kallal. Tema selja taga ronis teisigi külamehi nõlvast alla. Rakio tahtis öelda, et kuuleb küll, aga keel ei kuulanud sõna ja kurgust pääses kuuldavale vaid ebamäärane kiunatus.
«Püsiks sepa nägu ometi paigal, ehk siis jaksaksin rääkida,» mõtles Rakio ja sulges silmad.
Rakio oli raami peale tõstetud ja kaks meest kandsid teda nõlvast üles. Pea oli hirmus valus, vasak käsi tundus allpool küünarnukki aga lausa põlevat. Siis libises tagumise mehe jalg kruusasel pinnal ja raami läbinud jõnksatus läbistas teda pikselöögina. Rakio teadvus põgenes valu eest, mähkides maailma taas pimedusse.
Kui nooruk uuesti ringi vaatas, ümbritsesid teda koduseinad ning küljealust pehmendas põrandamattidele lahti rullitud madrats. Vanaema oli seal ja sepp ja karjus Bori. Nad sehkendasid niipalju ringi, et Rakiol nappis jõudu kõigi toimingute jälgimiseks.
Mõne aja pärast jäi Rakio vanaemaga kahekesi. Yuaba andis talle kibedat leotist juua ja sidus haiget saanud pea linase sidemega kinni. Siis võttis naine kaks sirget oksa, pajuniint, veel lina ja sitket savi ning tegi Rakio käele lahase. Luu paika panemine oli nii hirmus valus, et Rakio hakkas öökima. Vanaema andis kasupojale uuesti leotist ja käskis puhata. Ütles, et küll ära paraneb – nii pea kui käsi, aga et põrutusega tuleb pikali lamada.
«Muidu jääd lolliks nagu Bori noorem poiss,» ähvardas vanaema. Too olla pisikesena üle hälliserva roninud ja peadpidi maha kukkunud. Nüüd ei osanud seitsmeaastane jõnglane rääkida rohkem kui viit sõna.
Rakio ei tahtnud sugugi lolliks jääda ja püüdis vaikselt lamada. Sedasi tuli jälle uni peale, kuid enam ei olnud see must meelemärkusetus, nüüd tulid ka unenäod.
Unenäos seisis Rakio ihuüksinda pimedal mäetipul. Tuul sikutas teda ja käratses iidses keeles, millest nooruk vaid üksikuid sõnu mõistis. Tippu ümbritsevas pilkases öös hiilgasid paljud hõõguvad silmapaarid. Need ei olnud ei kurjad ega sõbralikud, vaid jälgisid teda uudishimulikult. Rakio ise oli aga nõtke ja valge ning näis mustas öös sisemist valgust kiirgavat. Ometi jäi suurem osa valgusest peitu.
«Nagu kinni kaetud latern,» mõtles ta.
Rakio kasvas nelja jalaga otsekui mäe kaljust endast välja, nii kindlalt seisis ta paigal. Hõõguvad silmad ei hirmutanud teda karvavõrdki, ei teragi rohkem kui pimedus ise. Ta teadis nüüd, et oskab viimast käskida ja võib endale tahtmisel varjudest rüü kududa. See oli alles algus.
Sametises õhus keerlesid loendamatud teadmised nagu musttuhat ööliblikat. Rakiol pruukis end nende puudutamiseks vaid välja sirutada. Kuuma lainena kandusid ammused tarkused temast üle, imbusid mällu ja täitsid pea sõnade ning kujunditega. Silme ees rullusid lahti tundmatud teed ja unustatud rajad, tuntud ja ennenägematud paigad. Tunne oli kõikehõlmav, hingemattev, ühteaegu nii kibedalt valus kui lummavalt magus. Teadmistest ei võinud loobuda, sest see olnuks kui loobumine elust enesest. Ikka ja jälle sirutas valgust kiirgav kogu end ööliblikatele vastu ning üha uued kuumad lained lõid teravakõrvalise pea kohal kokku. Rakio ainus mõte, mis veel talle endale kuulus, oli: «Tahan seda kõike!»
Yuruki
Suvine pööripäev tuli ja läks, vili kasvas, kitsed-lambad kosusid ja elu Mustjala külas käis ikka sisse tallatud radu. Laias maailmas toimuva üle ei olnud kibedal tööajal lihtsalt aega kuigi palju muretseda. Talveks tuli heina teha, majadel rookatuseid parandada – kõike seda, mis hoidis mõtted kodu ligi.
Yuruki elu niiväga tavapärane ei olnud. Hundikutsika ilmumine tekitas külas omajagu segadust ja keelepeksu ning teadjamees Sami pidi Tha leidmise lugu nõrkemiseni seletama. Targa rahustavaile sõnadele vaatamata hakkasid mõned kutsika ilmumises «süüdi» olevat noormeest vältima, kes ettevaatlikult, kes avaliku vaenuga. Oli neid, kes vangutasid päid, sajatasid ja tegid looma nähes kura käega kurja peletava lohesarvede märgi.
Teised võtsid pähe, et Yuruki on mõne legendide kangelase kehastus, ja rääkisid temaga veidral ilutseval viisil, tegid kummardusi ning nimetasid teda koguni Isand Hundiks. Sellesse lõbusasse salka kuulus hulk Yuruki eakaaslasi ja noormees kahtlustas õigusega, et naljahambad on kangelasekultuse lihtsalt narrimiseks välja mõelnud.
Kolmandad – neid oli paraku kõige vähem – kehitasid õlgu ja toimetasid omi toimetusi edasi, laskmata ebaharilikul ilmutisel argielu häirida. Yuruki tänas mõttes viimaseid, sest juba ainuüksi kangelaseusku külaelanike tähelepanu muutus koormavaks, rääkimata siis vannetest ja kõveratest pilkudest, mida umbusklikud tema ja hundi suunas lendu lasid. Vähemalt ei teinud küla koerad Thast suuremat välja – nuusutasid korra üle ja jätsid siis rahule, nagu teine ei kuulukski neljajalgsete hulka.
Kutsikas kosus suvega tublisti, kasvades kiiresti keskmise koera suuruseks. Suurte käppade ja massiivse pea järgi võis aimata, et Thast sirgub tõeline hundihiiglane. Looma ebatavalist kasvu märgates sajatasid sajatajad kõvemini, imelugude vestjad said hoogu juurde ja neid, kes vaikides õlgu kehitasid, jäi üha vähemaks.
Liigsest tähelepanust kurnatuna otsis Yuruki üksindust ja veetis pikad suvepäevad külast kaugel loomi karjatades. Ta võttis enda hoolde peale isa karja ka vanema õe pere pudulojused ning rändas nendega nädalaiks Tormimüüride eelmäestikku, kus Mustjalg järskude kallaste vahel hüplevaks ojaks kahanes.
Mõõgakunsti harjutades ja lustaka Thaga mängides möödusid päevad rahulike ja meeldivaina, kuid hinges kevadest saati näriv ärevus ei jätnud Yurukit siingi. Ta proovis hundile käsklusi õpetada, kuid too mõistis kõike sõnadetagi. Side, mida noormees tol varakevadisel hommikutunnil hõbedase köidikuna tajunud oli, püsis ja kasvas tugevamaks. Yurukil pruukis vaid mõttes hunti otsida, kui see juba pööraski kuldse pilgu küsivalt kaaslase poole. Taolistel hetkedel aimas nooruk hundi tundeid: nälga või jahikirge, vahel erutust värskelt leitud jäljest ja mõnikord üht kauget seletamatut igatsust. Yuruki aimas, et tema enda ärevus ja Tha igatsus on seotud, et need viivad nad kord kodusest Mustjala külast laia maailma.
Iga päev jälgis Tha tundide kaupa, kuidas Yuruki puumõõgaga õhku raius. Suvega oli nooruk tublisti edenenud, liikudes tuttavlikke mustreid õhku joonistades väledalt ja vaikselt. Samm ette ja löök, siis kõrvaletõmbumine ning kaitseasend, kujuteldava mõõga pareerimine ja uus rünnak. Liikumine meenutas hundile pisut õnnekurgede tantsu. Ta jälgis, jättis meelde ja viimaks ühines tantsumustriga: Yuruki mõõk vihises ning hetk hiljem laksatasid samal kohal hundi hambad õhku haarates kokku. Taandumine, kaitse ja uus pealetung. Nii nad, noormees ja hunt, seal kastepiiskadest helkival jõeluhal keerlesid, õppides õnnekurgede tantsu.
Ühel hilissuvisel õhtul, kui Yuruki vahelduseks külas ploomide korjamisel abis oli, juhtus midagi harukordset. Jõge pidi sõudis üles laev, Haigrujärve lääniisanda sinilipp mastis lehvimas. Loojangukuma peegeldus ümarailt kiivreilt ja tantsiskles odaotstel, kui sõjamehed lodjast paadisillale astusid. Kõige ees kõndis poolturvist kandev hallipäine mees, kelle tahtejõulisest näoilmest ja tumedate silmade sihikindlast pilgust võis aimata tema juhipositsiooni. Ülejäänud kümme meest kandsid odasid ja vibusid, kuid hallpea vööl rippus tumepunases lakitud tupes päris ehtne mõõk.
Kogu küla kogunes toimetusi sinnapaika jättes rutakalt kaldapealsele, võõraid kartlikult tunnistades. Külavanemad nihkusid vastumeelsusega võideldes rahvasumma etteotsa, et sõjamehi kõnetada, kuid relvastatud salga juht jõudis neist ette.
«Minu nimi on Haore ja tulen Jõelinna kaudu Haigrujärve kantsist,» sõnas mees sügaval kandval häälel, mis vaigistas rahvasummas viimse kui sosina.
«Tumedal tunnil tulen tuulekiirul ja toon sõjasõnumeid! Laantemaa reetlik isand on kokku ajanud väehulga, käskinud isandail kantsidest välja marssida ja kavatseb sõjakäiku Haigrujärve vastu. Oht ähvardab
