imetledes tiigi poole. Laps plaksutas käsi, tuled lõõmasid. Siis tõi keegi mees salongi posti. Tundmatu sõnumitooja palus luba anda Tema Kõrgusele Anhalt-Zerbsti printsessile üle kiri. Saal vakatas. Tundmatu mees kummardas sügavalt, ta oli käskjalg, kes ütles, et tuleb Berliinist.”
SÜÜVISIN TAAS OMA MÕTETESSE. Olin eelmisel nädalal lugenud Molière’i „Ebahaiget” ja olin üha selle kütkeis. Kui Mama luges kirja, mängis väike Elisabeth ikka veel mu kleidisabas. Libistasin pilguga üle helesinise mööbli ja seinal rippuvate raskete maalide, mis kõik kujutasid maamaastikke. Mõtlesin, kui tülpinud noor naine ma olin. Mul ei olnud tulevikku!
Sellesse hetkesse lõikas sisse saatus! Kui Mama oli kirja lugemise lõpetanud, suunas ta oma pilgu minule. Tõusin toolilt ja läksin koos väikese Elisabethiga tema juurde. Kiri oli ajanud ema täielikku eufooriasse. Kõigepealt ta punastas, siis kahvatas. Mama sosistas isale, et kiri on õuemarssal Brümmerilt! Mõtlesin imestunult, kes oli õuemarssal Brümmer. Kas kiri puudutas mind? Vanemad palusid meie külalistelt vabandust ja tõmbusid kahekesi kõrvaltuppa. Seal vestlesid nad kaua. Uudishimulikud sugulased nahistasid tasakesi omavahel, mu ema ja isa olid neid unustanud. Kaks vürstipaari lahkus solvunult, saatsin nad ülemõuemeistri juurde. Ainult uudishimulikud jäid paigale.
Siis toodi uus kiri. Ema ja isa naasid suurde salongi. Ema oli nüüd veel enam erutatud. Ta sosistas, et kiri oli Preisi kuningalt Friedrichilt endalt. Ma ei mõistnud, mis on lahti. Miks esimene kiri ajas ema niisugusesse segadusse ja miks teine kiri teda veelgi rohkem erutas. Aimasin ebamääraselt, et kirjad on seotud minu isikuga. Jälle olid vanemad väikeses buduaaris kahekesi. Siis tõusid meie lõplikult solvunud külalised kamina äärest ja marssisid koos tütardega esikusse. Nad ootasid natuke aega, aga kui keegi ei teinud ühtki liigutust, et nende lahkumist takistada, läksid nad ära. Minu teada ei palunud Mama neilt kunagi andeks.
Jätsin Elisabethi Fanny hooleks ja läksin oma tuppa, nautides juba ette mõtet, et saan Molière’i lõpuni lugeda. Aga siis otsisin ma hoopis sinu üles ja me tegime hulljulge tüki, sina ja mina.
„Mina tegin, tsaarinna, mitte teie. Õieti hakkasin sellest hetkest peale teie heaks spioneerima, tsaarinna. Ma varastasin ühe nendest kirjadest teie proua ema salongi kirjutuslaual olevast toosist. Kopeerisin selle kiiresti, panin tagasi ja pööningutrepil aknaluugi all lugesime, mis seal seisis. See koopia on siin minu ees. Kiri on õuemarssal Brümmerilt, suurvürst Pjotri õpetajalt.”
Tema Kõrgusele Anhalt-Zerbsti printsessile Johanna Elisabethile
Tema Keiserliku Majesteedi tsaarinna Jelizaveta vastava käsu kohaselt pean Teile teatama, madame, et Tema Keiserlik Kõrgus soovib, et tuleksite koos oma vanema tütre printsess Sophiega võimalikult kiiresti ja aega kaotamata sellesse riiki ja linna, kus viibib keiserlik õukond. Teie Kõrgus teab asjast piisavalt, nii et Ta mõistab, miks Tema Majesteet soovib nii kiiresti näha Teda siin nagu ka printsessi, Tema tütart, kellest räägitakse väga kauneid asju…
Teades Teie suuremeelsust ja hingeõilsust, suudlen Teie Kõrguse kätt…
„Leon, kuidas keegi võib öelda minu ema kohta, et ta teab Mama suuremeelsust ja hingeõilsust! Vale! Vale! Kõige rumalam meelitus, mida olen kuulnud! See ei saanud olla seotud MINU EMAGA! Temas ei olnud suuremeelsust ja hingeõilsust karvavõrdki. Kirja pugejalik stiil oli mulle vastik.”
„Mäletan, et kirjale oli lisatud Berliini pangale adresseeritud maksukäsk reisikulude katteks. Reisi sihtkohta tuli pidada salajas ja kirjas olid täpsed juhised, kes tohtisid reisiseltskonda kuuluda. Seal oli eraldi mainitud, et kutse ei puuduta mingil juhul teie auväärt isa. Olin perekonna pärast väga solvunud.”
„Käsk, et isa peab jääma Stettini, oli skandaalne. Ma raevutsesin! Nüüd ma ei imesta enam selle soovi üle. Kui olin tutvunud keisrinna Jelizavetaga, sain aru, et selline käsk võis tulla temalt. Ta vaatas madalama sünnipäraga inimestele ülevalt alla. Ja minu isa oli tema silmis odav vürst. Ebaviisakus näitas tema arust kõrgemat seisust! Mulle oli vastik ka see läbinähtav meelitamine, millega Brümmer Mama’d pehmeks rääkis. Mama’d ei olnud vaja pehmeks rääkida, ta nägi oma vaimusilmas Vene õukonna hiilgust, nägi võimalust särada pruudi emana, kuigi oli ainult tagasihoidlik printsess. Nende nädalate jooksul tundus mõnikord, et Venemaaga kihlati teda, mitte mind. Ta ei muretsenud mulle ainsatki rõivatükki, vaid lasi selle raha eest, mis ta oli saanud, endale riideid õmmelda. Pidin Berliini kaasa võtma kaks vana väikeseks jäänud kleiti, millest ühel ei olnud isegi krinoliini.
Mu süda valutas isale osaks saanud alanduse pärast. Olin justkui kaheks kistud: ühelt poolt oli mu haarde ulatuses midagi sellist, mida noorele naisele pakutakse äärmiselt harva. Teisalt tuli mul jätta isa, õde-vennad, Stettin, lapsepõlv…”
4. PEATÜKK
Ilmad olid läinud palavaks. Palusin kutsuda oma kammerteenri Škurini ja ta astus nina nohistades tuppa, seljas vana livree. Škurin on mind ustavalt teeninud juba varsti viiskümmend aastat. Ta avas aknad, sättis eesriideid, heitis mulle pilgu ja lahkus jalgu lohistades. Olin õhtuks mõned sõbrad külla kutsunud. Küsisin arst Vassilevskilt, kas ma võin istuda suures tugitoolis, ta keelas selle ära, igavene nui niisugune. Ütles, et kõige varem kahe nädala pärast tohib Todorski mind diivanile tõsta. Põlv on paks ja jalg kange. Osa haavadest on põletikus ja koledad. Palusin jalga siduda ja peita see siis valge lina alla. Leon ütles kiusu pärast, et käskige aadrit lasta. Ma ärritusin. Ta teab, et ma ärritun alati, kui räägitakse aadrilaskmisest. Ütlesin Leonile, et selle asjaga ei naljatata, sest see tapab haigeid! Kes idioot selle aadrilaskmise taga on!? Ta tuleks saata Siberisse või midagi veel hullemat.
Aga kohe, kui Leon tuleb, pöördun ma tagasi selle kirja juurde, mis tuli Zerbsti anno Domini 1744! Ma pean selle kõik nüüd algusest lõpuni läbi käima – kõik need mõtted ja kõhklused, hirmu ja uudishimu. Mis siis juhtus. Ja kuidas on sellega seotud Leon, Aleksandra, Fanny ja kõik teised.
TEINE KIRI OLI PREISI KUNINGALT FRIEDRICH II-LT. Selles teatati otse, et mind on vastavalt Venemaa keisrinna Jelizaveta ja Preisi kuninga soovitustele otsustatud mehele panna Venemaa troonipärijale suurvürst Pjotrile. Olin kohanud Peter Ulrichit, tulevast suurvürst Pjotrit, ainult korra tema hooldaja, Eutinis elava Lüübeki vürstpiiskopi ehk mu ema venna Adolf Friedrichi juures. Ükskord, tagasiteel minu vanaema juurest Hamburgist, käisime teda tervitamas. Peeter Suure vanim tütar Anna oli abiellunud minu ema nõo Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichiga, sellest abielust sündis Peter Ulrich. Anna suri varsti pärast sünnitust ja lapse isa siis, kui poiss oli üheteistkümneaastane. Mu onu võttis oma onupoja poja enda hoole alla.
Lüübeki vürstpiiskopi salong oli suur ja tore, selle seinu kaunistasid kümned kandelaabrid. Lakeid käisid mööda seinaääri ja hoolitsesid selle eest, et küünlad ei „nutaks”, ei tilgutaks rasva. Põrandal olid, servad vastamisi, hiigelsuured idamaised vaibad. Mu onu, vürstpiiskop, tuli minu ette kummardades, seesugune käitumine pani mind, kümneaastast tüdrukut, imestama. Tal oli kaval ilme, ta nägu meenutas mingil kombel rebast. Ta tutvustas mulle oma hoolealust Peter Ulrichit ja ütles, et see on tulevane Rootsi või Venemaa troonipärija. Õukonna kombe kohaselt tegi Peter kohmaka kummarduse, lehvitades teist kätt ja jättes selle selja taha. Siis suudles ta minu väikest kätt. Mina tegin kniksu ja vaatasin põrandale. Aga… siis tõstsin pilgu. Me vaatasime teineteisele silma. Missugune hetk! Ajalooline silmapilk, millele ma ikka mõtlen. Ma tegin ülestähendusi, nagu oleks keegi käskinud mul teha. Kas sa ei loeks… mul on selle kohtumise kohta midagi kirjas, Leon.
„Te jutustate, et Peter Ulrich oli väike ja kõhetu poiss, kohutavalt häbelik, pikal kitsal näol vistrikud. Tal oli kime hääl
