näoga tüdrukut mustil tiivul lendamas. Tüdruku tuules tuli vaikselt ja majesteetlikult liueldes haigur, kelle sabasulgi määrisid punavad verepritsmed. Seejärel muutus nägemus iseenda saba taga ajavaks rebaseks, kes vurrkannina keereldes koletislikult paisus, kuni varjutas kogu taeva, et siis kiunatusega eimillekski hajuda.
Viimaks puudutas Rändur uuesti maapinda ja märkas, et kannab taas keha. Ometi ei olnud ta veel ärganud. Ulmas seisis ta lainetava rohuga lagendikul, taamal viipasid tumedad puud kutsuvalt ja koduselt. Tuli minna metsa. Kust mujalt ta leiakski sugulasvaimu?
Mets paistis erakordselt tiheda, pimeda ja ürgsena, täis raugastunud puujändrikke, mille väändunud oksad Ränduri ümber mõhnaliste käsivartena ähvardavalt kõikusid. Maapind oli kõdust ja langenud okastest pehme ja selle vetruval pinnal ei leidunud ühtegi jälge. Õhk lõhnas vaigu ja lugematute aastate järele. Lõhn oli võõras, kõneldes ääretust üksindusest.
Ta rühkis peatumata edasi, vahel nagu otsides ja siis jälle sihitult ekseldes. Puud piidlesid Rändurit pahuralt – ta oli siin võõrik ja veider, vajutades jäljerada seni häirimata metsaalusesse. Väändunud sõlmiliste okste all oli väga vaikne, ei liigutanud ükski loom ega laulnud lind. Isegi hiirte krabinat ei olnud kuulda. Saagile mõeldes hakkas rühkijal kõht korisema. Ta oli peadpööritavalt näljane, lausa nõrkemas, ja ikka veel ihuüksi. Puud olid suured ja ähvardavad ning tema nii ütlemata väike. Eksleja jäi niuksatades seisma.
«Kus kõik on? Kas nad läksid ära?»
«Jah, nad läksid,» tajus ta vastust.
«Aga mina jäin. Miks küll?»
Vastus oli taas olemas: «Et otsida ja leida.»
Segaduses pead raputades püüdis Rändur sõnu mõista. Keda sellisest hüljatud paigast otsida? Kas selles kummituslikus metsas leidub hingelistki?
Ta sööstis paigalt ja jooksis, nagu jalad võtsid, sest hirm nilpsas kandu. Rändur teadis, et peab hirmu eest pagema, sest muidu tardub ta paigale ja sureb vaenulikus vaikuselaanes nälga. Oksad peksid vastu kõhnu külgi, tume maastik vihises rohekaspruuni säbruna mööda ja põgenik lidus, kuni pidi hingetuna peatuma. Ta lõõtsutas, igatses toidu ja vee järele, kuid ei leidnud kumbagi.
Lõhnaaisting sundis kurnatud ekslejat pead tõstma. Kas tõesti tundis ta viimaks jäljeraja hõngu? Lootusest jõudu ammutades asetas Rändur ühe jala teise ette, nuhutas teed ning tardus siis õudusest haaratuna paigale. Hirm haaras kuklast: need olid ta enda jäljed ja need lõhnasid nõrkuse ning üksilduse järele.
Kuid ei! Samblavaipa olid muljutud hundijäljed, tema ise elas varemalt kellegi teisena. Olemises nihet tajudes pingutas Rändur vaimu ning ärkas inimkehas vana tamme juurte vahel. Ohvrilõke oli ära põlenud, söedki kustunud ja ümber võetud tekile vaatamata lõdises ihu ligi hiilinud külmast.
Nimetu teadis eksimatult, mida nüüd tegema pidi, ja ajas end uimasena püsti. Hiiel lasus pime vaikus, tähed ei paistnud enam. Küllap oli pilves. Ta tegi kätega ringe, et pisutki sooja saada ja eelseisvaks lühikeseks matkaks jõudu koguda. Lisaks külmale käis pea ringi nagu vurrkann. Säh sulle paastu ja vaimuveini!
Vana Sami magas norinal ega liigutanudki, kui vargne hiilija möödus. Heitnud teki sisse mähkunud teadmamehe kõhetule näole kaastundliku pilgu, lisas nooruk lõkkele mõned toikad. Ilm oli ikka hirmus külmaks läinud. Siis sörkis ta edasi nii kiirelt, kui pime mets võimaldas.
Vana kuusik jäi karjaluhast veidi kaugemale. Tihedate võrade all vajus pimedus raskena vastu okastest pehmet maapinda. Puud ei olnud küll nii iidsed nagu nägemuses ja tegelikult leidus siingi linde-loomi, kuid kuusik pidi olema õige koht – ta lihtsalt teadis seda. Kuuskede vahel tuli minna alguses käsikaudu, kuid siis hakkas taevakaar heledamaks tõmbuma ja metsaalune muutus nähtavamaks. Äkitselt silmas noormees otsitavat: viis sammu paremal valendas puude all üks tombuke.
Ettevaatlikult tõstis Nimetu väriseva kaitsevaimu maast üles ja surus looma hellalt enda vastu. Tundus, et tegu oli päris ehtsa lihast ja luust hundikutsikaga. Looma uduvillane karv oli pehme ja väike keha soe, kuid nina, mis noormehe põske puudutas, külm. Kutsikas niitsatas ja limpsas kuuma keelega üle päästja näo.
Süüa, ta tahab süüa, teadis noormees ja asus tagasiteele, looma ikka õrnalt süles kandes. Hundi kiireid südamelööke enda erutatult põksuva rinna vastas tajudes tunnetas ta ühendust, enda ja hundi sidet, peaaegu nähtavat hõbedast köidikut kahe südame ja kahe hinge vahel. Ta naeratas õnnelikult ja vaatas sompus taeva poole. Rasketest pilvedest hakkas langema laia rahulikku lund.
Sami ootas hiiesalus, ilmselt alles ärganud ja nooruki puudumisest silmnähtavalt ähmi täis. Kaduma läinud hingerändurit ja tema kandamit nähes vajus vana teadmamehe suu imestusest lahti.
«Igaviku nimel,» pomises taat, «mida mu vanad silmad näevad!»
Ikka veel nimetu noormees asetas karvakasukas hingelooma ettevaatlikult kõdusele lehevaibale ja asus targast suuremat välja tegemata kutsika eest hoolitsema. Kausikesega värsket vett ja kompsust ohvriliha – need olid esimesed, mis kätte sattusid. Sobilik või mitte, aga nõrk kutsikas pidi kiirelt turgutust saama. Ta jälgis pingsalt, kuni hunt jooma hakkas, ja ohkas kergendatult alles siis, kui viimnegi liharaasuke looma hammaste taha kadunud oli.
Vahepeal oli Sami üllatusest niipalju toibunud, et sai häälepaelad valla. Ta köhatas ja teatas, et nimeriitus tuleb lõpule viia, «sest vaimude kannatus ei ole igavene». Noor ja vana istusid vastamisi hiietamme alla ning Sami kuulas, kuni Nimetu rääkis rännakust ja hundi leidmisest kõik, mida vähegi mäletas. Ehkki nägemused olid tundunud tõelised, kippusid mälestused neist unenäo sarnaselt hajuma.
Viimaks, kui noormees oli jutustanud kõigest, nagu oskas, noogutas Sami tähendusrikkalt. Ta süütas väikese ohvrilõkke, jälgis suitsu kerkimist, käskis Nimetul suitsu sisse seista ja köhatas jälle endal hääle puhtaks.
«Kuulake kõik, kel kuulda vaja! Teadke, te ilmakaared, aastaajad, taevalaotuse tuuled, vetevald, maapind, tulekeeled: siin seisab mees, kes nägi Nelja Tantsus inimhingi kui lumehelbeid keerlemas. Olgu ta nimeks Yuruki – langev lumi!»
Laskus vaikus, justkui jäänuks kõik maailma nurgad ja vaimud, keda Sami kutsunud oli, välja hüütud nime kuulatama. Tõusnud tuuleiil puhus väheldase lõkke suitsu laiali.
«Istu nüüd,» viipas Sami noorele mehele.
«Olen Yuruki,» kinnitas nooruk endale ja kõigile, kes pealt kuulda võisid, endamisi nime tähendust kaaludes. Langev lumi kõlas igal juhul märksa suursugusemalt kui Käbi. Ka hundikutsikas näis kõrvu teritavat, sest ta tuli ja pani karvase pea Yuruki põlvele. Kuldsete silmade pilk kohtus mustadega, kinnitades kahe hinge vahel sõlmitud sidet.
«Midagi taolist ei ole ma veel näinud,» sõnas Sami Yurukit ja tema hingelooma tunnistades. «Kuid olen pisut, üsna pisut kuulnud. Vahel, väga harva, erilistel aegadel ja eriliste inimeste puhul saab kaitsevaim ihuks ja kõnnib looma kujul peremehe kõrval maiseid radu. Ta sarnaneb olemuselt loomaga, kelle kuju võttis, kuid mitte täielikult ja mitte lõpuni. Temas on palju vaimuvallast ja kaitsevaimu lihtsaks elajaks pidada oleks ohtlik. Teievaheline side on tugev ja seda ei tohiks lõhkuda.» Sami ohkas.
«Tean vähe ja ei näe paljutki. Ma ei oska seletada saatust või vaimude tahet, mis lõi teie vahele nii tugeva seose. Sellel on kindlasti põhjus, mis määrab mõlema saatust, kuid ma ei tea, ei tea …»
Yuruki sügas hajameelselt kutsika kõrvatagust. Ajad olid keerukad, selles ei kahelnud keegi. Kuid tema, tema oli seni olnud kõigest külapoiss. Eriline inimene? Saatus? Küsimused tulvasid pähe, kuid vastuseid ei olnud.
