– vihane, et olin läinud nii vara ratsutama. Ta ütles pilkavalt, et mademoiselle’il oleks nüüd õige vanni minna, et ta ei haiseks hobuste järele, sest sugulased on kohe saabumas. Ütlesin Mama’le, et piduliku söömaajani on veel mitu tundi. Jälle sai ta mulle nähvata, et olen ninakas, ja käskis mul piduliku kleidi juurde kaela panna Holsteini tädi Alice’i kingitud pärlikee. Siis lahvatas minuski justkui mingi kurat. Vaatasin emale otsa ja mäletan, et ütlesin vaikse häälega läbi hammaste, et kui ta peaks mind õhtul alandama, lahkun otsekohe ja lukustan ennast oma magamistuppa ega hooli põrmugi nendest väikestest kanadest, kes on koos oma Holsteini vanematega siia tulnud. Ema avas suu, et karjuma pista, aga pani selle mingil põhjusel kohe jälle kinni.
Suures salongis ei koonerdatud küünaldega, kolmes kaminas ei koonerdatud puudega, aga kuigi oli valge ja soe, oli sama tüütu ja igav nagu varemgi. Mitte ükski kolmekümnest sugulasest ei naernud ega teinud nalja. See tuli sellest, et Berliinis oli paar nädalat varem saadetud igavesele hauarahule ligi kaheksakümneaastane prints August Henrik, üks Holstein-Gottorfi suguvõsa tugisammastest. Sellepärast oli vestlus sellel uusaasta koosviibimisel surmtõsine ja naiste rõivad üleni mustad. Krinoliinkleidid laiusid nende ümber nagu suur must öine ookean. Mäletan seda pitoreskset vaatepilti: kõigil sünged näod, mille kahvatust kaminatule ja küünalde valgus veelgi rõhutas. Kõigil ühesugune aadliku värisev rääkimisviis, vestlusteemad puudutasid peamiselt ilma, prints Augusti matuseid või ka mõnda Berliini ebaõnnestunud ooperietendust. Nende ennasttäis suursugusus vaatas mööda salongi kulunud vaipadest, mida nad teesklesid mitte märkavat. Nad kõõritasid vanu rohelisi eesriideid, mis oleks juba aastakümnete eest tulnud välja vahetada. Nad vaatasid kaastundlikult mu ema, õnnetut Johannat, kes pidi sellistes oludes elama. Keegi lehvitas nina all taskurätikut, otsekui tõrjuks hallituse haisu.
Nendel teistest kõrgemal seisvatel naistel oli surmavalt igav. Kus olid rõõm, armastus, romantika?! Neist õhkus kokkusobitatud nurjunud abielusid, nad olid tüdinud, seisma jäänud, armastuse puudumisest pakil, isegi nende mõtted olid mustad. Need naised istusid sohvadel ja suurtes tugitoolides ümber kamina nagu tukkuv kanakari. Oma suurte aadlininade, kitsaste huulte ja mustade mõtetega tapsid nad rõõmu.
Härrade mundritel sätendas kuld ja hõõgus purpur. Meesteski oli loomupärast jäikust, aga pärast mitut klaasi julges keegi jutustada üsna riivatu loo, milles räägiti kergemeelsetest naistest, õõtsuvatest puusadest ja kikkis rindadest. Meeste nägudest oli näha, kuidas neis süttis unistav ilme ja silmad välgatasid. Naised arvasid, et härrade kõneaineks on ministrid ja valitsus, raha ja kaevandused. Aga meestel oli vabadus. Ja vabadus annab alati elu.
Ka noorem seltskond oli jagunenud kaheks, tüdrukud istusid salongi ühes otsas, noormehed seisid kõige suurema kamina ümber. Noored naised istusid kombekalt ja tihedalt ühes sohvarühmas, kus minul tuli olla omamoodi perenaiseks. Neil ei olnud vähematki kõneandi, neil ei olnud, millest rääkida. Niisiis olid nad vait.
Mis noortesse meestesse puutub, siis ma ei kannatanud neid. Nad olid keigarid, noored kuked, kes eputasid noorte ohvitseridena või lihtsalt rikaste suguvõsade järeltulijatena. Nad rääkisid laial häälel tantsijannadest, vaestest anduvatest tüdrukutest või enda näitamisest balleti esietendustel. Ma ei igatsenud noormeeste sõpruse järele ja mitmed kohalviibivad tüdrukud ei olnud samuti nendest huvitatud. Noored naised pidasid lugu kogenud meestest, sest need oskasid õpetada noorele naisele asju, mida noorel mehel tuli alles õppida. Minu meelest moodustasidki kõige tühisema seltskonna need habemetud poisid, kes briljeerisid oma raha, mõjuvõimu või kasutamata ajudega.
Kui mindi söögilauda, siis toimus see täpses järjekorras. Esimesena saadeti leskprintsess Louisa Hedvig aukohale. Ta oli minu ema teine ristiema. Ta tohutu nina kohal pilkusid torkivad väikesed silmad. Peale näo olid tal paljad veel ainult käed. Kortsus kaelast rippusid peaaegu vööni kolmekordsed pikad pärlid. Ta ei kuulnud midagi, ei näinud kedagi, tuiutas vaid enda ette ja sõi ka siis veel, kui teised olid lõpetanud. Krahvinna Agnes Charlotte, ilusa näoga, kuid lühinägelik, ümmargune nagu pall, istus leskprintsessi vastas. Krahv Ernst Heinrich istus päris kindlasti aunt Agnes Wihelmine kõrval, sest see paar ei jätnud teineteist ainsakski hetkeks. Sosistasin oma vennale, et küllap nad lähevad koos ka potitoolile… Õnneks Mama ei kuulnud seda, muidu oleks ta mu toast välja ajanud.
Muidugi seisid need sugulased mu isast kõrgemal. Seda võis näha naiste ekslevatest pilkudest, kui isa läheduses liikus. Üks printsessidest sõrmitses oma briljantkeed, kui isa teda kõnetas. Isa ei meelitatud, härrad ei kaasanud teda vestlusse, isa ei olnud ema suguvõsa silmis midagi väärt. Mu närvis ja pinges ema Johanna oli endale külge riputanud kõik suguvõsa ehted, mis ta oli saanud oma Holsteini vanaemadelt ja tädidelt. Nendega nägi ta tol õhtul välja nagu paabulind.
Vanapaaridest kuulus üks Habsburgide, teine Hohenlohe-Bartensteinide hulka. Kolmas vürstipaar, Eleonore ja Leopold, kes ei olnud kuigi eakad, kuid seda suursugusemad, kuulus Sachsen-Coburg und Gotha suguvõssa. Nendesse suguvõsadesse oli naitud Holsteini printsesse. Mitmed neist kuulusid mu vanaema Baden-Durlachide suguvõssa.
Mäletan, et ilus laudlina oli tume sini-punane, paksust gobeläänkangast, vanaema pärandus. Ja ka serviis oli täiuslik. Veinivalajad, lauateenrid, nõudekoristajad ja teised teenijad liikusid suures söögisaalis vaikselt, nii oli Mama käskinud. Suguvõsade tütred, noored krahvitarid ja vürstitarid, kõik need Henrietted, Maried, Doloresed ja Theresed käitusid kombekalt. Osal neist olid peigmehed, osal mitte. Aga Karlid, Rainerid, Maximilianid ja Konstantinid ei hiilanud seltskonnainimestena. Me kõik laua alumises otsas kuulasime täiskasvanute juttu.
Söömiseks kulus mitu tundi ja mul pole aimugi, mida me sõime. Arvatavasti mu isa kütitud linde. Siis läksime tagasi suurde salongi.
PÄRAST SÖÖKI JÄTSIN NOORED SINNAPAIKA. Käitusin halvasti, teadsin seda. Aga mõned neist hakkasid mängima mingit mängu, paar „Henriettet” läks istuma oma emade lähedusse, et ei juhtuks midagi halba. Ise istusin teistest võimalikult kaugele, lootuses, et siis mind ei nähta. Sinul, Leon, kästi salongi veinipudeleid juurde tuua. Sa valvasid mind, sest teadsid, et ma trimpasin meelsasti, olin hull kollase Saksi veini järele. Muutusin ülemeelikuks ja sosistasin sulle, et mul on tunne, nagu istuksin laevas. Sa võtsid veiniklaasi minu eest ära.
Istusin akende lähedal, põrandal, mu kleidisabades hullasid kaks väikest valget koera. Olin andnud neile antiikse Rooma keisrite nimed, mille eest sain tõrelda. Üks oli Caligula ja teine Vespasianus. Mu süles oli väike Elisabeth, mu armas pisike õde. Ta pruune lokkis juukseid oli mõnikord raske harjata, seepärast neid puuderdati. Tal oli pehme lapsenägu, nöbinina ja sinised silmad nagu minulgi. Teda riietati nagu väikest täiskasvanut, kleidi krinoliin oli justkui nuku oma. Ümaraid käsivarsi varjasid pitsvarrukad.
Ma armastasin seda last, kallistasin teda alati, kui sain. Ta tegi mu kleidisabasse oma nukkudele pesad või ronis mulle sülle. Ta otsis ikka minult kaitset, ajas käed laiali ja hüüdis: „Finken, Finken…!” Ta ei osanud öelda Figchen nagu teised. Aeg-ajalt ta kontrollis, kas ma ikka olin seal, kas olin lähedal!
Kui vaatasin oma suguvõsa inimesi, Holsteine, panin tähele, et mu ema vend Georg Ludwig silmitseb mind. Jätsin kindlasti naiseliku mulje, kui ma seal istusin, väike Elisabeth süles. Kõik sugulased olid minu meelest igavad, mu onu Georg Ludwig oli ainuke erand. Kuigi olin ta õetütar, lõi ta mulle takistamatult külge. See oli tavaline. Vend võis isegi õele külge lüüa, verepilastusest me ei hoolinud.
„Madame, te ei vali sõnu! Aga minu arvamus vürst Georg Ludwigist ei ole teab kui hea, ta oli samasugune jõhker, ihar naistemees nagu kõik teisedki vallalised aadlimehed tol ajal.”
„Kas sa polnud talle minu pärast pisut armukade, Leon?”
„Selline jutt ei sobi tsaarinnale üldse.”
