ja punane. Tal oli seljas värviplekkidega kaetud jakk, peas musulmanide padamüts nagu praepann Stettini lossi köögis. Keset poseerimist käis Pesne aeg-ajalt mind õigesse poosi sättimas, ema valvsa pilgu all. Ta tiris krinoliinseeliku üles, nii et paistsid mu siidkingad. Ta kergitas pisut loori rüüside vahel ja pööras natuke mu nägu. Ta kohendas oma värviplekiliste kätega mu juukseid ja lükkas lokitud kiharaid kõrvale. Ta haises pahasti, aga ma pidin oma kohal istuma.
Maal oli minu meelest kole, aga Mama oli sellega väga rahul. Möönan, et üks koht oli hea – silmad. Nendesse oli Pesne suutnud panna imelist sära ja nad paistsid tõesti tumesinised. Kui ma viimast korda toolilt tõusin, unustasin kunstnikku tänada ja ema tegi selle kohta kohe märkuse.
Portree saadeti Sankt-Peterburgi keisrinna Jelizavetale ja me jätsime krahvinna Wilhelminega hüvasti. Veel lahkumisel tuletas ta mulle meelde, et vaataksin eeskoja nurkadesse, ehk on Besen seal. „Hari,” ütlesin vaikselt. Kassi nimi oli Põrandahari.
„Madame, te naasite Stettinisse ja küsisite minult, miks teist tehti maal.”
„Ma aimasin, aga ei tohtinud öelda.”
Stettini lossis küpses meie lapsepõlve neljaleheline ristikhein, nelikristikhein. Sinna kuulusid kolm tüdrukut ja sina, Leon August. See sõprus algas seal ja seisis tugeval alusel, see ei mõranenud. Sina, Leon, Aleksandra ja Fanny olite mu elu kõige kirkamad kalliskivid. Tavaliselt on valitseja kõige usaldusväärsemad sõbrad teised valitsejad või inimesed, kes põlvnevad kõrgaadlist. Minu puhul oli teisiti. Mina kiindusin inimesse, mitte tema päritollu. Tol ajal me mõtlesime, et nelikristikhein toob õnne. Nüüd on meid kolm alles jäänud.
„Me andsime tõotuse oma südameis. Me toetasime alati üksteist.”
„Me olime nii noored, Leon August.”
„Tsaarinna, ka mina olin emata laps. Minu inglannast ema Beata Victoria Denikin jättis mu isa ja minu maha kohe pärast minu sündimist. Me elasime ju koos isaga teie Stettini linna ratsamaadel, sealses vanas mõisas. Mäletan, et lapsest saadik rääkis isa minuga vene ja saksa keelt. Ta oli teie isa, vürst Christian Augusti sõber, ratsaväe kapten, üpris omapärane mees, sündinud Stettinis juba aastal 1685. Minu meelest oli ta kogu aeg väga vana, minu sündides juba üle neljakümne. Keegi meist ei tea, miks ema ära läks, aga isa võttis mundri alatiseks seljast ja temast hakkas kujunema erak. Meie kahe mehe majapidamise eest hoolitses Alberta Chêne, tähelepanuväärne naine ja tähelepanuväärne perekonnanimi, mis tähendab tamme. Ta oli minu isast kümme aastat noorem, ümara näoga, pehme, kavalate silmadega, jumekas, suurte rindadega naine. Aga tal oli tugev naljasoon, mida on võimatu unustada. Alberta oli sünnitanud poja Olegi samal päeval, kui mina sündisin, ja Albertal tuli imetada korraga kahte titte. Minu teada leidis Oleg oma isa üles ja läks ühes tollega Itaaliasse. Hiljem, kui ma tulin teiega koos Venemaale, jätsin isa Alberta hoole alla. Olin näinud, kuidas Alberta mõnel hommikul isa magamistoast välja hiilis. Madame, ma õnnistasin Albertat, kes puhus lõkkele mu isa elusädeme.”
„Leon, ma mäletan neid aegu. Käsime koos Stettini lossis koolis. Üpris kõrgel tasemel kool, õpetajadki Euroopa eri paikadest. Sa olid alguses tallipoiss, aga hea ratsutajana sai sinust minu, kümneaastase printsessi õpetaja. Sa olid juba siis päris pikk, toreda välimusega ja arukas. Mulle meeldis sinu käekiri, see oli äärmiselt kaunis. Sa lugesid palju, rohkem kui mina. Kirjutasid iga päeva sündmused paberile ja tunnistasid seda ka. Ma naersin sinu üle, sest ainult tüdrukud ja naised peavad päevikut, aga sina ei naernud, ütlesid ikka, et sinu saatus on olla minu lähedal. Mu isal ei olnud midagi selle vastu, et me alati koos olime ja et sa olid erilisel viisil minuga seotud…”
„Vabandage, madame, te mäletate valesti. Mina hoidsin esialgu teist, printsessist, eemale. Teie proua ema ei sallinud mind, sest olin lihtne tallipoiss. Vürst ise palus mul teie järele vaadata, sest ta teadis, et teil oli kalduvus meeletusi teha. Ükskord kukkus teile peale tohutu suur kapp, sest te püüdsite ronida selle kõige ülemisele riiulile. Mis mõte sellel oli?! Üks silmapilk, ja te oleksite olnud surnud, kui kapi uksed ei oleks jäänud põrandale püsti. Teie proua ema tabas kohutav raevuhoog ja ta karjus näost punetades, kui mõtlematu te olite.”
„Muidugi olin ma mõtlematu. Õhtuti ootasid sa mind ratsuga lossipargis. Isa keelas anda mulle ratsutamiseks noort täkku. Ja Lutscher oli loll ja laisk hobune, teda ei saanud isegi traavima. Mõnikord muigasid sa pilkavalt, kui hobuse kohale tõid. See ajas mind vihale. Ratsutasin selle lolli hobusega ümber tiigi kaksiratsi, mis oli ennekuulmatu. Naistel oli alati naistesadul, minul mitte kunagi. Kuigi tagusin hobuse külgi ja rääkisin talle ükskõik mida, tampis ta edasi, laudjas õõtsumas.
„Sa oled idioot!” karjusin talle. Ta ei pööranud peadki. Kui ma tunniajase ratsutamise järel tallide juurde tagasi jõudsin, haisesin nagu vana kronu. Sa võtsid mu hobuse seljast vastu, ma liuglesin kergena su käte vahele. Ühel päeval sa ei pannudki mind enam maha, vaid hoidsid mind hetke oma süleluses. Mina siputasin jalgu ja kukkusin murule. Sa aitasid mind püsti, mu seelikusabad olid üles tõusnud, sa puudutasid mu paljast reit ja ma lahvatasin tulipunaseks. Minus toimus midagi täiesti arusaamatut! Ma otsekui põlesin üleni, oleksin tahtnud ennast igalt poolt sügada. Järsku olid mind haaranud tunded, mida ma varem ei olnud tundnud. Tahtsin teada, mis see on, aga kas ma oleksin siis pidanud minema oma koduõpetajanna Babeti juurde ja küsima vallaliselt vanatüdrukult oma ärevuse põhjust!? Või ema juurde, kes oleks kindlasti raevuhoo saanud! Või oleksin ma pidanud küsima sinult, Leon, miks sa silitasid mu paljast reit, kui see kogemata nähtavale jäi?”
„Sellepärast, madame, et hoolimata oma noorusest olite juba varaküps naine. Mina olin varaküps mees, kuigi alles poisike. See oli ainus kord, kui meie suhtes lõi välja midagi erootilist. Mis seal salata, madame.”
„Ah et mina salgan! Jätsin sind hämmeldunult sinnapaika, võtsin ennast kokku ja kõndisin kõvasti ratsapiitsa vibutades mäest üles lossi. Läksin otsejoones oma kümblustuppa ja käskisin teenijal sinna pesuvett tuua. Küürisin ennast raevukalt, ja mida rohkem ma ennast teatud kohtadest nühkisin, seda enam ärritusin. Mitu ööd pärast seda käis selle meenutamine, kuidas tallipoiss Leon August mu paljast reit silitas, minust tulise sähvatusena läbi. Mitmel ööl ratsutasin ennast kaksiratsi oma padjal surmväsinuks. Kogu elu mäletan neid hetki, kui ma ei suutnud oma keha valitseda. Ja ma olin alles kolmteist! Aga see kirg – see läks peagi üle.”
Kui ma teda nüüd vaatan, siis imestan, kuidas ma olen kogu elu suutnud talle suguliselt vastu seista. Sellepärast, et ta on abielus Aleksandraga. Ainult sellepärast. Ma olen alati saanud neid mehi, keda olen tahtnud. Kes julgeks keisrinnale vastu panna? Nüüd ei ole ma mõnda aega vaadanud selle pilguga ühtki meest peale oma Zubovi. Aga ta on ju minu soosik. Mees saab sulle tuttavaks, kui sa temaga magad. Mina magan nii mitme mehega, nagu tahan, ja nii kaua, kui see mulle meeldib, ja nii kaua, kui ma naudin seda, ning see ei ole kellegi asi.
„Pärast minu Berliini reisi hakkasid levima huvitavad kuulujutud. Et mulle kunagi midagi ei räägitud, olin leidnud omad nõksud, kuidas teada saada.”
„Kas te mõtlete seda, madame, et mina hakkasin teie heaks spioneerima? See tähendas, et tuli teeselda ükskõiksust ümbritseva suhtes, aga pidi kõik meeled avali hoidma. Selles aitas mind Aleksandra. Temagi elas koos emaga Stettini lossi maadel. Räägiti, et Aleksandra isa oli läinud Prantsusmaale. Aleksandra oli teist kolm aastat vanem, ta sündis 1726. aasta jaanuaris.”
„Madame von Patkull elas koos oma tütrega meie lossist paarkümmend kilomeetrit lõunasse, väikese järve kaldal. Mõnikord me ratsutasime sinna. Pitssuvila ümber kasvasid vanad pärnad ja vahtrad ja õunapuud. Käisin seal ka koos isaga. Sel ajal, kui isa kohtus sees madame’iga, mängisin mina õues Aleksandraga. Madame von Patkull oli endine õuedaam, ta oli kaunis naine. Tundus olevat väga haritud inimene. Elatas ennast ja oma
