õpetajast, kes sai meie, abiturientidega, samal tasemel suhelda.
Kahjuks ei teadnud me, kus ta elab, kuid linna peal liikus jutt, mille kohaselt ta tegevat hommikuti oma toas alasti võimlemist, ning seda pidi saama näha tekstiilivabriku Areng kontori akendest.
Arengu juures oli palju maju. Valisime neist ühe lobudiku, mis tundus kõige soonvaldilikum, ning läksime kõik sinna sisse. Koridor oli pime ning meie vahel puhkes valjuhäälne poleemika selle üle, kes kella laseb ja kes ukse ees peab seisma. Pärast minutitepikkust käratsemist lasi üks meist kella ning ukse avas üks räsitud näoga meesterahvas. Selles poleks muidu olnud midagi imelikku, kui ukse lävepakk poleks olnud kuskil tema lõua kõrgusel.
Korter kujutas endast auku, mille põrand oli pooleteise meetri sügavusel. Ikka juhtus, et keegi nõukogude kommunaalsüsteemis elas augus, ja me ei lasknud sellel ennast liialt segada. Ma jäin siiski korraks koridoris seisma ja mõtlesin Hiedeli sõnade peale. „Inimesed muutusid aeglaselt.” Kindlasti ei juhtunud ka selle mehe auku kolimine päevapealt…
Selgus ka, et Soonvaldi samas majas ei ela. Käisime läbi mitmeid hooneid ning küsisime kõikjalt kiilaspäise klaassilmaga saksa keele õpetaja kohta, kes teeb alastivõimlemist ja kelle aken pidi Arengu kontorisse näha olema, kuid tulutult. Mõnda ust ei juletud meile lahti teha, sest kellaaeg oli hiline, sel juhul rääkisid inimesed meiega läbi ukse. Lõpuks ajasime terve tänavatäie inimesi üles, karjudes kooris: „Herr Soonvald! Kommen Sie hier!”.
Me olime noored, me olime naljakad. Me ei kavatsenud kunagi muutuda.
Kui trimester hakkas lõppema, palusin ühel hea käekirja poolest tuntud klassivennal kirjutada endale klassipäevikusse matemaatika leheküljele mõned neljad juurde. Kas meelega või mitte, kirjutas ta sinna kõige vildakama nelja, mida ma näinud olin.
„Hull oled või, Holts saab kohe aru, et see pole tema oma,” ütlesin vihaselt.
„Sorry,” ütles tema.
Jäin klassipäevikut vaatama. Noh, ilusti olen vahele jäänud küll. Värvisin kasti, milles neli oli, pastakaga üleni siniseks. Ikka imelik. Siis joonistasin veel umbes kümne inimese nimede taha siniseks värvitud ruudud – et kahtlust hajutada. Kaarina nime taha tegin kohe kolm tükki, ta oli ju kõige parem õpilane.
„Haa,” ütles Holts klassipäevikut jõllitades, kuid ei teinud midagi.
Rünnak klassipäevikutele võttis varsti sõja mõõtmed ning ühel õhtul toimus koos Treffneri sõpradega klassipäevikute ühispõletamine. Igaüks oli oma kooli õpetajate toast varastanud mõned päevikud, mida sel ajal ei peetud elektrooniliselt.
Me istusime ühes Tähtvere korteris ja ajasime pakse kaustikuid kaminasse. Vaatasin kergendusega, kuidas tuhastusid meie hinded ja puudutud tunnid ning tõusid suitsuna korstnast õhku. Hiljem selgus, et osal õpetajatel olid topelt märkmikud, kuid osal ei olnud ka ning osa hindeid ja puudumisi läkski kaduma.
Keskkooli matemaatika lõpueksamile läksin julmalt ja sirgjooneliselt ilma õppimata, sest oli nagunii hilja millestki aru saada. Pusisin tund aega moe pärast mingite valemite kallal, lõpuks tõusin püsti, kõndisin saali teise otsa ning laenasin klassi kõige targemalt õpilaselt valmis töö, mille ma vastus-vastuse haaval maha kirjutasin. Sellise operatsiooni käigus oli tähtis jätta mulje, et sa laenad kustukummi või midagi taolist, tähtis oli mitte paista välja süüdlaslik.
Eliitkoolis käimine andis improvisatsioonioskuse. Asi polnud tuupimises, vaid reageerimises erinevatele olukordadele. Sain matemaatika eksamihindeks „väga hea”.
Kuna mulle tundus, et hea ajakirjanik peab igas keerulises olukorras hakkama saama, proovisin ennast sellistesse oludesse panna. Käisin oma sõbra Roometiga raekoja platsis kõnesid pidamas ning inimesi segamas. Väitsin, et olen kunstnik ning otsin modelle. See viis välja selleni, et istusin ühel päeval valgusrikkas Tähtvere korteris, joonistades naisterahvast, kellega ma olin just raamatukogus tuttavaks saanud, õnnetuseks me aktimaalini siiski ei jõudnud.
Unistustes olin eetiline kõrtsikakleja. Loominguline poeet-poksija. Korraga ilus, tark ja väga vaimukas. Tegelikkuses keerasin aga peaaegu alati mingisuguse jama kokku. Tegin ennast lolliks, rikkusin suhteid, enne kui need jõudsid tekkida, surusin peale oma tahet, helistasin valel kellaajal, ajasin ümber kohvikannu.
Ning poksida ma ei osanud.
Kool oli lõpuks läbi. Ma kordan veel kord: ma ei tea, kuidas. Nüüd olid järel veel mõned piinarikkad pingutused. Lõpuülikond istus mu seljas halvasti ning põse peal oli mingi punn. Lõpukõne ajal oleks kooli lipp peaaegu ühele õpetajale pähe kukkunud, aga kui see kõik läbi sai, sain jälle pühenduda ajakirjandusele.
Leidsin, et ülikooli sissesaamise seisukohast poleks paha kirjutada veel mõned artiklid, ning kuna Pärnus oli tulemas džässifestival Fiesta, küsisin Postimehest endale ajakirjaniku akrediteeringu. Sõitsime sõpradega Pärnusse, pudel marjaveini Rubiin peos, jalad autoaknast väljas, spidomeeter teisel ringil.
Info akrediteeringust ei jõudnud millegipärast korraldajateni, kuid ma piirasin korraldusstaapi nii kaua, kuni neil lõpuks piinlik hakkas, ja mulle anti mingisugune imepilet, millega sai igale poole sisse. Umbes nii pidigi minu ettekujutustes hakkama saama tõeliselt osav reporter.
Leidsin tutvuse kaudu ööbimiskoha ühes vaikses Pärnu tänavas teisel pool jõge. Majaperemees oli napisõnaline endine vang, kes oli mõne aja eest usklikuks hakanud. Karm nagu kalju. Õiglane nagu majakas.
„Meil siin Pärnus on ka punkareid,” ütles ta, minu flanellsärgi küljes olevale haaknõelale viidates.
„Ei ole punkar, ma olen ajakirjanik,” ütlesin.
Järgmisel hommikul kutsus peremees mind hoovi ning näitas puidust plaatide kuhja.
„Aitad mind natuke?”
„Davai!”
Hakkasime plaate tõstma, kuid kohe alguses oli selge, et need kaalusid mingi sada kilo. Iga kord, kui ma uue plaadi servast kinni võtsin, tundsin, et ma vajun sinnasamasse põlvili maha. Tassisime neid plaate terve igaviku. Mu käed muutusid tuimaks ning nahk tuli maha. Peremehel ei tundunud aga midagi viga olevat. Tuigerdasin, ei, pigem lohisesin üha uue ja uue plaadiga kaasa.
„Ausalt öelda mulle tundus, et sa lähed kohe keskelt pooleks,” ütles peremees mulle tunnustavalt, kui plaadid olid laotud. Kui ma mõni päev hiljem lahkusin, tuli ta vaikselt minu juurde ning andis mulle natuke raha. „Kuule, punkar, hea töö,” ütles ta, ning patsutas mind õlale.
Päevad Pärnus olid täidetud džässikontsertidega, kuid õhtul jõime ennast sõpradega purju ja kihutasime 08-seeria žiguliga ühest kohast teise. Kuskil Pärnumaal oli üks unine bensiinijaam. Müüja haigutas ja vaatas aknast välja. Näe, klient tuleb, mõtles ta, nähes hoone ette veerevat valget autot.
Auto juhipoolne uks läks lahti ning sealt astus välja juht. Ta lehvitas bensiinijaama müüjale. „Sõbralik klient tuleb,” mõtles bensiinijaama töötaja. „Vähemalt pole mingid pätid.” Juht liikus samal ajal lehvitamist jätkates bensiinijaama töötaja suunas ning ta näole ilmus õnnelik naeratus. Siis takerdus juht turvavöösse, mis oli tema jala ümber kinni jäänud. Juht kukkus täies pikkuses kõhuli.
Selles autos olime meie, kui te sellest veel aru ei saanud.
Teisel päeval jäime Pärnu linna rannaalale kinni, sest autot juhtinud sõber küsis kohalikult teed. Kohalik ütles, et me pööraksime esimesel võimalusel paremale.
