noormeest rüühõlmu koomale tõmbama.
«Peaksime külla minema,» sõnas Sami, kuid ei kiirustanud tõusmisega ja kiikas hundikutsika poole. «Üks küsimus siiski veel: mis tema nimi on?»
Vastus kerkis Yuruki huultele enne, kui ta midagi mõelda jõudis: «Tha.»
Nimi rullus keelel raskelt ja tähendusrikkalt ning hetkeks kangastus nägemus tumedast lainemustrilisest terast, külmast ja sihikindlast. Relva käepidemes helkis kuldkollane kivi.
«Ta nimi on Tha,» kordas Yuruki hämmastusest tulvil häälel.
«Pistoda,» pomises vanem mees vaikselt. «See tähendab pistoda. Kas teadsid?»
«Nimi tuli justkui ise, aga ma nägin …» sosistas Yuruki.
«Tha. Pistoda. Vaimud on kõnelenud: mis on, see on,» lõpetas Sami rituaali ja tõusis aeglaselt, kangeid liikmeid sirutades püsti. «Lähme, su isa ootab!»
Yuruki tõstis hundikutsika uuesti sülle ja sammus targa seltsis tagasi küla poole. Raagus puuvõrade vahelt hakkasid paistma kodused kõrged rookatused, peenikesed valged suitsujoad tossuaukudest halli taeva poole siuglemas. Kevadine lumesadu oli mõnda aega tagasi lakanud, kuid siin-seal säras maapinnal veel värsket valget.
Rakio
Kotkapesa, Rakio koduküla, asus kõrgel Tormimüüride mägedes, pikas ja kitsas orus, kus Hõbepeegli järvest sündis Külmalätte jõgi. Siit langes vete vool alla, püüeldes tasase maa poole. Üle riukalike kärestike, läbi laugemate ja järsumate orgude viis ta tee, kuni Külmalätte kohtus mägede jalamil kaksikvenna, Kärevooga, ja sai metsaste küngaste vahel laiaks kiire vooluga Laanejõeks. Jõgi voolas läbi terve Haigrujärve provintsi, läbi suure järve, mis maanurgale selle nime andis. Kodukülast rääkides meeldis vanaema Yuabale öelda, et kõik suured asjad saavad alguse väikestest, sest nagu Külmalätte oli alguses väheldane jõgi, oli ka Kotkapesa väike, vaid kahekümne majapidamisega tähtsusetu täpike Keisririigi kaardi kirdeservas. Ehkki kõrge ja uhke, oli Tormimüüride-nimeline mäestik kõigest üks paljudest maailma lõppudest.
Rakio oli orb. Poisi ema ja isa jäid aastaid tagasi varingu alla, mis viis kaasa ka suure hulga pere kitsekarjast. Ainult pisike sülelaps, kelle ema oli punutud kandmiskorviga jändriku mägimänni oksa külge riputanud, jäi imekombel puutumata. Niimoodi oli ta leitud ja niimoodi, selle sama korviga, tõi vanaema Yuaba ta koju.
Yuaba ei olnud tegelikult ei Rakio ema ega isa ema, vaid varakult leseks jäänud vanem naine, kellele omi lapsi antud ei olnud. Viimane oli Rakio meelest imelik, sest just Yuaba oskas ämmaemandakunsti ja ravitsemist. Ometi sai naine endale veel vanuigi soovitud lapse, orb aga toitja-kasvataja.
«Vaimud võtavad ja vaimud annavad,» tavatses vanaema öelda.
Nii nagu Yuaba oli üksildane vana naine, oli Rakio üksildane poiss. Lapsi leidus külas teisigi, kuid neid eraldas Rakiost otsekui nähtamatu sein. Võõrandumises ei olnud süüdi poisi orvuks jäämine, sest vanaema kasvatas kasupoega suure hoole ja armastusega. Üksilduse põhjus peitus muus, milleski, mida oli raske nimetada. Miski tabamatu pani sakris külakoerad Rakio peale klähvima, täiskasvanud kõõrdpilke saatma ja lapsed teda pilkama.
Esmapilgul oli Rakio nagu iga teinegi seitsmeteistkümneaastane noormees: tõmmu, tumedasilmne ja sitke. Ainult juuksed, mis ülejäänud külarahval musta või tumepruuni tooni, olid Rakiol punased. Ta oli ea kohta üsna lühike, ei küündinud viie ja poole jalanigi, ning kiitsakas, ehkki ei olnud kogu elu jooksul isegi mitte nohu põdenud. Punaste juuste ja kitsa näo tõttu hüüti teda poisipõlves Rebaseks.
Vaatamata sellele, et ta möödunud sügise hakul toimunud riitusel vanas keeles sügise poega tähendava mehenime auga välja teenis, ei tahtnud lapsepõlve hüüdmini noorukist lahti lasta. Tõesti, Rakio oli taiplik, kaval ja … erinev. Ta märkas asju, mida teised ei näinud – ilmamärke ja endeid –, ning osalt ehk seepärast poissi ei sallitudki.
Rakio olekust õhkus alati kummalisust ja harvad ei olnud korrad, kui poiss pidi mõne tüli järel koju minema sinise silma või lõhkise huulega. Ühe hullema kakluse põhjustas see, kui Ugi, küla sepa laiaõlgne kaheksateistkümneaastane poeg osatas, et tegelikult olid need libarebased, kes Sisaele ja Watamile kivivaringu kaela saatsid ja siis nende poeglapse oma kutsika vastu vahetasid. Säärast solvangut ei võinud Rakio kannatada ja läks endast pea poole kogukamale noorukile kallale. Pärast lappis vanaema teda tükk aega, tegi taimekompressi ja määris sinikaid vängelt lõhnava salviga ning ohkas murelikult. Viimaks, kui poiss asemel lebas, silitas Yuaba tema leegitsevaid juukseid ja kinnitas vaikselt: «Rebane või ei, mulle oled ikka kallis poeg.»
Ühel suvehommikul sättis Rakio end teele, et altpoolt küttematerjali tooma minna. Puid tuli hoolega koguda, et valmistuda karmiks talveks ja lumesadudeks, mis võisid Kotkapesa pikkadeks nädalateks oma võimusesse haarata. Rakiol sattus karjasekohuseist prii päev olema, nii otsustaski ta otsida tegevust, mis teda külast ja võimalikest pahandustest eemale viiks.
Jupp maad jõekallast pidi allavoolu kõndinud, jõudis nooruk alumisse orgu, kus siin ja seal võsana kiduraid puid kasvas. Rakio liikus orupõhja pidi oksi kogudes terve päeva, tehes lühikese puhkepausi vaid külma lõuna söömiseks. Õhtu hakuks oli koos vägev koorem, mille ta köitega kokku sidus ja turjale upitas. Lühikese varrega kerge pronkskirve suskas ta tagasi vöö vahele ja alustas väsitavat koduteed. Tuli kiirustada – päevavalgus ähvardas kustuda ja öösiti olid mäed reetlikud, sest radu valitsesid vaimud.
Päike vajuski varsti silmapiiri taha ja kiirelt peale tungivas hämaruses muutusid kivide-kaljude piirjooned ähmasteks. Rakio ronis tuttaval teel kärmelt ja koormast hoolimata kindlajalgselt, jõudes peagi küla nägemisulatusse. Vaevalt olid külatuled mäenõlva varjust nähtavale ilmunud, kui eespool rabisesid kivid ja rajale ronis karjasekeppi hoidev inimkuju.
«Kes sealt tuleb?» nõudis karjane.
Häälest tundis Rakio ära Ugi ja kirtsutas vastumeelsusest nina, enne kui vastas: «Rakio olen.»
«Kuule, ega sa oma rebasesilmadega allpool ühtki kitse ei näinud? Mul läks üks ullike karjast kaotsi.»
Rakio mõtles, et siis on teine küll üks vilets karjane, kuid jättis arvamuse enese teada.
«Ei paistnud kedagi,» vastas ta lihtsalt. «Juba päris pime on, läheme parem koju.»
«Ega täna ei näe enam otsida jah,» nõustus ka Ugi.
Seda, et Ugi silmad pimedas kuigi hästi ei seletanud, teadsid külas kõik. Rakio oli korduvalt suurema poisi eest hämaruse varjus pakku pääsenud – tal endal oli väga terav nägemine. Koos küla poole minneski komistas ja koperdas sepa poeg alalõpmata, kuni ta kaldajärsakust tõustes takerdus ja käpuli kukkus. Karjusekepp tabas Rakiot otse kõhtu, lüües punapea tasakaalust välja. Äkitselt osutus oksakoorem liiga raskeks, kiskudes Rakio pikali ning järsust nõlvast alla.
«Ma kukun,» jõudis ta mõelda, kui maailm keerlema hakkas. Siis tabas pea kivi ja kõik plahvatas pimedusse.
Millalgi hiljem tajus Rakio valgust. Esmalt oli see vaid kauge täpike, mis veikles ja tujukalt vilkus, kuid ometi kindlalt lähemale tuli. Rakio ei jaksanud valgustäppi kogu aeg jälgida, vahel tuli silmad kinni panna ja puhata.
Lähedal voolas rutakalt vesi. Rakioga oli midagi lahti, sest jõekohin mitmekordistus kõrvus ja vajutas raskelt trummikiledele. Terve keha valutas, eriti aga pea ja vasak käsi. Ta isegi ei üritanud ennast liigutada.
Ootamatult oli valgussõõr
