et kui ma temast rääkima hakkan, näen teie silmis kurbust.”
„Jumal küll… Fannyga seostub mul mälestus mu elu kõige rängemast veast…”
„Teie Majesteet, te ei tohi rohkem selle juurde tagasi tulla!”
„Miks mitte? Kas sinu meelest on parem, kui selliseid lohutamatult kurbi asju ei puudutata? Kas pole parem, kui nendega tegeldakse sedamööda, kuidas nad ette tulevad?”
ÜHEL PÄEVAL TULI LOSSI NOOR ORVUKS JÄÄNUD NAINE. Ta ema oli surnud ja mu isa võttis ta oma teenistusse. Ta hoidis lossis minu väikest õde Elisabethi. Fanny rääkis saksa ja vene keelt, ta isa oli venelane. Fanny oli kena noor naine, minust seitse aastat vanem, väga puhta nahaga, väike ja ümar. Nägu oli tal kui haldjal, seda raamisid paksud punased juuksed. Ka nina oli väike ja suu väga armas. Iseloomult oli ta rõõmsameelne ja jutukas. Ühes silmas oli keset pupilli väike tume ringikujuline laik. See ei saanud märkamatuks jääda, see oli iluviga. Kõik panid seda tähele, tegelikult oli see väga pikantne, aga kui seda poleks olnud, oleks ilmselt rohkem tähelepanu pööratud Fanny ümarale olemisele, naiselikule kehale ja kaunitele rindadele.
„Tsaarinna, kas te olete kunagi mõelnud, kuidas mõjus teie tugev tahe Fanny saatusele?”
„Sina tead, Leon! Miks sa sunnid mind seda kõvasti välja ütlema!? Ma tegin Fannyle ülekohut. Väga suurt ülekohut… Räägime sellest hiljem. See teeb mu südamele haiget!”
„Teie südamel ei ole häda midagi, te saate sellest üle, kui ütlete lõpuks ometi kõva häälega välja selle, mida olete aastakümneid oma hingepõhjas kandnud. Teil hakkab kergem, kui olete selle välja öelnud. Asi on teid viiskümmend aastat vaevanud.”
„Mõnikord on mul Fanny järele väljakannatamatu igatsus.”
„Meie Aleksandraga käime Fanny haual Tsarskojes. Ka teie käisite ja lähete jälle, kui jalule tõusete. Fanny eest võime tänada teie isa.”
„Fanny isa oli venelasest pärisori. Tema ema suri tähnilisse soetõppe, kui Fanny oli kaheaastane. Jumal oli lapsele armuline, kui võttis talt ema ära nii vara, et laps ei osanud tema järele igatseda. Isa Stepanov hoidis oma väikest tütart väga.”
„Madame, enne kui me ära Venemaale sõitsime, rääkis teie isa loo oma kaugest sugulasest vürst Rudolf Anhalt-Zerbstist, ilmselt teie suguvõsa kõige kuulsamast maalikunstnikust, kes üüris maja Peterhofi lähedal Oranienbaumis. Ta elas Venemaal ja tal oli 111 pärisorja. Miks selline arv, seda ei teadnud ka vürst. Üks nendest orjadest oli Isaak Stepanov. Ühel ööl süttis vürsti maja põlema. Isaak Stepanov päästis purjus vürst Rudolfi tulest, kandis ta läbi suitsu õuemurule ja pani maha roosipõõsa alla. Valas ta veel ämbritäie veega üle, aga tänutäheks vürst ainult vandus ning karjus. Teie isa, Anhalt-Zerbsti vürst lasi Isaak Stepanovi koos tütrega Zerbsti tuua. See juhtus pisut enne teie väikese õe Elisabethi sündi. Teie isa vabastas Isaak Stepanovi pärisorja seisundist ja andis talle tallides tööd. Aga vähem kui viie kuu pärast suri mees põletatud viina kätte. Teie isa päästis noore naise, kes oli emata, isata ja koduta. Nii saime me kõik Fanny Stettini lossi.”
Orjus… olla orja laps… Ma ei ole valmis sellest rääkima. Võtan kohe kaitsepositsiooni. Leon teab seda ka. Aga ikkagi pidi ta rääkima, et Fanny oli orja laps. On hakanud sadama. Taevas on sünge nagu surm. Ma lükkan selle vestluse edasi, liiga palju on välku ja müristamist. Torm möllab nüüd linna kohal ja ulatub Laadogale. Ei paista üle minevat…
3. PEATÜKK
Eile õhtul saabus üllatuslikult mu poeg suurvürst Pavel. Oli sõitnud tormise ilmaga otse Pavlovskist, adjutant kaasas. Ta ütles, et Olgal on hirmus köha.
„Suudlen teie kätt, Mama. Väikesel Olgal on palavik, kas ma tohin paluda teie arsti krahv Baturinit endaga kaasa? Tõld on paraadukse ees.”
„Palu, palu, Vasja teab, kus Baturin on. Paluge Vasjal teda otsida. Ah, minu väikene Olga… Anna kohe teada, kuidas lapsega on! Hoia Baturinit enda juures nii kaua kui tarvis. Kuidas te selle ilmaga Pavlovskisse tagasi saate? Hobused ju väsivad ja tõld saab märjaks!”
Pavel ei vastanud, ta väldib minuga vestlemist. Nad asusid koos arstiga otsekohe teele. Pärast seda ei ole ma lapse tervisest midagi kuulnud. Mul on suur hirm alla kolmeaastaste tüdrukute pärast. See on justkui needus, sellest ma ei vabane. Kui tüdruk saab kolm aastat vanaks, ohkan alati kergendatult. Minu pisike Olga ei ole veel kolmene. Sellepärast ei julge ma veel kergendatult ohata, kuigi arst Baturin on seal ja ma tean, et ta on osav.
Terve õhtu mõtlesin väikesele Olgale ja nelja läbimärja hobusega Pavlovskisse kihutavale tõllale. Oli masendav olla. Selline tunne, nagu oleks süda haige. Palusin Anatoli Semjonovitšilt digitaalisepulbrit. Vassilevski vana isa teab maarohtudest kõike, ta tuletas mulle möödunud nädalal meelde, et kui mu jalg peaks kõvasti valutama, siis see mõjub ka südamele.
Kui Leon hommikul tuli, rahustas ta mind ja ütles, et Olga on targa arsti kätes ja et me peaksime oma vestlust jätkama, et mu mõtteid mujale viia.
„Madame, öelge ometi, kas te juba tookord Stettinis, noore tüdrukuna, aimasite oma saatust ette?”
„Mis küsimus see on! Olen oma paberite hulgast leidnud lause, mille kirjutasin arvata kolmeteistkümneaastaselt. See lause vapustab mind ikka veel: „Kui valitsemine muutuks vabariiklikuks, kaotaks ta kogu oma jõu ja riigist saaks kerge saak ükskõik kellele, kes viitsib käe välja sirutada.” Ilmselt mõtlesin ma kolmeteistkümneaastaselt isevalitsusele. Arusaamatu nii noore tüdruku puhul!”
1744. AASTA UUSAASTAÖÖ MUUTIS KOGU MU ELU. Kõik on kirjas, aga ma tahaksin veel kord kontrollida, kas õigesti. Ma pean kõik selle oma peas õigesse järjekorda sättima, kuigi mäletan sündmusi täpselt.
Oli kombeks, et mu ema Holsteini haru sugulased käisid alati Stettinis uusaasta vastuvõtul. See oli ema suguvõsa traditsiooniline kokkusaamine.
„Pole tõsi, see uusaasta vastuvõtt peeti just Zerbsti lossis. Mina olin ka seal.”
„Ah või nii see oli… Kas sellel on mingit tähtsust, mis lossis see vastuvõtt toimus?”
„Suur tähtsus, madame, sest kui me kogu väikese õukonnaga kolisime Stettinist Zerbsti lossi, ei näinud te pärast seda enam iial oma inetut ja sünget kodulossi. Sõit kestis kaua, hobused väsisid, sest teedel oli palju lund. Aga Zerbsti lossis oli soe, kõik kaminad õhkusid kuumust.”
„Mäletan, et varahommikul Zerbstis, kui teised magasid, ratsutasin noore täku seljas lossi kõrvale põllule. Sinu tallipoisist abiline oli mingi juhmard, kes alati hilines.”
„Kutsusime teda Hermann Tohmaniks. Poiss oli jonnakas ja põhjusega meie peale solvunud. Laiskvorst selline! Iga päev tuli ta talli teispoolsusest üles ajada, muidu oleks terve päeva maganud. Vaatasin aknast, kuidas ta tollel hommikul aeglaselt teile järele läks, sest teil oli keelatud üksi ratsutada. Olin teil vastas, kui tagasi tulite. Teil oli peas karusnahkne müts, sama valge nagu loorõhuke lumi, mis teie näol sulas. Lumesadu tihenes ja ma saatsin teid lossi.”
MU EMA JOHANNA TULI MEILE VÄLISTREPIL VASTU. Ta vaatas mulle kurjalt otsa. Mäletan, et mõtlesin, et jälle ei ütle ta mulle ainsatki sõbralikku sõna, isegi mitte tere hommikust aasta viimasel päeval, vaid hakkab kohe karjuma. Kutsusin temas alati esile mingi arusaamatu reaktsiooni.
