Paramaribost ja on turistidele seetõttu üks populaarseimaid päevase ekskursiooni sihtkohti. Koht meelitab nii ajaloohuvilisi kui ka lihtsalt puhkajaid.
Kui taamalt hakkavad paistma punaste katustega, postide otsa ehitatud valged puumajad ning sind ründab musttuhat sääske, võid olla kindel, et oled õigesse kohta jõudnud – selline see Frederiksdorp ongi. Endine kohvi- ja kakaoistandus on rajatud soisele pinnasele. Märgalad ja seisva vee lombid loovad sääskedele paljunemisparadiisi.
Frederiksdorpi hollandlasest omanik Ton ostis mahajäetud ning varemetes istanduse 30 aastat tagasi. Algusaastatel üritas ta põllumajandusega tegeleda, kuid taipas peagi, et turism on palju tulutoovam. Koos oma surinamelasest naisega on ta paiga ellu äratanud ning pakub külastajatele toitlustust, majutust ja erinevaid vaba aja veetmise võimalusi. Lisaks on Ton ka seltskondlik ja talle meeldib oma ajalooteadmisi külastajatele näidata. Ta jutustab mulle Frederiksdorpi ajaloost. „Istandus rajati 1747. aastal ja esimene omanik oli sakslane Johan Friedrich Knoffel,” alustab ta end välikohviku terrassile mugavamalt istuma sättides. Sellele järgneb pikk kirjeldus erinevate suursuguste hoonete minevikust ning nende restaureerimisprotsessist. Kuulan ja noogutan. Tahaksin vahele küsida, kuidas istanduses töötavad orjad elasid ja miks ühtegi tööliste elamut taastatud pole. Ton on aga nii jutuhoos, et mul ei õnnestu oma küsimustega lagedale tulla. Et istandusest paremat ülevaadet anda, toob ta tagaruumist primitiivse malelauda meenutava kaardi ja rullib selle minu ees lahti. „Vaat nii nägi see piirkond välja 18. sajandil,” sõnab ta uhkusega ning lisab: „Kõrgajal oli Surinames ligemale kuussada istandust.”
Selle kaardi on Ton ise koostanud, veetes lugematu hulga päevi Hollandis arhiivides vanu dokumente ja ürikuid uurides. Kaardile on märgitud kõik Suriname istandused. Kõik rannikuäärsed jõed on erineva suurusega maalappidega tihedalt ääristatud. Istanduseomanikud olid enamasti rikkad eurooplased, kes oma jalga kunagi Surinamesse ei tõstnud. Neid esindasid kohapeal töödejuhatajad. Nood määrasid omakorda orjade seast kupjad, kes töötegijatel silma peal hoidsid ja eksimuste eest karmilt karistasid. Eurooplastest töödejuhatajad olla aga enamasti mugavat jõudeelu elanud ning igavust ja koduigatsust alkoholi ja priiskavate pidudega leevendanud.
„Aa, sa oled Eestist!” hüüatab Ton, kui on minu kummalise aktsendi päritolule jälile saanud. „Kui ma ei eksi, majandas ühte Commewijne jõe ääres paiknevat istandust ka eestlane,” teatab ta õhinal ning lisab siis veidi kaheldes: „Või oli ta hoopis leedukas? Aga Baltikumist pärit, seda tean ma kindlasti!” Ma ei teagi, kas tunda selle teadmise üle uhkust või häbi. Ikka on ju tore, kui meie esivanemate tegemisi mainitakse. Mõelda vaid, et nii eksootiline maa kui Suriname on Eesti või siis vähemalt Baltikumiga ajalooliselt seotud. Äkki oli tolle istanduse töödejuhataja minu vaarisa? Või mine tea, äkki voolab minu soontes veidike orjaverd? On ju teada, et töödejuhataja ja orjapiigade vahelised intiimsuhted teps mitte haruldased polnud. Kuigi jah, sellisel juhul oleksid minu esivanemad siiski tõenäoliselt Surinames sündinud, sest orjapiiga laps jäi kogu eluks orjaseisusesse. Tihtipeale tõusid nad tänu heledamale nahavärvile küll kannupoisteks või toateenijateks, kuid pereliiget, kes Euroopasse tagasi kolides endaga kaasa oleks võetud, neist küll ei saanud.
Loen kaardilt istanduste nimesid. Enamik maavaldustest on saanud nime mõne Euroopa koha järgi, viidates ilmselt istanduse omaniku või töödejuhataja kodupaigale. Suurem osa istandustest kannab Hollandi linnade nimesid, kuid on ka näiteks Luksemburg, Hannover, Väike Poola, Livonia. Lisaks on rida nimesid, mis passiksid pigem kuurordile kui rasket füüsilist tööd nõudvale maaharimisettevõttele: Rahu, Hea Lootus, Taastus, Puhkuserõõm, Tänulikkus.
Toni kirg on istanduste kaardistamine ning vanade hoonete restaureerimine, mitte orjade eluolu. Väga raske, kui mitte võimatu, on sellesse idülli mõelda kogu seda valu, jõhkrust ja alandust, mida orjad siin taluma pidid. Istun varjualusesse riputatud võrkkiigel. Olen unustanud põhjuse, miks ma siia tulin, ja naudin seda, mis siin on.
Põhjalikumat infot istanduste igapäevaelu kohta saan ma jõgedel seilava Sweet Merodia pardal. Valge laev on kulunud olekuga ja oskaks ilmselt sama palju lugusid jutustada kui meie võõrustaja Cynthia McLeod. Cynthia McLeodi nime teab Surinames igaüks. Ta on Suriname esimese presidendi Johan Ferrieri tütar, kuid mitte see ei ole põhjus, miks see naine on hetkel üks kõige kuulsamaid surinamelasi kogu maailmas. Cynthia McLeod on kirjanik. Ta on kirjutanud arvukalt ajaloolisi romaane, mis kajastavad Suriname istanduste elu orjandusajal. Kõige rohkem kuulsust on kogunud tema debüütromaan „Mis oli suhkru hind?” (esmatrükk 1987. aastal). Raamatu ilmumine tekitas furoori eelkõige seetõttu, et koloniaalajastul Surinames kasutatud ajalooõpikud olid hollandlaste kirjutatud. See ajaloofaktidel põhinev romaan annab aga hoopis tõepärasema pildi minevikus toimunust. Proua McLeod on võtnud oma ülesandeks Suriname tegeliku ajaloo tutvustamise kohalikele ja turistidele. Sweet Merodiaga viib ta igal nädalal huvilisi mööda jõge endisi istandusi ning nende varemeid vaatama ja räägib neile Suriname ajaloo sellest peatükist, millest hollandi laste kooliõpikud seniajani vaikivad.
Kolonialism ja orjakaubandus on Hollandi ajaloo must peatükk. Keegi ei eita, et sellised asjad on toimunud, aga kuna nii kaua aega on möödunud, siis ei soovi hollandlased sellele enam palju tähelepanu pöörata. Tänapäevalgi ei peatuta sellel teemal ajalootundides ning orjakaubandust peetakse pigem üheks tollaseks majandusharuks kui rängaks inimõiguste rikkumiseks.
Surinamelased nii ei arva. „Holland peab maksma oma tegude eest!” kirjutab suriname majandusteadlane Armand Zunder oma vastilmunud raamatus. „Holland peab maksma 50 miljardit eurot kompensatsiooni. See on õiglane hind meile põhjustatud kannatuste eest.” Ta on riigist väljaveetud varad ja orjadest saadud tulu tänapäevastesse hindadesse ümber arvutanud. Härra Zunderil on Surinames palju toetajaid. Kuid tõenäosus, et nõutud summa ühel päeval Surinamesse jõuab, on peaaegu olematu. Kelle taskust peaks see summa võetama ja kelle taskusse minema?
„Noh, kui igale surinamelasele Hollandi raha eest maja ehitatakse, siis unustame möödunu,” arvab mõni tarkpea. Teised jälle ütlevad, et Surinamel pole seda veremaigulist raha tarvis. Nemad soovivad ainult seda, et need hollandi juustupead nende käest vabandust paluksid. Tõsi see on, et Holland pole surinamelaste ees ametlikult vabandanud. Vabandusega kaasnevad materiaalsed kohustused ja seetõttu üritataksegi pigem tulevikku vaadata kui minevikus sorida. Ja kui vabandamiseks läheks, siis peaks tegelikult pool maailma üksteise käest vabandust paluma.
Iga aasta esimesel juulil tähistatakse Surinames vabaduse päeva, mille rahvakeelne nimetus on keti koti (katkenud kett). 1863. aastal kuulutati orjakaubandus Surinames ebaseaduslikuks ja seda päeva tähistavad tänaseni kõik Suriname elanikud, olgu nad orjade järeltulijad või mitte. Grillrestid suitsevad kanakintsude rasvast ja pidulised löövad liitriseid Parbo õlle pudeleid kokku. Sel päeval austatakse esivanemaid ja mälestatakse möödanikku – seega ei ole rahva mälu kuhugi kadunud.
Orjaaja süngeid mälestusmärke on Surinames tegelikult väga vähe. Tumeda turismi huvilised, kes verd ja pisaraid otsivad, peavad siin ilmselt pettuma. Kuid orjusaeg ei ole Surinames kaugeltki unustatud. Inimesed mäletavad, mälestavad ja võitlevad seniajani oma õiguste eest.
VÕRKKIIGEKOMANDEERING
„Liina, sina vastutad värskete vihmausside eest! Võta igaks juhuks kaks pakki,” loeb projektijuht mulle korraldusi ette. „Ülejäänu pärast ära muretse. Me võtame kasti jääd, võrkkiiged, sääsetõrjevahendid ning kõik muu väljasõiduks vajaliku kaasa.”
Järgmisel hommikul pean koos Stinasu juhtkonnaga startima kolmepäevasele tööväljasõidule ühele looduskaitsealale, et arutada meie asutuse tulevikuplaane ja inspekteerida olemasolevaid majutus- ja olmetingimusi. Juhtkonna liikmetest tulevad kaasa direktriss, projektijuht ja ministeeriumi poolt ümberkorraldusajaks määratud ajutine konsultant. Vaimusilmas näen ma kolmepäevast ajurünnakute
