maailma parimas eluteatris.
Samas kraabib kuklas ka valus teadmine, et kolmeaastane poeg ootab mind Eestis. Vahel langen täielikku melanhooliasse, kui mõnda väikest heledapäist poisikest näen, ja hakkan ohjeldamatult nutma.
Mu emainstinktiga on imelikud lood, see pole nii tugev, et haaraks mu üleni. Ma mõtlen ka enese peale. Olen iseteadlik noor naine, kes tahab Elu ise katsuda, näha, kui põnev maailm tegelikult on. Ärge mõistke mu üle kohut. Ma pole veel valmis. Pole küps ainult emaks olema.
Ma jõudsin ju siiski nii palju, lõpetasin ülikooli ja tegelesin samal ajal kõigega, mis mulle kõige rohkem meeldis – kirjutasin, tantsisin ja laulsin ennastunustavalt, käisin teatris, lavastasin korporatsioonis näidendeid ja jõudsin ka ema olla. Laps peaks ju olema kõige tähtsam, aga kui kõik muu on samuti niiiii ahvatlev?
Miks ei saa nii, et kõigil on hea? Olla ema ja samal ajal noor varss, kes rõõmust kepsleb, perutab ja hoopleb. Ikka vaid rõõmu pärast.
Ma ei armasta kaamost ja külma, mis Eestis nii tavaline. Elamine pidevas ootuses, millal läheb soojaks, sügisel õhkamine, et tuleks vähemalt lumigi maha. Tahan rõõmu ja joovastust. Siin kliimas on mul hea olla.
ALASTI TULIN MA…
„Me oleme looduskaitse all. See on ju loogiline – kui meie kodurand Salinases kuulub oma düünide ja piiniaküngastega looduskaitsealale, siis puualustena võib meid ilmselt fauna alla liigitada,” mõtlen ühel hommikul sisalike rõõmsat trallitamist jälgides.
Meie „elutuppa” – mäealusesse randa – on vaikselt inimesi siginenud. Enamus neist on paljad. Suhtun alastiolemisse vabalt, mulle on alati meeldinud masskäitumisest natuke erinevad suundumused ja ma tõesti ei näe ainustki põhjust vette minnes riided selga panna, et neid ribasid pärast jälle kuivatama hakata! Eestis on mu avalikud enesepaljastused olnud siiani kunsti tiiva alla liigitatavad – ERKI moe-show’l ja kehamaalingu modellina. Ma ei nimeta end nudistiks, naturistiks ega hipiks. Lihtsalt olen nii, nagu tundub kõige loomulikum. Mulle ei meeldi ennast sildistada.
Siiagi satub tihti kiibitsejaid, näiteks üliagaraid Itaalia noorukeid, kes sind salaja filmivad, kui veepiiskadest pärlendavana lainetest välja astud. Korduvalt peab neile selgitama, et alastiolek ja seks pole omavahel otseselt seotud. Osaliselt muidugi sellepärast, et itaallased ühtegi teist võõrkeelt omandada ei ole suutnud, tundub neile siiski, et sa teed vaid nalja, et endast raskesti kättesaadavat muljet jätta. Ma ei tahaks küll üldistada, kuid millegipärast jääb ka rannas massaaži tehes mulje, et itaallased on kõige imalamad, pealiskaudsemad ja tiirasemad.
Aga just seksi tullakse Ibizale otsima. Alguses pani küll imestama, miks on tänaval müüdavatel postkaartidel nii palju rindu, tagumikke ja suguelundeid eksponeeritud, kuid saare ellu sisse elades mõistsin, et see on loomulik. Kui saar peab end elatama vaid turismihooajal, siis ei kohkuta tagasi mingist reklaamist. Seks on Ibiza kurikuulsuse juurde käiv osa. Seks ja porno on reklaamitrikk, mis peaks ligi meelitama veelgi rohkem inimesi.
Õhtuses San Antonios, saare suuruselt teises linnas, võib leida inglastest seksturismi harrastajaid. „Kas tahaksid seksida?” küsib mõni mees sult tänaval muuseas ja see pole mingi ime. Nad loodavad siin võimalikult suurtes kogustes lihalikke rõõme kogeda, nende jaoks on määrav kvantiteet, mitte kvaliteet, ja enamik vallutusi on seotud ohtra alkoholitarbimisega. Kollases ajalehes The Sun kelgivad kaks tibi, et magasid nädala jooksul kahekümne mehega! Paneb vaid õlgu kehitama.
Ilmselt on saare seksi- ja „suurema vabaduse” kultus seotud ka lugudega hipiajastust.
1970. aastatel oli Ibiza tõesti hipide pelgupaik ja paradiis. Hispaaniast põgeneti Franco süsteemi eest, mujalt tuldi lihtsalt mõnusat kliimat nautima. Elati koobastes, rannas või puu all nagu meie praegu. Riideid enamasti muidugi ei kantud. Kuuldused saare vabameelsusest jõudsid ka seadusevalvuriteni ja vahel saadeti politseinikke haarangutele, mille käigus politseiauto tuubiti paljaid inimesi täis ja viidi nad seletuskirju kirjutama. Kirjutatigi stiilis „olen vaene ja mul pole riideid” või „Jumal on mind selliseks loonud, mis ma teha saan?”. Riided olid hipid enne liiva alla ära peitnud. Kas saab siis inimest selle eest vangi panna?
Legend vabast armastusest on saarele väga palju uudishimulikke ja kepinäljaseid toonud. Paljud loodavad, et siin täituvad nende kõik seksuaalfantaasiad.
Ühel päeval hääletan enne päikeseloojangut mandlisalusse õhtusööki varuma ja üks Itaalia paar võtab mind peale. Nad on loomulikult umbkeelsed nagu tavalised siiani kohatud Saapamaa elanikud. Naine üritab mulle selgitada, et neile meeldiks minuga „jugare”. (Hispaania keeles on „jugar” mängima, sestap mõistan.) Teen näo, et mul pole kõige õrnematki aimu, mida nad soovivad, ütlen „domani” (homme) ja vupsan autost välja. Viigimarju ja mandleid korjates saan aru, et ilmselt ei meeldi mulle sedasorti otseküsimised. Selles pole midagi ahvatlevat ega mängulist. Ilmselt pole seda ka nendes inimestes, kes niimoodi suvalist võõrast ära rääkida püüavad. Mislaadi kogemus see küll oleks, kui läheksin nõnda pimesi mingite võõraste keskealistega seksima? Ei, praegu pole mul selleks küll mingit vajadust.
Meile räägiti Ibizast kui homoparadiisist ja ka see vastab tõele. Homode jaoks on siin tänavad, baarid ja restoranid, kus omasuguste seltsis aega veeta. Nad ei hoia end tagasi, vaid õitsevad fantaasiakülluses. Millised parukad, kostüümid ja meik! Kuigi selle lihtsalt patseerides pealt vaatamist heaks tooniks ei peeta, satume vahel Ibiza vanalinna homotänavatele uitama ja see on tõeliselt inspireeriv. Pean tunnistama, et mulle meeldivad drag queen’ id, neist hoovab nii palju graatsiat, elegantsi ja iseteadvust, et see teeb naistele lausa silmad ette.
Ibiza arvukate randade hulgas on ka mõned geide vabas õhus armatsemise kohad – vanalinna müüride taga olev väike lahesopp, kus me pahaaimamatult oma esimese öö veetsime, ja Es Cavalleti rand. See ei tähenda, et heterotele need paigad suisa vastumeelsed või ebameeldivad oleksid. Ja ka vastupidi, geid ei aja kedagi ära ega vaata „teistsugustele” põlgusega. Nad ajavad oma asju vaikselt mõne puu alla tõmbudes.
Võiks arvata, et ka saare põhielanikkond on seksilembusest ja pillerkaaritamisest haaratud, aga kui vaadata vanu Ibiza „pärismaalastest” tädikesi, siis nemad on küll vägagi traditsioonidele truud. Enamikule kohalikest on maiad turistid lihtsalt elatusallikas. Kohalikud ise on vagad katoliiklased, kes käivad igal pühapäeval kirikus, harivad oma maalapikest ja kannavad siiani siivsalt tüüpilist põlluharija vormi – musti riideid, musta rätti ja selle otsas õlgkübarat, et siis tundide viisi puu all lambavõi kitsekarjas passida või mõnd põllutööd nokitseda. Need ibizenco’d, keda ma lähedalt uurinud olen, on valdavalt hästi ümarate ja pehmete näojoontega. Siin on ka palju sinisilmseid, ilmselt on niisugune väljanägemine roomlaste või nende eelkäijate foiniiklaste või hilisemate põhja poolt sisserännanute pärand.
LILLEVÄGI
Paljud inimesed maailmas teavad Ibizat vaid klubide järgi ja neid siin tõesti jagub. Tuntumad ja suurimad klubid on Space, Pacha, Privilege (endine Ku), Amnesia, DC10, Eden, El Divino ja loomulikult Café del Mar, mis on lausa legendaarne koht.
Kuus korra on Pachas, Ibiza ühes vanimas ja väärikamas klubis, pidu – Lillevägi. Alates aastast 1967! Teadagi, mis seal toimub – kõlab 1960. ja 1970. aastate muusika ja õhus hõljub armastus.
See on meenutus Ibiza hiilgeaegadest, mil lillelapsed siin päriselt armastuses hõljusid. Nostalgia toob nii mõnedki vanad hipid kohale. Meil Sirtsuga veab, saame hääletades ühelt kohalikult vabapääsmed.
Värvilistes kostüümides klubitantsijad jagavad lilli, ümberringi on alt ülilaienevad püksid, värvide meri,
