Meil on osakonna peale üks arvuti, kaks ventilaatorit ja veekeetja. Sel päeval oleme Wiemlaga koolitusosakonnas kahekesi. Wiemla on 25aastane hindustani päritolu naine. Ta on üpris kogukas ning seepärast kutsuvad kolleegid teda vahel narrides Mamaks. Meist saavad Wiemlaga head sõbrannad. Ta on hästi sõbralik, kuid mitte eriti ettevõtlik. Algul arvasin, et Wiemla on väga laisk. Ent mida rohkem ma Suriname töömentaliteediga tutvusin, seda paremini sain aru, et tegelikult on ta päris usin töötaja. Wiemla käib tööl ja õpib samal ajal bioloogiaõpetajaks. Mõnel päeval, kui ta oma laua taga tukastama kipub, võtab ta õpikud kaenlasse ja ütleb, et läheb teadusosakonda eksamiteks valmistuma. Ma ei tea siiani, kas ta käis seal õppimas või lihtsalt magamas.
Wiemla on Stinasus olnud veidi üle poole aasta. Töö talle meeldib, aga kuna palk on väike ja soodustused puuduvad, plaanib ta pärast kooli lõpetamist õpetajaks hakata ja riigi palgale minna. Wiemlat ahvatlev õpetaja kuusissetulek on keskmiselt 250 eurot, ligi kolmandiku võrra suurem tema praegusest palgast.
Käivitame ventilaatori, teeme kõik aknaluugid lahti ning seejärel võib töö alata. Koolitusosakonnas asub ka Stinasu looduskirjanduse raamatukogu. Peamiselt külastavad seda kooliõpilased, et oma uurimistöö jaoks materjali koguda. Raamatukogu seinu katavad Suriname floorat ja faunat tutvustavad plakatid. Üks sein on tervenisti haruldaste ja looduskaitsealuste loomade päralt. Punase raamiga on ümbritsetud kõik Suriname kaslased: jaaguar, leopard, pikksabakass, oncilla, otselot ja puuma. Tänu oma uhkele kasukale, mida sisemaa hõimupealik saab trofeena ümber kaela kanda või mis kalli raha eest läände smugeldatakse, on nad läbi aegade olnud küttide suureks ihaldusobjektiks. Kiisude kõrval on pilt hiidsaarmast ja väga eelajaloolise välimusega vöölasest. Ka nende arvukus on Surinames kriitilise piirini langenud. Haruldastest loomadest on kõige pilkupüüdvam neoonsinine mürkkonn (Dendrobates azureus), keda leidub maailmas vaid Suriname ja Brasiilia piiriäärsetel aladel. Juuresolevast tekstist saan teada, et seda konna ei tasu vaatamata tema peibutavale välimusele küll suudelda. Võluva printsi asemel võib siis ees seista kohtumine vikatimehega. Raamatukogu ühel riiulil püüab pilku kimp erkpunaseid linnusulgi. Need kuuluvad punaiibisele. See lind on Suriname uhkus. Rannikuäärsetest mangroovmetsadest punaste pilvedena õhku tõusvad iibiseparved olid kunagi igapäevane vaatepilt. Lindude õnnetuseks on neil väga maitsev liha, mis muudab nad suureks delikatessiks eelkõige just hindustanlaste peolaual. Oma erksavärvilise sulestiku tõttu on nad küttidele kerge saak. Akna all põrandal lebab hiiglasliku merikilpkonna kilp, mis suuruse poolest on täiesti võrreldav pisikese Fiatiga. Suriname randades käib munemas neli ülemaailmse kaitse all oleva merikilpkonna liiki. Raamatukogus on uudistamist palju, aga praegu on koolivaheaeg ja seetõttu on siin väga vaikne.
„Kas teie telefon töötab?” ilmub hallipäine mees raamatukogu uksele. See on ornitoloog Otto linnuosakonnast. „Linnuosakonna telefon ei tööta,” selgitab ta otsejoones telefoni poole sammudes ja toriseb: „Niimoodi ei saa ju tööd teha!” Tundub, et Otto pole pärast kahte Surinames veedetud aastakümmet veel harjunud, et siin ei toimi kõik alati nagu Euroopas. Otto on hollandlane, aga viimased 20 aastat Surinames elanud. Tagasi sünnimaale ta enam minna ei saavat, kuna tal olevat külma vastu allergia tekkinud. Ma ei tea, kas ta peab allergiaks kananahka, mis tal väikseimagi temperatuurilanguse korral tekib, või vaevab teda tõesti mingi tõsine tervisehäda. Otto teab kohalikest lindudest kõike. Linnud on tema suurim hobi, kirg ja armastus. Kui teda lähemalt vaadata, siis meenutab ta oma kongus nina, pikkade juuste ja habeme ning piitspeenikeste jalgadega ka ise mõnda eksootilist lindu.
Otto võtab telefonitoru kätte, vajutab nõudlikult erinevaid nuppe ning viskab siis toru uuesti hargile. „Lihtsalt uskumatu!” laiutab ta käsi. „Juba kolmandat päeva telefon ei tööta!” „Täna pole ka internetti,” lisab Wiemla rahuliku häälega. Selle peale hakkab Otto veel ägedamalt oma peenikeste käsivartega vehkima ning lahkub raamatukogust. Panen tähele, et Otto nahal on suured akne moodi laigud, ja küsin Wiemla käest nende kohta.
„Otto põdes leeprat,” vastab ta mulle.
„Leeprat? Kas seda haigust veel üldse esineb? Ja see on ju väga nakkav!” hüüatan kohkunult ning tunnen automaatselt kihelust parema käe peopesas, millega olin puutunud sama telefonitoru.
„Siin seda haigust mõnes kohas veel esineb, aga ega arstid ka uskunud, et üks valge leeprasse võiks haigestuda. Seepärast oli haigus juba päris kaugele arenenud, kui talle õige diagnoos pandi. Eks ta ise ka venitas arsti juurde minekuga, ei raatsinud selle peale raha raisata. Ta kulutab kogu oma raha linnuvaatlustele. Nüüd võtab ta ravimeid ja teisi enam ei nakata,” selgitab Wiemla. Vaikselt hakkab kihelus peopesas taanduma. Otto pole veel viiekümnenegi, kuid näeb väga vana välja. Ilmselt haigusest, kuid mulle meenub ka ütlus, et valgetel tulevat troopilises kliimas elatud aastad kahega korrutada, kuna nende organism vananeb siin kiiremini.
Pärast Otto lahkumist on aeg lõunale minna. Lõunatamine käib siin üldiselt nii, nagu jumal juhatab. Süüakse siis, kui kõht tühjaks läheb. Mingit seltskondlikku kooslõunatamise tseremooniat ei toimu. Kontorihoonetagusel muruplatsil on meie puhvet. Seal on varjualune ning selle all pikad pingid ja lauad. Puhvetiproua teeb kodus toidu valmis ja võtab siis suurte anumatega kaasa.
„Mul on täna väga head rohelise jahubanaani suppi!” hüüab ta mind lähenemas nähes. Ta teab juba, et ma iga päev suppi tellin. Ta tõstab mu taldrikule portsu jahukastet meenutavat vedelikku koos suurte kanatükkidega ning asetab kausitäie riisi sinna kõrvale.
„Kas panen pipart ka?” küsib puhvetiproua mulle kavalalt silma pilgutades.
„Ei, aitäh, ma ei talu väga vürtsist toitu,” vastan ma pisut vabandavalt. Kohalike mõistes on minu maitsemeel endiselt imiku tasemel.
Kuna Wiemlal läks täna samal ajal kõht tühjaks, lõunatame koos. Tema tellib portsu bami’t. See on vürtsikas nuudliroog, mille juurde kuulub suur hulk kanaliha ning mida serveeritakse ohtra pipraga. Lõunaks süüaksegi Surinames erinevate täidistega võileibu või sooja toitu. Igale toidule on lisatud ohtralt liha ning seda serveeritakse terava pipraga.
„Millised su puhkuseplaanid on?” teen lõunalauas juttu.
„Mul on ainult kaks puhkusepäeva välja võtta jäänud. Emal oli operatsioon ja tema põetamiseks võtsin mitu päeva vabaks. Need, mis jäänud, kuluvad ilmselt maja ehitamisele.”
Wiemla ja ta mees plaanivad Wiemla vanemate krundile maja ehitada. Nad kulutavad kõik vabad hetked majaplaani koostamisele ja kõik säästud ehitusmaterjali ostmisele.
Vahel mulle tundub, et kõik surinamelased ehitavad maja. Noored, vanad, rikkad, vaesed, ükskõik kellega rääkida, ikka on neil parasjagu majaehitamine käsil. Ilmselt seetõttu, et ehitusprotsess kestab kaua. Majalaen on suhteliselt tundmatu ja ehitatakse säästudest. Ehituspoode on kogu linn täis ja kuu lõpul, kui palka makstakse, käib neis suur tunglemine. Krundi saamine on Paramaribos keeruline. Mõistliku hinnaga maalapi ostmiseks peab kindlasti valitsusringkondades tutvusi olema. Aga krundi puudumine ei tähenda veel, et ehitamine ära jääb. Maja võib ju ehitada mõne sugulase krundile. Ma ei tea, millised tuleohutusreeglid siin kehtivad, aga mõnemeetrise vahega üksteise kõrvale tipitud puumajade järgi otsustades ei ole need ilmselt väga ranged.
Puhkust saavad surinamelased vähe, keskmiselt 15 päeva aastas. Pika puhkuse võtmine pole eriti kombeks. Vabu päevi kasutatakse enamasti haigete sugulaste külastamiseks või muudeks argitoimetusteks. Mõned jälle koguvad aastaid oma puhkusepäevi ja sõidavad siis mitmeks kuuks väljamaal elavaid arvukaid sugulasi ja tuttavaid külastama. Puhatakse nädalavahetustel ja üldiselt tööga üle ei pingutata. Tööd tehakse enamasti selleks, et mõnusalt elada. Läänes levinud elustiilil – elada selleks, et tööd teha – siinmail palju järgijaid ei ole.
Meie tööpäev kestab kella kolmeni. Kui ma kolmveerand kolm ukse lukku keeran, olen üks viimaseid lahkujaid.
