väljudes maksame bussijuhile neli Suriname dollarit (umbes ühe euro) pooleteisetunnise sõidu eest. Loomulikult oleksime võinud ka taksot kasutada. Kindlasti oleksime poole kiiremini kohale jõudnud ja ega selle hindki poleks meid pankrotti ajanud. Kuid sellest võrratust kultuurikümblusest oleksime kindlasti ilma jäänud. Iga bussisõit on kui seiklus ning edaspidi ei jäta ma ühtegi kohaliku ühistranspordiga reisimise võimalust kasutamata.
STINASU – SURINAME METSADE VALVUR
Täpselt kuu aega pärast seda, kui ma ühes Euroopa pealinnas oma viimase töökoha ukse enda järel õhinaga sulgesin, et minna vastu suurele seiklusele ja võimalusele, vajutan ma higise käega arglikult Stinasu peakontori ukselinki. See on nüüd muidugi piltlikult öeldud, sest tuuletõmbuse tekitamiseks on segasummasuvilalaadse hoone kõik uksed ja aknad pärani lahti.
Viimastel päevadel olin ma sõna otseses mõttes igavlenud. Üritasin küll kohalike kombel mittemidagitegemist nautida, kuid ilma suurema eduta. Unistasin töötegemisest ja minu kärsitus muudkui kasvas. Kuidas on mul võimalik maailma parandada, kui päevad läbi kodus istun? Tasapisi hakkasin juba kahetsema oma põikpäist otsust töövahendusagentuure mitte kasutada. Kartuses, et mind suunatakse kusagile lastekodusse kasvatajaks või pannakse koolimööblit valmistama, otsustasin, maksku mis maksab, ise oma suurtele ambitsioonidele vastava töökoha leida. Plaanisin kõik enne Surinamesse jõudmist ära korraldada ning minu ettekujutus asjade käigust oli järgmine: saadan paar e-kirja ning juba järgmisel päeval on mu postkast pakkumistest ummistunud. Mind oodatakse avasüli igal pool kui tuletoojat ning mul tuleb kõvasti kaaluda, millised pakkumised vastu võtta ja millistest loobuda, et oma aega kõige mõistlikumalt kasutada. Tegelikkuses oli aga kõik hoopis teisiti. Nädalad möödusid ning ma ei saanud ühtegi vastust. Kui hakkasin üle helistama, põhjendati viivitamist sellega, et internet pole juba kuu aega töökorras, et ülemus on vahetunud või postkasti salasõna ununenud. Üks jaburus teise otsa. Ühesõnaga, kohale jõudes pidin kõike otsast peale alustama.
Väga kiiresti sai mulle selgeks, et Surinames käib kõik tutvusi kasutades. Riiki juhitakse tutvuste kaudu, äri aetakse tutvuste kaudu ja tööle saadakse ka tutvuste kaudu. Samas pole selles midagi imelikku, sest alla poole miljoni elanikuga riigis on enamik inimesi niikuinii omavahel tuttavad. Selline suuremastaabiline lellepojapoliitika tagab ühelt poolt tugeva sotsiaalse kontrolli ja usaldusvõrgustiku, teisalt aga tähendab see töötajatevahelise konstruktiivse kriitika puudumist ja ohtu, et ametikohad täidetakse väga ebakompetentsete töötajatega. On kuidas on, kindel on see, et kui sul tutvusi ei ole, siis on uustulnukana raske jalga ukse vahele saada. Minu missiooni raskendas ka kohapeal selgunud asjaolu, et lisaks arvukatele vabatahtlikele väisab Surinamet igal aastal lugematul hulgal hollandi praktikante ja kohalikud organisatsioonid seega tasuta tööjõu puudumise üle kurta ei saa – „tuletoojate” pakkumine ületab nõudluse. Pärast mitut otsingunädalat ning arvukaid tühistatud kohtumisi naeratas mulle lõpuks õnn.
„Wageningeni ülikool!” hüüatab Stinasu direktriss Veronika minu CVd nähes imetlusega.
Esimest korda Veronikat kohates arvasin, et tegu on indiaaniprintsessiga: vööni mustad juuksed, veidi pilukil silmad, tõmmu nahk ning suurtest pärlitest kee ümber kaela. Temast õhkus aristokraatlikkust ning ühest tema näpuvibutusest piisas, et sekretär tõttaks viivitamatult käsku täitma. Hiljem sain teada, et Veronika siiski ei ole indiaaniprintsess. Ta pole isegi indiaanlane, vaid hoopis indoneesia juurtega surinamelane. Hea, et ma oma fantaasialendu sõnades ei väljendanud, sest hiljem sain teada, et indiaanlaseks nimetamist peetakse siin üldiselt solvanguks.
„Sa käisid Wageningeni ülikoolis?” küsib ta veel igaks juhuks üle, et kontrollida CV andmete õigsust. „Jah,” vastan tagasihoidlikult, saamata aru, miks see minu haridustee Hollandis läbitud osa direktrissi silmad nii särama paneb. „Stinasu asutaja oli ka Wageningeni ülikooli vilistlane,” selgitab Veronika suure õhinaga. Nagu selgub, polegi ma siin kontvõõras, vaid sihtasutuse asutajaliikme (kes küll ise on kahjuks juba siit ilmast lahkunud) koolikaaslane. Meie edasine vestlus sujub ladusalt. Juba me räägime Stinasu käekäigust ja arutame, mida mina selle heaks teha saaksin.
„Stinasus on praegu väga rasked ajad,” kurdab mulle juuraharidusega iludus, kes alles kolmandat kuud direktrissiametit peab. Enne töötas ta nõunikuna loodusvarade ministeeriumis, mille alla Stinasu osaliselt kuulub. Vaatamata sellele, et Veronikal looduskaitse valdkonnaga varem kokkupuuteid ei olnud, määrati ta kui oma inimene vastutusrikkale ametikohale ja talle tehti ülesandeks organisatsioon uuesti jalule aidata.
Stinasu ehk Suriname looduskaitse sihtasutus asutati 1970. aastatel Suriname looduskaitsealase tegevuse virgutamiseks. Valitsus on andnud Stinasu haldusesse enamiku looduskaitse all olevatest piirkondadest ja loodusparkidest. Praegu tegutsetakse kolmes põhisuunas: loodusharidus, teadustegevus ja turism looduskaitsealustel aladel. Viimast edendatakse eelkõige selleks, et teisi tegevusi rahastada. Stinasul on pikk ajalugu, rahvusvaheline maine ning suurepärane eesmärk: kaitsta Suriname loodust. Sellele vaatamata pole organisatsiooni hetkeseis just kiita. „Juhtimisvead, korruptsioon, töötajate vähene motivatsioon,” loetleb Veronika mulle probleeme, millega tal nüüd iga päev võidelda tuleb, ning lisab ohates: „Kõige selle tõttu on Stinasu maine viimastel aastatel kõvasti langenud ja sissetulekud vähenenud.”
Meie vestluse ajal helisevad direktori kabinetis pidevalt telefonid. Kui järjekordne number Viktoria mobiiliekraanil kõva tirina saatel vilkuma hakkab, ütleb ta, et selle kõne peab vastu võtma. Mesimagusa häälega tervitab ta helistajat ning jätkab vestlust flirtival toonil. Mina lehitsen samal ajal Stinasu voldikut, mille esikaanel on suur oranž lind. Saan teada, et tegu on väga haruldase linnuga, kelle nimi on kotinga ehk otsetõlkes kaljukukk. Ta elutseb vaid Kesk-Suriname looduskaitseala teatavates piirkondades. Voldikust selgub veel, et Suriname on üks väheseid CO2-neutraalseid riike maailmas. See tähendab, et loodus jõuab kogu süsihappegaasi, mida inimesed toodavad, hapnikuks muuta. Eks oma rolli mängi siin ka tõsiasi, et Surinamet katab 80 % ulatuses ürgne vihmamets ning tarbijatest saastajate arv on alla poole miljoni – aga ikkagi. Minu imetlus selle kummalise ürglaante ja kotinga’de koduks oleva maa vastu järjest kasvab. Minus pakitseb soov siin midagi kasulikku korda saata.
„Ministeeriumist helistati,” selgitab Veronika, kui kõne on lõppenud, ning lisab silma pilgutades: „Omadega tuleb häid suhteid hoida.” Meie vestlus jätkub. „Suriname suurim rikkus on loodus. Meil on asustamata vihmametsad, rändlindude peatumispaigad ning rannad, kus merikilpkonnad munemas käivad. Stinasu eesmärk on loodust kaitsta, et see varandus säiliks. Samal ajal on loodus ka Suriname suurim vaatamisväärsus. Me korraldame ökoturismi, et inimestel oleks võimalik looduskaitsealuste paikadega tutvuda. Organisatsiooni seisukohalt on turism loomulikult väga oluline sissetulekuallikas, mille kaudu saame rahastada uuringuid ning looduskaitsealase teadlikkuse tõstmist noorte hulgas.” Veronika räägib, telefon muudkui heliseb ja mina kuulan hinge kinni pidades.
„Stinasus puudub hetkel inimene, kes turismivaldkonda edendaks. Mul oleks väga hea meel, kui sa saaksid meile appi tulla,” lausub ta lõpetuseks ning jääb minu vastust ootama. Mu kõrvus kõlavad fanfaarid ning silme ees sähvib ilutulestik. Lõpuks ometi olen leidnud võimaluse, et siin ilmas midagi head korda saata! Tahan anda endast kõik, et kaitsta Suriname loodust ning päästa Stinasu maine. Uskumatu, et ühe maa, mille olemasolustki mul mõni kuu tagasi sooja ega külma polnud, käekäik on mulle nüüd ühe hetkega nii oluliseks saanud! Veronika ilusatesse pilusilmadesse vaadates lausun pühalikult: „Minul on ka väga hea meel teie juurde tööle tulla.” Käesurumise asemel naeratan uuele ülemusele. Ma ei taha ikka oma fantaasiast loobuda ega tõdeda, et Veronika on vaid ministeeriumi puudulike erialateadmistega ajutine käepikendus. Ei, minule jääb ta alati indiaaniprintsessiks, kes pärast aastasadadepikkust võõra
