natuke maailma näha,» ühmas just kaheksateistkümneseks saanud noormees. «Pealegi, siis ei pea vennad liisuheitmise pärast muret tundma. Neil kõigil on ju pered ja majapidamised, mina olen veel vaba tulema ja minema, nagu ise tahan!»
Aja parajaks tegemiseks ja värskelt värvatuist ning nende oskustest parema aimu saamiseks otsustas kapten Haore esimese treeningtunni korraldada. Esmalt käskis ta noormeestel tuua vibud ja lasi samal ajal jõe kaldale õlekubust sihtmärgi püsti panna. Laskmises näitasid kõik viis kindlat kätt ja ükski nool ei lennanud märgist päris mööda. Ometi olid Deyumi nooled need, mis kõik kindlalt õlekubu südant tähistava peopesa suuruse paberilehekese sisse lendasid. Yuruki tundis end ikka ebakindlalt ega suutnud laskmisele korralikult süveneda – vaid üks nool kolmest tabas paberi serva.
«Lasta te enam-vähem oskate, nagu külapoistest arvata võiski,» ütles Haore mõtlikult lõuga sügades. «Vaatame, mis te mõõgaga teha oskate. Sina, hundiga poiss, ütlesid vist, et oled üht-teist õppinud?»
Yuruki peas vilksas mõte plehku panna, kuid ta ei tahtnud isale sellisel kombel häbi teha. Parem juba vastu võtta peks kui saada argpüksiks nimetatud. Teiste noorte meeste muigvel pilkude all riietus Yuruki kapteni eeskujul vööni lahti ja võttis ühe harjutusmõõga, kaaludes seda mõtlikult. Tasakaal ei olnud sugugi nii hea kui vanaisa voolitud mõõgal. Tha elavnes, sest lootis mõõgamängus kaasa lüüa, aga Yuruki saatis hundile rahustava pilgu. Ei olnud tarvis neile veelgi rohkem tähelepanu tõmmata.
Kapten oli valmis ja käskis noormehel rünnata. Yuruki võis ennast ja oma lolli pead kiruda, palju tahtis, aga abi ei olnud sellest karvavõrdki. Hambaid kokku surudes tõstis ta puumõõga ja astus kaptenile vastu.
Haore kompas nooruki oskusi ettevaatlikult, samm-sammult ja võte-võttelt, liikudes järjest kiiremini ja keerukamaid kombinatsioone kasutades. Peagi oli Yuruki laup higist märg, niisked peopesad libisesid rohmakal pidemel ning kätes levis iga hoobiga surin ja tuimus. Haore oli läbi proovinud kogu tema napi arsenali, lasknud vastasel paar korda peale tungida ja rünnakud mängeldes kõrvale tõrjunud. Nüüd katsetas kapten Yuruki võimete piire. Ikka sammud, pealetungid, löögid … Noormees tegi endast parima, et kaitset hoida, kuid juba punetas ta ribide all üks vihane punane vorp ja teine vägev sinikas tõotas tulla õlavarrele.
Viimaks välgatas kapteni silmis otsus ja paari kiire liigutusega saatis ta Yuruki harjutusmõõga lendama, väljaaste ja saapalöögiga niitis noormehel jalad alt ning tõstis mõõga … kuid viimast lööki ei tulnud. Halli sähvatusena, silma jaoks ebamugavalt kiiresti liikudes, hüppas Tha mõõgavõitlejate vahele ja lõrises valgeid kihvu paljastades tigedalt. Hundi saba oli sirge ja turjakarvad turris. Üllatunud Haore arvas targemaks paar sammu tagasi astuda.
«Tha, ei!» hüüatas Yuruki hingeldades. Ta ei olnud ju hunti kutsunud, ta oli käskinud elukal vaikselt istuda!
«Maha!» käsutas noormees end püsti ajades ja hunt kuuletus, ehkki kuldne silmapaar jälgis kaptenit ainiti.
Haore langetas aeglaselt puumõõga ning tunnistas kummalist paari.
«Ise alles kutsikad, aga otsast otsani võitlusvaimu täis,» pomises ta. Pannud harjutusmõõgad kõrvale, pöördus kapten taas Yuruki poole: «Sul on pisut oskusi, mis on hea.»
Yuruki vaatas häbenedes maha ja tundis, kuidas kõrvad õhetama lõid. Olnuks see päris võitlus, oleks ta kümme korda surnud ja Tha samuti.
«Ma ei tea, miks üldse mõõkadest juttu tegin,» poetas ta kapteni saapaninadele.
Haore muigas, aga sugugi mitte pahatahtlikult.
«Iga mõõgameister on pidanud alustama algusest. Mõned on sattunud lahingusse ühtki võtet tundmata. Neil, kel paar lööki selged, on üldiselt kergem ellu jääda. Ütlesin, et sul on oskusi ja see on hea …» Ta peatas käeviipega Yuruki vastulause ja jätkas häirimatult: «Mis on aga parem – sul on annet. Sul on kiirust, hea tasakaal ja paindlikud randmed. Veel õpetust, rohkem hoolsat tööd ja sinust võib isegi asja saada.»
Yuruki pomises midagi tänuks ja jäi pükstelt tolmu maha kloppima, kuid tundis end pisut paremini. Üksteise järel proovis Haore läbi ka teiste poiste võitlusoskused. Yuruki märkas üsna rahulolevalt, et ülejäänud noormehed jätsid endast veelgi haledama mulje ja ainult Shinya teenis tunnustava märkuse väleduse kohta.
«Hästi,» sõnas kapten viimaks rüüd tagasi selga tõmmates. «Teie viis olete maakaitseväkke toredaks lisanduseks, kuid meil on vaja rohkem. On lõuna ja aeg liisku heita!»
Päike hakkas puulatvade taha vajuma, kui kapten Haore saatis värskelt värvatud mehed kodudesse kompse pakkima ja lähedastega hüvasti jätma. Jõelinna suunas tuli teele asuda juba järgmisel hommikul aovalges ja sealt edasi … sealt edasi Haigrujärve kantsi!
Yuruki jalutas isa kõrval aegamisi kodu poole, vaadates maju ja rohuseid tänavaid juba teise, lahkuja pilguga. Kõige sellega siin Mustjala kaldal laane veeres, kõigega, mida ta tundis, tuli peatselt hüvasti jätta. Lapsepõlvest lahkumine saabus märksa rutem ja järsumalt, kui ta oodanud oli. Tha näis Yuruki rahutust tunnetavat ja sörkis küll ettepoole, küll taha, küll kõrvale, ikka ja jälle õhku nuhutades.
«Temagi jätab hüvasti,» ütles Yuruki vaikivale isale.
Kodus pakkis noormees vähesed asjad, mida teele kaasa võtta: uued riided ja puhtad sandaalid, villase teki magamiseks, nahast veelähkrid, puust joogitopsi ja söögipulgad. Moto andis pojale veel tihedast hallist villasest kangast mantli, mille peakoti serv oli jänesenahaga vooderdatud.
«Räägitakse, et seal Haigrujärve kantsis on talvel hirmus külm ja rõske,» lausus vanem mees mõtlikult. «Ikkagi järve ehitatud … Aga see on üks hea ja soe mantel.» Isa patsutas poega õlale ja hoidis kätt hetke paigal.
«Oled suureks kasvanud, mu poeg, ja meheks saanud. Olen sinu üle uhke ja tean, et oma teel ei jäta sa isa ega koduküla häbisse!»
Yuruki noogutas ja pärast pikana tundunud vaikust sõnas tasasel, pisut kähedal häälel: «Mu tee on sirge ja sihiks suguvõsa au …» See oli osa esivanemate auks loetavast palvest, mis noormehele korraga keelele tuli.
Hallis hommikuvalguses asus lodi allavett seilama. Öö oli olnud sügiseselt jahe ja selge, kuid nüüd tõusid põhjakaarest tinana rasked pilved ning Mustjalg looritas küla piimjasse uttu. Rõskus tungis soojemategi riiete alla, vajutades meeste õlad kõledusest kühmu. Külamehed hoidsid lodja pardal omaette rühma ning ikka ja jälle rändasid nende pilgud tagasi ülesvoolu, tagasi koduküla poole. Tihedas udus ei olnud maju enam ammugi näha, kuid samas oli raske kaugust aduda. Udus värelevad puutüved oleksid sama hästi võinud olla majade nurgad ning kuuskede võrad meenutasid kõrgeid rookatuseid. Mustjala jõgi lasi külal kodust lahkujaid saata – mis sest, et vaid silmapettena.
Shisame
Tuul sasis neiu ronkmusti juukseid ja pani laiad püksisääred jalgade ümber laperdama, kuid sellele vaatamata seisis Shisame kindlalt, vasak käsi vankumatult laskurist pikemat vibu hoidmas ja kinnastatud parem käsi noolega kõrva äärde tõmmatud. Tuul oli vasakult ja väga vali, seda tuli sihtimisel kindlasti arvestada. Veel viivu seisis vibukütt paigale tardununa sihtmärki vaagides ja lasi siis mustasulise noole lendu. See vihises täpselt rihitud kaarega läbi õhu ja tabas umbkaudu saja viiekümne sammu kaugusel kaitsetorni rinnatisel asuvat märklauda otse punasesse südamikku.
Mõõdetud liigutustega langetas neiu vibu, hoidis relva enda ees tasakaalus ja astus selg ees mööda katuseharja tagasi. Kolmkümmend sammu, õige katusekivi oli värviga märgitud. Siin tõstis laskur uuesti vibu, tõmbas seljal rippuvast tupest
