päev oli 31. detsember. Vana-aasta õhtu oli kohe käes. Ma võtsin seljakoti selga ning alustasin oma rännakut tagasi tsivilisatsiooni suunas. Mitme tunni pärast jõudsin Tapale, kus istusin rongile. Rongis mängis lambada, see oli täis pidulisi. Kui algas vene uusaasta, lendasid šampusekorgid ning selle keskel istusin mina, ikka veel ehmunud oma üksildusest, kuid tundes üha kasvavat rõõmu minu ümber juubeldavatest inimestest.
Ma ei saanud veel mitu kuud öösiti magada ning mõtlesin onnist, kirjandusest, hulludest ja kunstist. Siis saabus kätte see moment, kus kõik mu sõbrad astusid juurasse ja mina viisin paberid ajakirjandusosakonda. Valikud minu ümber avanesid ja sulgusid. Minu ees läksid lahti ka salapäraselt logiseva lifti uksed, mis viisid mind Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna ühte tuppa vestlusele, kus laua taga istusite ka teie, härra juhendaja.
KAKS
Vestlus ajakirjandusosakonda sissepääsemiseks. Laua taga – subjekt number üks. Marju Lauristin. Sõbralik, suurte prillidega professor. Subjekt number kaks. Priit Pullerits. Ameerikas käinud spordiajakirjanik. Subjekt number kolm. Teie, härra Uus. Kokku te moodustasite vastuvõtukomisjoni.
Objekt. Mina. Istusin komisjoni ees.
Kõik naeratasid. Peale Pulleritsu. „Päevauudiseid ikka jälgite,” küsisite teie.
„Loen ajalehti,” praalisin mina.
Lauristin küsis: „Mis rahvad elavad Jugoslaavias?”
„Las ma mõtlen … kroaadid, horvaadid ja serbialased,” pakkusin mina.
„Või kroaadid.”
Kõik naeratasid. Peale Pulleritsu.
Siis tulid eksamid. Eesti keele ja kirjanduse eksamil tõmbasin pileti, millel oli kaks küsimust, millest kummalegi ma vastust ei teadnud, aga läksin ja lihtsalt rääkisin, mis pähe tuli. Õppejõud ulatas mulle hinnetelehe. Ma ei julgenud seda vaadata enne koridori, seal avastasin, et sinna oli kantud kümme punkti kümnest.
Järgmine maja, järgmine eksam. Ajalugu. Koridoris põlvitas jalaväelase asendis raadiosaatjaga tüüp, kes sosistas midagi mikrofoni. „Punkt 18. Liivi sõda algas sellest, et…”
Lõpuks tuli tulevane kursusevend Inno eksamitoast välja ja hakkas radistiga õiendama. „Kurat, vale punkti lugesid mulle ette,” ütles ta.
Eksamiruumis istus aga üks teine tulevane üliõpilane, tema ees laual nurgast nurgani täis kirjutatud paberileht. „Nii, järgmine,” ütles õppejõud Hillar Palamets. Tulevane üliõpilane läks vastama ning hakkas lehe pealt maha lugema. „Noh, prooviks ilma maha lugemata,” ütles Palamets ja võttis lehe ära.
Üliõpilaskandidaat jääb vaikseks. „No te ju olete siin ise kõik kirja pannud, kuidas siis enam meeles ei ole,” kortsutas Palamets murelikult laupa. Teine õppejõud läks eksaminandi juurde ja tõmbas tal pluusikäise üles, selle alt paistsid juhtmed – jälle raadiosaatja!
Pärast sain teada, et kusagile maja ette oli pargitud valge auto, milles tegutses komandopunkt number kaks. Mina aga, härra õppejõud, purustasin konkurentsi ilma tehnoloogiliste abivahenditeta ning sisenesin hiilgavate tulemustega Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda.
Möödus paar kuud.
Võib-olla istus just sel septembrihommikul Columbia ülikooli ajakirjanduskolledži raamatukogus maha üks esmakursuslane, nimetagem teda Mildrediks. Mildred avas John Miltoni „Areopagitica”.
„Õige vabadus on see, kui vabana sündinud mehed, kes tahavad rahvale nõu anda, takistamata rääkida võivad,” luges ta Euripideselt laenatud motot kohe teksti alguses. „Hm, mida see tähendab?” mõtles Mildred ja läks kohvikusse kursusekaaslastega loetu üle vaidlema..
See oli Ameerikas. Täpselt samal ajal oli Tartu Pirogovi pargis juba pärastlõuna ning mulle kõikusid vastu kaks kursavenda, kummalgi pudel konjakit näpus.
„Kust te need saite?” küsin mina.
„Pikk lugu,” ütleb üks.
„Algas sellest, et me läksime Rukkilille poodi torte lömmi lükkama,” ütleb teine.
„Oot, enne me ikka panime ühikas tina,” ütleb esimene.
„Nojah,” ütleb teine.
„Igatahes, me käisime seal riiulite vahel ja lükkasime mitu torti lömmi,” ütleb esimene.
„Siis me küsisime müüjalt, et kas kuskil saaks käsi pesta,” ütleb teine.
„See ütles nagu, et minge sinna tahapoole, seal on kraanikauss ja…”
„Seal oli kast konjakitega.”
„Võtsime paar tükki kaasa.”
„Tõde ja arusaamine ei ole sellised asjad, mida tohiks monopoliseerida, millega tohiks kaubelda,” luges Mildred Columbias.
„Müüme ühe konni Innole maha, saame suitsu osta,” pakkusin mina.
„Kõik ei saa olla ühel meelel ja kes soovibki, et nad oleksid? – see on kahtlemata terviklikum, õigem ja kristlikum,” kordas Mildred endamisi.
„Aga mul on ju suitsu,” ütles kursavend.
Muidugi, ärge arvake, et me üldse loengus ei käinud või ei õppinud.
Järgmisel hommikul oli meil loeng nimega „Sissejuhatus mikroökonoomikasse” ning seda andis väike kurja näoga umbes seitsmekümneaastane kiilakas õppejõud, kelle hüüdnimi oli Vimbledon T.
Vimbledon T. rääkis meile viis minutit Keynesist ja siis korraga pistis ulguma, nagu oleks keegi teda tulise haakristiga kõrvetanud: „1929. aasta oli juutide kätetöö! See oli vandenõu! Näete seda musta raamatut, siin on kõik kirjas!”
Seejärel peksis ta raamatukesega lauda, nagu oleks see mööbliese ise olnud juudi päritolu. „Nii!” Pärast pani kohalkäinutele viied.
Õnneks algasid peagi Priit Pulleritsu loengud. Pulleritsu hele pea oli ameerika tarkust täis nagu nööp, ise ta oli peenike nagu niit ja kõndis sirgelt nagu nõel. Tal olid väikesed vurrud ja ümmargused prillid ees ning tõenäoliselt jooksis ta kõigist kõige kiiremini, sest ta oli olnud lootustandev keskmaajooksja.
Ta oli väga korrektne ja edasispüüdlik, kuid kui tal metsik tuju peale tuli, siis kandis ta korraga viigipükse ja nokamütsi. Aga ta võis olla ka põhjalik. Räägiti, et ajakirjandusüliõpilasena oli tema sihiks cum laude. Kui kogu kursus otsustas protestida kurjuse impeeriumi sõjalise õpetuse vastu ning soomustransportööri eksamit vältida, olevat Pullerits ikkagi eksamit sooritama hiilinud. Sõjalise major oli talle igavusest andnud eriti korraliku kitli, ronimisharjutused soomukisse ja soomukist välja ning nii edasi. Hinne? Neli miinus. Otse matriklisse.
Irooniliselt, kui lõpuks cum laude arvestamiseks läks, ei olnud sõjalise eksamil enam tähtsust.
Seda nüüd küll polnud tarvis! Näiteks juba 1989. aastal torkas mu klassivend Mait Nõukogude armee mundris umbkeelsele sõjalise õpetajale küsimuse peale „A gde epitsentr?” kaardikepiga tagumikku ning karjus: „Vot zdjes epitsentr!” Selles valguses tundus Pulleritsu kollaboratsionism pisut ülepingutatuna. Aga oli mis oli, mina hindasin Pulleritsu kõrgelt ja teen seda siiamaani. Vaatame asju
