kõlab nii mõnusalt) – alguses ei saa ma aru, mida inimene tahab, sest siiani on ikka kasutatud „¿Cuanto es?”9 ja „¿Cuanto cuesta?”10.
Järgime Mallorca massaažiguru Marcuse õpetusi. Marcuse poolt nädalaga edasiantu põhjal ei tea ma küll tegelikult, kas see stiil on mingi traditsiooniline India rida või läänelik ajurveeda lähenemine, aga õnneks keegi nii sügavuti ei uurigi. Marcus nimetas seda holistiliseks massaažiks. Lähtun sisetundest ja teen täpselt nii, nagu Marcus õpetas.
Kõigepealt võtan inimese kehaga kontakti – asetan käed ta seljale ja küsin sisemuses luba teda puutuda, järgin ta hingamise rütmi, püüan kuulata ta keha ja pingeid. See on mulle endalegi üllatuseks, et suudan oma professionaalsesse kesta sukeldudes olla täiesti hinnanguvaba. Ei ole koledaid ega pakse kehasid, on problemaatilised kehad. Olen hooliv, sestap võib massaaži ka sõnaga „hoolitsus” asendada. Iga keha on mulle austusväärne. Teen oma tööd võimalikult pühendunult, sest kõrval võib olla uus klient, kes oma esmamulje vaid jälgimisest saab. Lähen inimese juurde vaid siis, kui tal on silmad lahti, magavaid ja kõhuli päevitajaid ma ei tülita. Mu suureks rõõmuks on ka massaažist keeldujad alati mu vastu viisakad ja kenad. Ehk ka sellepärast, et olen võtnud hästi professionaalse hoiaku ega suru ennast peale. Keeldutakse tavaliselt sõnadega: „Aitäh, ma olen juba niigi lõdvestunud.” Ei saa öelda, et me meestele rohkem massaaži pakuksime, kuid ikka kipub olema rohkem püsikundesid üksikute meeste seas.
Mul on hea meel, kui inimene on massaažist hästi teadlik ja oskab mind suunata. Üks minu põhikliente on endine meremees, suur ja turjakas habetunud Josè, kes teab, mida tahab. „Jah, ma näen, et sa oled päris kleenuke, aga sellegipoolest proovin su käed ära,” ütles ta mulle esimesel korral ja ägas mõnust, kui tõestasin, et selle hapra keha kohta on mu käed siiski õige sitked. „Jaah, see oli õige mõnus. Sa võiksid natuke kaalus juurde võtta, näe, siin on sulle jootraha. Mine söö kõht täis,” ja ulatab mulle heldelt 2000 peseetat rohkem. Siin on tõesti nõnda, et kui inimesele asi meeldib, siis jootraha on pigem reegel kui erand.
Salinase rand on õnneks väga pikk ning kui mina alustan ühest otsast ja Sirts teisest, saame alles õhtul keskel kokku. Kui hästi läheb, muidugi. Meil on selles rannas ka konkurente – Etioopiast pärit mustanahaline Jessy, kes oma pikkade rastapatside ja valge rüüga väga India pühameest meenutab. Hommikuti teeb ta joogaharjutusi ja korjab liivalt prügi. Ühineme temaga vahel, kui hommikul uni ära läheb. On hea inimestele eeskuju näidata ja endalgi on parem tunne, kui ümbrus on puhas. Ikkagi meie kodu. Jessy’lt õpin lisaks joogaharjutustele ära selle, et pärast iga massaaži käin meres käsi pesemas, et mitte inimese energiat enda külge jätta.
Ma pole kunagi joogat teinud ega mediteerinud ja nüüd valatakse mind kogu selle teadmiste tulvaga üle. Olen tänulik.
Meie elame mäe otsas puu all ja Jessy sama mäe all liival. Ühel õhtul, kui olen üksi oma puu all, palub Jessy oma asju valvata, kuni ta linnas käib. Naastes soovib ta, et ma ta kaelasooni mudiksin, lümfisõlmed olevat kottide tassimisest paistes. Annan oma parima, kuigi natuke pelgan, kas olen ikka piisavalt osav, kuid Jessy kiidab muudkui takka. „Sul on väga sitked ja tundlikud käed. Ma olen teid siin varemgi jälginud, et kuidas te töötate, ja mul pole teile midagi ette heita. Näe, tahan sulle selle ehte kinkida, sellega saad juukseid kinni panna,” sõnab ta, ulatades mulle eebenipuust pulgakese, mille ühes otsas on särav vääriskivike. Olen saanud Jessy’lt otsekui õnnistuse ja tunnustuse oma tööks.
Rannas tegutseb veel üks massöör – sulgpallitädi, ilmselt Ibiza põhielanik hipide ajastust, sest tal on oma klientuur ja kõik vanemad olijad tunnevad teda. Ta on alati alasti ja võimaluse korral põksib sulgpalli. Ta on oma päiksevarju alla kena massaažinurgakese rajanud, seadnud sinna väikese puust sildikese „Massage” ja alati mõned puuviljad kaunistuseks, see on nagu altar. Ega ta vist kuigi hea pilguga ei vaata, et me ta kliente röövime, aga midagi öelnud ta ka ei ole.
Parimatel päevadel teeme kuni seitse hoolitsust, tööle hakkame alles pärastlõunal. Ühel päeval masseerin sõprade kampa Puerto Ricost, kes meid pärast õhtusöögile kutsuvad. Onud on kõhukad, joviaalsed ja ohutud ning meenutavad mulle heatahtlikke pullvasikaid. Pärast ohtrat õgimist soovivad nad veel õhtust massaaži oma hotellis. Mis siis ikka, päevatöö venib pikale. Küsime topelttasu ja onud ei kobise. Nad on valmis meile ka Puerto Ricosse lennupiletid ostma. Väikese hingetõmbepausi ajal hotellis tuleb üks tüüpidest minu juurde lobisema. Siis korraga viskub ta mulle kaela ja hakkab nuuksuma.
„Mu ema suri just, ma olen nii kurb. Kas ma võin sind kallistada? Oh, su embuses on nii hea olla… Nagu ema süles… Kas sa magaksid minuga?” küsib ta lootusrikkalt ja vaatab mulle otsa koera ilmel, kes on peremehele pulga ära toonud. Olen rabatud. Kas niimoodi lunitakse endale kaastunnet, et seeläbi naist saada?! Ei, nii haledalt see küll läbi ei lähe.
„Ma mõistan, et oled haiget saanud, aga ma pole halastajaõde,” vastan ennast embajast vabastades. Pärast selgub, et Sirtsule oli see haletsusväärne tüüp samamoodi oma valu väljendanud. Issanda loomaaed on kirju!
Samas on vist palju inimesi, kes otsivad tunnustust oma haavadele ja valule ning kannatada saanuna arvavad, et neil on nüüd õigus kompensatsiooniks. Igaühel on õigus olla kibestunud. Haavad on saanud suhtlemise käibevahendiks.
Mulle on siin saarel viibimine ja uus amet suurepärane inimloomuse tundmaõppimise kursus, mida võimendab vajadus hakkama saada. Ka esmapilgul ebameeldivate inimestega tuleb toime tulla. Isegi kui sulle halvasti öeldakse, ei tohi seda isiklikult võtta, vaid peab õppima lahti laskma.
Õhtul puu all lesides mõtisklen, et kui ma üldse midagi kollektsioneerin, siis kogemusi ja tundeid. Mulle meeldib oma nina erinevaisse õhustikesse toppida. Ma tahan kompida iseenda piire ja avastada, kes see „mina” tegelikult on. Teelolemine annab selleks kiirenduse. Kogemus ise lükkab mind saama veel suuremat kogemust.
„Ach, kui hästi sa saksa keelt räägid,” sulab äsja mu massaažilinale heitnud sakslane silmnähtavalt. „Pea aktsenditult. Kuule, meil oleks sulle tööd pakkuda, ma olen RTL 2-ga siin ja teeme väikest filmikest siinsest igapäevaelust. Kas sa tahaksid ka osaleda? Ma tutvustan sulle meie produtsenti…” Juba ta lehvitabki ühe eemal sangriat limpsiva mehe poole. „Rainer, tule siia! Saa, tuttavaks, see veetlev neiu on massöör Eestist ja lisaks massaažile räägib ta veel imehead saksa keelt. Võtame ta oma filmi, mh?”
„Tegelikult jälgisin teda juba enne eemalt ja mõtlesin sedasama,” vastab Rainer ja tutvustab mulle oma võluvaimat naeratust. „Ma arvasin, et sa oled hispaanlane. Juba täna õhtul teeks mõne lõigu.”
Mõeldud-tehtud, pärast massaaži sõidame koos Ibiza linna filmivõtetele.
Mina olen mängult Ibiza kohalik tüdruk, kes poes endale riideid valib, ja Saksa noormees palub mul oma tüdruksõbra jaoks riideid proovida, kuna see olevat sama mõõtu. Kui olen erinevaid hilpe selga toppinud ja me oleme üksteisele naeratanud, siseneb ta proovikabiini, kus ma poolpaljana olen, ja siis peame suudlema. Natuke nõrk stsenaarium on ja minu meelest pingutab sakslane üle, aga mulle makstakse selle eest hästi ja ma hoian oma suu kinni. Mind viiakse pärast ülipeenesse restorani grillitud kala ja mereande sööma. Päris mõnus on vahelduseks linnamõnusid nautida. Öösel tahavad tüübid Pachasse pidutsema minna ja kutsuvad mindki, kuid olen rampväsinud ja eelistan vahelduseks hoopis hotellis patjade ja linade vahel heljuda.
EIVISSA
„Enamik turiste, kes Ibizale seiklema tulevad, ei aimagi, kui suur on selle saare arheoloogiline ja ajalooline pärand. Vahemere
Kui palju? (Hispaania keeles.)
Palju maksab? (Hispaania keeles.)
