tuli saali poolt otsustaval sammul turvamees, läks Alo juurde, võttis tema trummipulkadest kinni ja küsis: „Kas kaua läheb veel?”
Kõige raskem oli autosse tassida Roometit, kes oli põhimõtteliselt otsustanud, et ta on metsas tormiga ümberkukkunud kuusk, jäik nagu palk, ning ei olnud nõus autosse saamiseks kummardama. Lükkasime ta sellises olekus läbi autoakna tagaistmele ning sõitsime ühe sõbra juurde koju.
Hommikul ärkasime kõik päevalilleõliga praadimise lõhna peale. Köögis seisis Roomet, hüpitas pannil pannkooki. „Kas keegi eile esines ka?” küsis Roomet.
Gunnar tahtis meie käest lõhutud mikrofoni eest viissada rubla ning seetõttu ei julgenud me mõnda aega ülikooli klubis enam käia. „Peaasi, et noored rentslis ei vedele,” võttis olukorra kokku kohaliku raadio kultuurikommentaator.
Aastaid hiljem asutas Roomet lo-fi dadapop-ansambli nimega Kreatiivmootor, mille produktsioon sarnaneb meie etteastega tollel õhtul ülikooli klubis. Alo läks Hollandisse õppima mingit akustika ja kaose piiridel asuvat eriala ning esineb mürateemaliste performance’idega erinevatel festivalidel üle maailma.
Tuli talv.
Ühel hommikupoolikul oli Käärikul väga vaikne. Vasakut kätt põõsastikust paistis välja kännu otsa sõidetud Citroën ning keset maanteed seisis risti üks Fiat 127. Majade ümbrus oli täis verepritsmeid. Siis avanes ühe maja uks ning sellest väljus pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane. Käes olid järjekordsed ajakirjanike talvepäevad.
Pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane üritas aga libedust trotsides trepiastmele pihta saada, ning kui see tal õnnestus, vaatas tunnustust otsiva näoga ringi, kuid ümbrus oli inimtühi. Ta tegi järgmise sammu. Tema sihiks oli Kääriku spordikeskuse auditoorium, kus parajasti esinesid ilmselgelt vähesest publikuhuvist häiritud arvamusliidrid Kuku raadio saatest „Keskpäevatund”, Harri Tiido ja Rein Lang.
Esimeses reas istusin mina, sest mina nad sinna ju olingi kutsunud, ja proovisin välja mõelda mõnda asjalikku küsimust juhuks, kui Tiido lõpetab, aga hetkel polnud mul seda asjalikku küsimust kuskilt võtta. Tagumises reas istus Piirsalu ning peale meie oli saalis veel üks inimene. Välja lubatud oli kaheksateist kuulajat, kes pidid olema uue põlvkonna meediastaarid, vaba Eesti esimene väljalase tõelisi professionaale.
„…ja just sellepärast peabki väliskommentaator oma töös arvestama…” ütles Tiido, kuid tema lause katkestas tagareast veerema pääsenud viinapudeli kolin. „Vabandust,” ütles Piirsalu viisakalt.
Seejärel kostis koputus ja uksele ilmus Soome ajakirjandusüliõpilase pea, mis hõljus õhus nagu Irvik-Kiisu. „Anteeksi,” ütles soomlane ja pani ukse kinni tagasi. Tiido tahtis lauset lõpetada, kuid taas kostis koputus ja Soome ajakirjandusüliõpilane pistis uuesti pea uksest sisse. „Anteeksi,” ütles ta jälle.
Tagasi Tartus olles läksin ühiselamu peale kolama. Teisel korrusel oli üks uks paokil ja seal oli neliviis tuttavat nägu, kes näisid millegi üle nõu pidavat.
„Kuidas nad seda odekolonni joovadki,” küsis Ats, sest kogu naps oli otsas, ja isegi kui tuhlati ühiselamutoa riiulitel ja sahtlites, ei leitud muud, kui Inno after-shave. „Jäkk,” see on ikka päris rõve, ütles Atsi naaber Argo pärast proovimist.
„Aga ma olen kuulnud ka seda, et kui eetrit naba-auku valada, siis võtab päris hästi pilve,” ütles Inno.
„Prooviks odekolonniga,” ütles Ats.
Ats heitiski pikali, tõmbas kõhu paljaks ja meie valasime tema naba-auku after-shave’i.
„See aurab ju ära, pane plaaster peale!”
„Ruttu!”
„Noh, kas mõjub?”
„Emm… ei…”
Meinart tõi ühiselamusse isetehtud õllepruulimise seadme. See nägi välja nagu äpardunud katse gaasiballoonist neutronkiirendit ehitada ning kaalus mitukümmend kilo. Aparaat oli ka päris suur. Kui see lõpuks oli ühiselamu teisele korrusele tassitud, selgus, et see tuleb vett täis lasta ning pliidile sooja panna. Mitte et sellel instruktsioon kaasas oleks olnud, aga teati rääkida.
Tünn vinnatigi ühisköögis gaasipliidile ja pliidi kõik neli auku pandi täisvõimsusel tööle, kuid ikka võttis vähemalt tund aega, enne kui vesi keema läks.
„Vabandust, aga mida te siin teete,” küsis üks tüdruk, käes karp nuudleid.
„Me tahaks süüa tegema hakata,” tänitas vahvlilokkidega filoloog.
Köögi ukse taha tekkis pahane järjekord sama korruse tüdrukutest, kes kõik süüdistasid õllekeetjaid selles, et nad ei lase teistel süüa teha.
Meinart ja Piirsalu lähenesid tünnile, kuid tünn tõi kuuldavale valju sisina.
„Kuidas me selle sealt maha saame…”
„Aih raisk! See on tuline!”
Psssshhhh…
Tähendab, tünni ei saanudki teisiti maha, kui see pidi uuesti maha jahtuma.
„Meil kõigil on õigus köögis süüa teha,” ütlesid tüdrukud.
„Me kutsume komandandi,” lubasid nad.
Nagu näete, siis vaimne atmosfäär ühiselamus ei soosinud ei ettevõtlikkust ega väikesi pruulikodasid. Mingil moel tekkis tünni siiski ühel hetkel lahjat alkoholi meenutav virre. Kõik laenasid igaks juhuks veel viie-kuue pudeli viina raha kokku ning ka nende pudelite sisu valati tünni – et kangem oleks.
Tulemuseks saadud jooki joodi kolm päeva, ning kui tünn tühi oli, oli toa põrand kaetud ühtlase tuhakihiga, nagu oleks keegi seal alet teinud, sest keegi ei raputanud suitsutuhka tuhatoosi, seda raputati lihtsalt põrandale maha.
Suitsetamine toimuski üldjoontes nii, et kõigepealt suitsetati kõigi suitsud ära ja siis hakati otsima priskemaid konisid põrandalt või tuhatoosist. Neid kutsuti millegipärast ööbikuteks. Seejärel, kui korralikud konid olid ära suitsetatud, siis suitsetati ära kõik ülejäänud konid. Neist jäi suhu maitse, nagu oleksid sa briketti söönud.
Järgmine tuba.
Ühed mu sõbrad mängisid kaarte ja tegid vahetpidamata suitsu. Ringlusse läks uus pakk Bondi ning korraga hakkas ruumis levima kirbe kuselehk. „Kust see pakk pärit on?” küsis keegi ettevaatlikult.
„Tänavalt leidsin, täitsa täis pakk vedeles ilusti trepi kõrval…” ütles pakiomanik.
Järgmine tuba.
Ühiselamusse sattus kellegi tuttav ärimees, kaasas suur kilekotitäis rublasid. Mees jäi umbjoobes magama ja Ats võttis koti ning läks purjus peaga ühiselamu ette seisma.
„Rublad!”
„Võta rublasid!”
„Näe, sul on kindlasti vaja – rublad!”
Seisiski niimoodi tänaval ja toppis inimestele raha pihku.
Järgmine tuba.
Piirsalu oli oma passi ära kaotanud,
