rääkisid tõsisel toonil. Kõneldi Shisame surnud vennast ja emast ning tüdruk tundis klompi kurku tõusvat. Ta oli kaotanud hea ja armsa ema mingi tite pärast – tite pärast, keda kõik leinasid rohkemgi kui emandat! Vasallid, teenrid ja valvurid – kõik nad tegid näo, nagu isandal ei olekski lapsi. Nagu tema, Shisame, ei olekski keegi!
«Isand Wagotol on pärijat vaja,» ohkas üks meestest.
«Kui Shisame mehele panna, toob peigmees Kaarnakantsi oma lipud ja vasallid …» vangutas teine pead.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
