ei tohtinud minna Wilhelmi tuppa ega teda hoida. Oleksin tahtnud hellitada kurba väikest poissi, nii nagu ma hiljem hellitasin endast viis aastata nooremat Friedrich Augustit ja pärast väikest Elisabethi. Püüdsin alati ema mitte ärritada, aga sellest hoolimata ta ärritus. Sellel pidi olema mingi põhjus.
Millist halba asja minu sündimine meenutas? Nii armastav ja äärmiselt õiglane, nagu mu isa kõigi oma laste vastu oli, oli midagi, mis oli seotud minu sündimisega. Braunschweigi õukonnas klatšis ükskord keegi õuedaamidest, unustades minu juuresoleku, et mu isal olevat olnud armuke, enne kui ta emaga abiellus. Minu vanematel oli märkimisväärne vanusevahe, ja küllap oli loomulik, et isal oli mingisugune „endine elu” enne mu ema. Kas Mama tõesti oli isa pärast armukade…
Ma ei tea, kas mu ema Johanna Elisabeth oli õnnelik või õnnetu naine, sest hiljem Venemaal ei avanenud ta mulle karvavõrdki. Oli ta kibestunud? Igatahes elas ta oma rikka ja uhke Hamburgis elava ema varjus, olles ise maaprouana kolkaliku Stettini lossi emand ning igava Christian Augusti abikaasa. Ta abiellus viieteistkümneaastaselt – kas ta jõudis enne abiellumist armuda kellessegi teisesse? Minu isa ta ei armastanud. Aga kas ta armus hiljem? Õnnetu Mama, võibolla õnnetum kui mina. Ja kui ta siis Venemaal nägi minu positsiooni suurvürstinnana, kadestas ta mind, oma ainukest elus olevat tütart. Ta meenutas alati, et tal tuli pärast minu sündimist rohkem kui kolmeks kuuks voodisse jääda. Kui ta vihastas, siis rääkis ta sellest tihti, justkui oleks see olnud minu, vastsündinu süü, et oleksin oma ema esimese hingetõmbega peaaegu tapnud.
MINU VEND WILHELM SURI 13-AASTASENA TÄHNILISSE SOETÕPPE. Haigusel oli hirmuäratav kuulsus, seda peeti kergesti nakkavaks. Meid teise venna Friedrich Augustiga saadeti nakkusohu pärast meie armastatud maalossi Dornburgi, kus elasime tervislikku maaelu, kuni tuli naasta süngesse Stettini lossi. Wilhelm oli vigane ja alles pärast tema surma selgus poisi vigaseks jäämise põhjus: puus oli sünnituse käigus paigast nihkunud. Mis juhmid meil küll arstideks olid, ennast tähtsaks tegevad mehed, kes ei tundnud muud ravivahendit kui aadrilaskmine! On mõistusevastane aadrit lasta, panna nõrga inimese veri voolama, kui terve aru ütleb, et verd tuleks tugevdada, mitte välja lasta. Juba sõna aadrilaskmine ajas mind marru. Ema oli kirglikult aadrilaskmise vastu – ainus asi, mis mulle tema juures meeldis.
Kui Wilhelm suri, nägin esimest korda oma ema nutmas. Ta leinas Wilhelmi hommikust õhtuni. Oma ülejäänud elu pühendas ta poja mälestusele. Mina sain pärast Wilhelmi matuseid kohutava mädavilltõve ja olin siis väike kiilaspäine tüdruk. Mul ei olnud peas ainsatki juuksekarva, juuksed olid maha aetud, pea puuderdatud. Müts peas, hulkusin mööda Stettini lossi koridore. Küllap nägin kole välja. Mädavillid olid ka mu kätel ja mul kästi kindad kätte panna. Mind kardeti ja lasti mul olla omaette.
Mäletan hästi Rootsi krahv Gyllenborgi, keda esimest korda nägin noore tüdrukuna Hamburgis, oma vanaema õukonnas. Olen sageli mõelnud, kuidas saatus läkitab mõned inimesed meie ellu ja nad jäävad sinna alatiseks. Kuidas nad mõne lohutava sõna või vaistliku kaastundega või lihtsalt puudutades meie kätt tõstavad meid üles sügavustest ja annavad lootust ja pakuvad lähedust, kui seda kõige rohkem vajame. See krahv oli minu elus niisugune inimene. Ta kuulas mind, noort tüdrukut, ta küsitles, pani mind rääkima. Ta tunnetas vaistlikult mu ema vastuolulisust ja isa õiglust. Ta küsis, mida ma arvan tähistaevast, maailma loomisest, hea ja kurja piiridest, tõest ja valest – ja jõudis järeldusele, et olin oma filosoofilistes arutlustes õigel teel.
Olin sageli kangekaelne. Kui sina, Leon, õpetasid mulle ratsutamist ja katsusid mind õpetada istuma naistesadulas, hüppasin ma hobuse selga ja jäin istuma, jalad laiali, nagu tallipoiss. Muidugi olin ma ninatark. Kui laps on ninatark, siis sunnitakse ta vaikima. Aga ma olin ka tohutult uudishimulik. Ajasin oma pastorist õpetaja kimbatusse mõnede piibli kohtadega, mida ta segaselt seletas. Küsisin maailma loomise kohta, ta vastas, et algul oli kaos. Kui küsisin ümberlõikamise kohta, sai ta väga vihaseks ja vastas, et noorel naisel ei sobi niisuguseid küsimusi esitada. Mina vihastasin ka, sest ei saanud vastust. Kas siis lõigatakse mingi noaga juuksed maha? Miks pastor vihastas? Siis ma veel ei teadnud, et ümberlõikamine mõjutab ükskord mu elu. Ja Peter-Ulrichil ehk suurvürst Pjotril ei lõigatud siis juukseid…
ME SÕITSIME ALATASA MAMA SUGULASTE JUURDE. Nägin lapsena palju erinevaid losse, torne, lossiõuesid, külmi möbleeritud tube, kajavaid koridore, kummitusi ja vaime. Aga kõige koledam kõigist oli meie Stettini loss! Nii hall ja värvitu. Suured igivanad mööblitükid, pimedad nurgad, tohutud pesemata aknad, hirmuäratavad laskeavad, enamikus salongides ei olnud vaipu ega eesriideid. Mama viibis seal alati nii lühikest aega, et tal ei jätkunud jõudu lossi sisustamiseks. Aga küünaldega meil ei koonerdatud ja õhtuti võisin ma kirjutada jutte ja omi tähelepanekuid küünlavalgel. Minu toas oli väike kirjutuslaud, umbes samasugune nagu sinu ees praegu. Aga see ei olnud toodud Tuulast ega hõbedane. See oli puust laud. Leon, kas sa mäletad minu kirjatükki teemal, kuidas tõusta troonile?
„See on siin, madame, teie paberite hulgas tallel. Kas lubate ette lugeda? Vaat nõnda, neljateistaastase tüdruku pilgu läbi: „Astutakse Talvepalee Riigisaali ühest otsast teise, õukond kannul. Tõustakse punase sametiga kaetud kõrgemale lavale. Heidetakse pilk enda ees seisvale troonile, mis on mõeldud keisrile. Seega meessoost valitsejale. Purpurpunasel troonil on kõrge seljatugi ja kullatud käetoed. Astutakse üles selle ees olevast paarist trepiastmest ja pöördutakse oma alamate poole. Kui ollakse naine, võetakse kleidisabast kinni, lükatakse see taha ja seisatatakse hetkeks ühegi naeratuseta. Kummardatakse armulikult ja äärmiselt põgusalt vasakule, paremale ja ette. Siis istutakse. Aetakse selg sirgu, asetatakse käed käetugedele. Heidetakse pilk alamatele, kes seisavad kangelt nagu ahjuroobid troonilava ees ja ümber. Nõndamoodi oli siis tõustud troonile. Seejärel lihtsalt valitsema!”
1743. AASTA SEPTEMBRIS OLI KEISRINNA JELIZAVETA JUBA LIGI KAKS AASTAT VENEMAA TROONIL ISTUNUD. Tema Majesteet saatis mu emale Stettini lossi oma kenasti maalitud portree briljantidega kaunistatud raamis. Ema oli väga uhke, nii uhke, et esialgu jäi tummaks, aga siis kuulsin, kuidas ta isale rõõmsalt teatas, et teab küll põhjust, miks selline „keisrinna õnnistus” on teda tabanud. Portreel olid keisrinnal ümarik nägu ja heledad juuksed, mis langesid õlgadele. Tal oli tähelepanuväärselt lühike kael, aga ka tähelepanuväärsed tumedad kaarjad kulmud. Ta oli kaunis ja suursugune. Ta rinnad olid peaaegu üleni näha ja väike osa kleidist, mis paistis, oli väga peenest kangast. Mu ema otsuse kohaselt tuli ka minust maalida portree, mis omakorda pidi saadetama keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Miks peab minust maalima portree, et saata see Vene keisrinnale Jelizavetale? Ma polnud isegi sugulane. Või kui, siis kindlasti kauge…
Portree maalimiseks sõitsime tõllaga Berliini. Oh missugune reis, istuda tõlla tagaistmel koos Mama’ga! Õnneks istus meie vahel Babet, minu koduõpetajanna, see tore naine, muidu oleksin hulluks läinud. Mama rääkis vahetpidamata. Ta lobises tühistest asjadest nagu tee seisukord. Ta laitis minu kuuldes mu isa ja kiitis mu väikevenda Friedrichit. Aeg-ajalt ta meenutas, kui kohutav laps ma olin, kui sõnakuulmatu ja isekas. Babet ei saanud mind üldse kaitsta, ta pidi vait olema. Aga ta pigistas kogu aeg mu kätt.
Berliinis peatusime kellegi vana sugulasest krahvinna lossis. See naine, Wilhelmine Holstein-Gottorf, oli veidrik, armas inimene, aga ta elas omas maailmas. Lossis oli vana kammerteenri Gustafi jutu järgi 65 tuba. Krahvinna Wilhelmine otsis kogu see aeg, mis me seal olime, oma kassi. Ta ütles mulle: „Tüdruk, otsi kassi! Alusta idatiivast. Ta nimi on Besen.”
Kammerteener Gustaf rääkis, et Besen oli juba nelja aasta eest surnud. Aga alati, kui mul aega oli, kõndisin nendes kuuekümne viies toas ja hüüdsin Besenit. Kammerteener Gustaf rääkis ka, et viimase kolme aasta jooksul oli krahvinna Wilhelmine kasutanud lossis ainult kolme tuba. Ülejäänud 62 tuba jäid tähelepanuta ja keegi ei
