lokkisjuukseline poiss küsib mult naeratades midagi hispaania keeles. „Ma ei mõista. Kas sa inglise keelt räägid?” vastan. „Vabandust, ma pidasin sind hispaanlaseks,” ütleb ta korralikus inglise keeles ja lisab silmipimestavalt valge hambarea välkudes: „Tahtsin sind tantsima kutsuda.” – „Kas ma olen siis tõesti hispaanlase moodi?” küsin naiivselt, otsides oma senistele oletustele kinnitust.
„Jah, isegi väga, sa oled nii pruun ka, et võiksid vabalt Ibiza kohalik tüdruk olla.”
„Kas sina oled kohalik?”
„Natuke jah, olen siin juba teist suve, aga muidu Madridist ja viimase aasta elasin Londonis.”
„Ah siis sellepärast räägid sa „kuninganna inglise keelt4,” kiidan ma.
„Alex,” tutvustab ta end ja annab mulle põsemusid. Ta on mu esimene hispaanlasest kohalik tuttav ja juba tulevadki riburada tema arvukad sõbrad, rastapatsides ja habetunud särasilmad, kelle karedad põsed saavad musitatud. Osad neist on sel peol meelt lahutamas, nad loobivad kurikaid, keerutavad tuld või lennutavad diablo’t – liivakellakujulist vidinat, mida nööridega õhku loobitakse.
Pachas on allkorrusel suur pidusaal ning üleval armas ja intiimne funky-ruum, kus tõesti vaid funk-muusikat lastakse. Tantsime Alexiga siin ja seal ning maandume lõpuks Pacha katusel vabaõhuterrassil patjade vahel. Hommik hakkab vaikselt koitma, õhk on mõnusalt soe. Alexiga on hea ja sundimatu vestelda. Ta räägib palju, aga mulle jääb sel varasel hommikutunnil kõige eredamalt meelde, et suure ennustaja Nostradamuse kinnitusel pääseb Jumala soosingus olev Ibiza pärast suurt veeuputust ainsana.
Päikesetõus Pacha katusel. Tantsust kurnatud inimesed tervitavad uut päeva rõõmuhõisetega. Meie läheme lähimasse Talamanca randa ujuma. Alasti, nagu ikka.
Alexist ehk tegelikult Alejandrost saab me kohalik giid, kes viib mind kohtadesse, kuhu ma muidu kindlasti ei satuks. Londonis on ta endale piisavalt raha teeninud, et siin lihtsalt mõnusalt ära elada. Sealt on pärit ka tema punane mikrobuss, millel pole starterit, seetõttu tuleb buss alati kuhugi künkale parkida, et seda hooga alla sõites käivitada. Vahel künkaid pole, siis saab lihtsalt turiste lõbusale lükkamisaktsioonile tellitud.
Alex viib mind Santa Eulària lähistele ühte majja, mis ta oma sõpradega on hõivanud. Ka Londonis oli ta elanud skvotis – see tähendab, tühjalt seisva maja üle võtnud ja seal end tasuta sisse seadnud.
Vett ja elektrit siin küll pole, aga see-eest on toas mõnus kamin, mille peal süüa teha. Hea on puuviljadele vahelduseks ka sooja sööki nautida.
Alexi sõbrad kasutavad üksteise poole pöördumisel sõna „tronco”, mis tähendab otsetõlkes puutüve või ronti, kuid see slängisõna on vaid Madridis kasutusel ja nii lõbus on meie sõnavara laienedes hispaanlasi „rontideks” kutsudes hämmastada.
Alex tutvustab meile möödaminnes ka legendaarset Café del Mari. Tegelikkuses on see pisike ja veidi haleda kujundusega baar San Antonio servas, mida suurte hotellide rägastikus on lausa raske üles leida. Aga muusika- ja plaaditööstus on ta kuulsaks teinud.
Alex on siiras, vaba ja rõõmus nagu laps. Ta kaardus ripsmetega silmad pilluvad sädemeid. „Mi gitanito”5 kutsun teda. Olen temasse kiindunud kui semusse, kuid armunud mitte. Midagi on puudu, ilmselt see elekter, mis katuse ära sõitma paneb.
SIILID, ORAVAD, MÄGRAD JA KARUD
See on justkui mingi suurema plaani järgi ette nähtud, et me siia saarele kauemaks jääksime. Meie vähene raha ja passid läksid oma teed ühel ööl, kui olime eelnevalt baarides tolgendanud ja alkoholi limpsinud ning Sirts uinudes oma kõhukoti meie ainsa väärtusliku kraamiga hooletult eemale liivale heitis. Nüüd oleks tööd vaja… Mis saaks olla sobivam kui massööriamet?
Milline inimnahkade paraad ja väljanäitus! Uskumatu, kui palju erinevaid naha- ja kehatüüpe on olemas. Muidu ei pööragi sellele tähelepanu, aga kui kokkupuude kehaga muutub tööks, omandab see kõik hoopis teise varjundi. „Inimesi võiks nende naha kareduse, pehmuse, siidisuse, niiskustaseme ja karvakasvu järgi jagada siilideks, oravateks, mäkradeks ja karudeks. See oleks lihtsalt üks klassifitseerimise viise,” arutlen endamisi üht eriti karvast meest mudides. Tal on isegi selg karvane. Muide, siin raseerivad osad mehed oma rinnakarvugi, rääkimata jalgadest ja kätest…
Ja kui erinev on meeste ja naiste nahk! Avastan ka, et mustanahaliste nahk on eriti siidine. Kahjuks neid küll kuigi tihti mu klientideks ei satu.
Ma armastan oma uut massööriametit, mulle on tegelikult alati meeldinud inimesi puutuda. Jah, kasutan sõna puutuma, sest minu jaoks on kompimismeelt tähistavatel sõnadel erinevad varjundid ja taust. Puutuma tähendab minu jaoks toekalt lihast ja luud ühtaegu kompama. Puudutus on nahapinna õrn paitus, sõrmega silitus, ning katsumine on kõige robustsem viis inimkehale ilma tunnetuseta läheneda.
Oskan ka ise massaažist lugu pidada. Olen nagu kass, kes võiks tundide kaupa silitusi ja mudimist nautida. Mulle tundub, et olen vahel justkui pime, sest ma ei saa inimesest õiget muljet, kui ma teda ei puuduta. Siis justkui muuseas korraldan ära ka füüsilise kokkupuute, et pilt selgem saaks. Küll Hispaanias on lihtne – juba tervitusel antavad põsemusid lahendavad selle mure. Inimesed puudutavad siin üksteist ka suhtlemisel justkui muuseas.
Meie esimene korjelennu ala on San Antonio rand, kus põhikundedeks noored inglased. Uskumatu kui valge, lausa sinakas võib nahk olla. Tunnen neile kaasa, sest päike on niisuguste vastu eriti armutu ja sestap, kuigi mõni isegi tahaks, ei saa ta endale leekivaks põlenud naha tõttu massaaži lubada. Kuna meil alustades raha pole, näppame restoranist oliiviõli ja valame selle päikesekreemi pudelisse, kus kreem ja õli omavahel eriti seguneda ei taha ning moodustavad veidra spermataolise olluse. Pole hullu, klient ju oma selga ei näe. Esimesel päeval küsime poole tunni eest 500 peseetat, aga kuna äri nii sujuvalt läheb, tõstame hinna järgmisel päeval juba 1000-le. Eesti rahasse ümber arvutamiseks tuleb vaid üks null tagant eemaldada. Nädalakese pärast on meil päris kopsakas summa kogunenud, aga ega me sellegipoolest raha raiska, ilma saab ka hästi hakkama. Saab olla näiteks jäätisedieedil ja jäätist muside eest osta…
San Antonio oli roomlaste valitsusajal Portus Magnusena tuntud suure loodusliku sadama tõttu. Kui veel 1960. aastatel oli San Antonio ehk Sant Antoni de Portmany vaid kaluriküla, siis praegu on Portus eksinud hotellide ja kaubanduskeskuste rägastikku. Vaid 14. sajandi kihelkonnakirik konutab valge varesena keset kommertsi. 1980. aastatel tegi Hispaania läbi majandusbuumi, teenindus ja tootmine laienesid ja seoses sellega hakati ka Ibizale – just San Antoniosse – turismiobjekte ehitama. Linna sissesõidu juures ilutseb üks suur valge kivimuna, mis on püstitatud Kolumbuse auks. Väidetakse, et Ibiza võib olla üks tema paljudest võimalikest sünnipaikadest.
Salinase rannas ainult inglise keelega hakkama ei saa, siinne inimloomaaed on palju kirjum, kümneid rahvusi, nii et kõigi mu viie keele oskus kulub ära. Sekka hulgaliselt homosid, kes viisakalt keelduvad. „Ta juba masseerib mind,” ütlevad nad oma kaaslasele osutades. Meie hispaaniakeelsesse sõnavarasse lisanduvad uued fraasid „Hago massages de India”6 ja „relajante”7.
Alustuseks aitab küll, kuid mida päev edasi, seda rohkem mõistan, et oma keelekasutuses maksab olla pigem voolavam ja külluslikum, isegi liialdav,
Mu mustlaspoiss (hispaania keeles).
Teen India massaaži (hispaania keeles).
Lõdvestav (hispaania keeles).
