Jessy räägib mulle palju pühast rosmariinist, mille suitsu võib teha pahadest vaimudest vabanemiseks. Esitlen kohe Alexi sõpradele oma teadmisi ja tossutan rosmariiniga nende hulkurielamu täis. Siiani olin mõelnud rosmariinist Nõukogude ajal teismelisena iluretseptiraamatuid lugedes kui igavesti kättesaamatust taimest, aga nüüd siin Salinases vohab ja püherdab ta mööda maad igal sammul, ka kiviklibus. Ja lavendel, mida eestiaegsed naised oma riidekappi koide peletamiseks ja hea lõhna pärast panid, pole samuti mingi haruldus. Siin on ta pigem nagu umbrohi. Oma vanaema riidekapis olin tundnud lavendlilõhna… Aga see oli ju aeg, mil reisida ei saanud, arvasin, et ma ei kohtu temaga kunagi. Ma lausa ei suuda uskuda, et see vaid raamatust tuntud Egiptuse ilunipitaim nii käegakatsutavas läheduses on.
Siinsed aasad on mu meeled vallutanud. Valge- ja roosaõielised viirukipõõsad, tähtristikud, tüümian, aed-liivatee, jeruusalemma salvei, rooslauk, lavendel ja põõsaskanarbik vohavad siin umbrohuna. Ilmselt on see mingi psühholoogiline trikk, et ma neid eelpoolnimetatuid kõrgemalt hindan ja eestimaistele umbrohtudele nagu naat, võilill või malts eelistan. Nood justkui ei tundu üldse nii väekad ja maagilised. Andke andeks…
Neist mõrkjatest ja vürtsikatest taimedest valmistatakse kohalikku taimelikööri Hierbas Ibizencas. Seda teevad kohalikud ise kodudes, aga on ka väike liköörivabrik, kust pudelikesed mujale maailma jõuavad. Hierbase sisse pannakse kuni 26 kohalikku taime ning segatakse need aniisilikööri, sidrunija apelsinikoortega. Need soodustavad seedimist ja vereringet, sestap pakutakse pärast ohtrat söömist siinsetes restoranides ikka väike klaasike chupito’t13. Mulle meeldib, et Ibiza väikestes baarides ja restoranides töötavad ettekandjatena ka vanad mehed, isegi kuni 70-aastased. Nad tunnevad oma tööd väga hästi ja teavad, mis kellelegi meeldib. Üks vanimaid baare, mis juba kolm põlve on ühele perekonnale kuulunud ja 1875. aastast sama koha peal tegutseb, on Ibiza vanalinnas olev autentse välimuse ja toiduvalikuga Bar San Juan, see asub Gullem de Montgri tänaval. Kord, kui olime seal juba chupito’d ära manustanud ja baari õhkkond nii rahulik, et kelner võis meiega lobiseda, rääkis onkel, et Ibizal kasvab ka umbes 20 hallutsinogeenset taime. „See meeldib ju hipidele väga,” kihistas ta.
„Aga õnneks ei tunne enamik pea ühtegi neist, hehee. Minu vanaisa suitsetas pikki aastaid valude leevendamiseks marihuaanat, teadmata, et see seaduse silmis keelatud on.”
VOOLUGA KAASA
Meie kodurand meeldib trendikatele, rikastele ja ilusatele. Issanda kirju loomaaed toob siia järjest värvikamaid isendeid…
Ühel õhtul haagivad meid rannast kaasa üks Hollywoodi fotograaf-operaator Brad B. ja tema jüngrid, kes kõik on teel õhtusööki vitsutama. Arvasin, et meid viiakse taas mõnda peenesse restorani, kuid seekord tuleb hakata ise süüa tegema, sest teel põikame supermarketist läbi ja ostame kärutäie söögikraami kaasa. Juba poes hakkavad süljenäärmed tööle kogu seda priiskamist jälgides. Me pole ka just tagasihoidlikud, laome hoolega maiuspalasid kärusse ja vaatame kõrvalt, kuidas mehed sajalisi luhvtitavad. Oo, ja õhtusöögi valmistamine toimub Pacha lähistel ühe trendika kortermaja katusekorrusel, kus hiiglaslikul rõdul on ruumi väiksele basseinilegi. Tuba on täis põhiliselt noori naisolendeid, kes on Bradi ja tema jüngrite poolt siia kokku meelitatud. Ka korteriperemehele silmarõõmuks. Üks Ibiza teadjamees ütles kord, et seal, kus leidub valget pulbrit ja raha, on ka alati palju noori naisi noolimas. See kehtib siingi, sest mõne aja pärast pakutakse meilegi pulbrit nuuskida. „Ei, aitäh,” keeldume kõigi üllatuseks. Peremeheks osutub salapärase olekuga araabia päritolu Mick. Brad teab rääkida, et Mickil rahaga muresid pole, sestap siin pidevalt üks tants ja tagaajamine käibki. Kuna ülejäänud tibid valmistuvad õhtuseks väljaminekuks, sädistavad ja sahmivad hilpude ja meigiga ning Brad oma jüngritega on kadunud magamistuppa tüdrukutega nahistama, siis asume ise kööki toimetama. See meeldib Mickile ja mõne aja pärast on ta meist silmnähtavalt võlutud. „Te olete nii teistsugused, võrreldes nende tüdrukutega, kes siin tavaliselt käivad. Teid võiks ju lausa hipideks nimetada. Õigupoolest pole ma ka kunagi kedagi Eestist kohanud.” Juttu jätkub kauemaks…
Järgmisel hommikul, kui oleme natuke, pigem sümboolselt, maja koristanud, lahkume kopsaka taskurahaga ja oleme ka edaspidi külla oodatud. Küll on hea olla noor ja ilus, tänu sellele tuleb kõik poolmuidu kätte.
Tänu massaažitööle tutvume prantslasest jahiomaniku Micheliga, kes meid ühel pärastlõunal oma uhkel veesõidukil Ibiza kõrvalsaarele Formenterale kaasa võtab. See merereis muudab meid kohaliku geograafia ja floora alal jälle targemaks. Formentera ja Ibiza moodustavad Pitiüüsi saared, (hispaaniakeelne vorm: Pitiusas) mida ka Piiniasaarteks on nimetatud. Piinia on nagu mänd, aga kasvab meelsasti ka mägedel ja kiviklibus. Siinsed mäed ongi kaetud piiniate ja kadakalistega ning kuuma ilmaga on õhk nende eeterlike õlide hõngu täis. Eriti armas on sabiina kadakas, millest on ka vanade talumajade ehk finca’de puitkonstruktsioonid tehtud.
Ibiza on suuruselt kolmas Baleaari saar. Kaks suuremat on Mallorca ja Menorca ja neljandal kohal asub nende väike õde, kristalse vee ja valge liivaga armas saareke Formentera, kohati kõrbetaolise maastikuga vaikne oaas Vahemeres, kus võib vabalt vaid jalgrattaga liigelda ning kuhu Ibizalt kõigest poole tunniga jahil kohale saab. Õnneks on seal veel piisavalt päris rändurite ja kunstnike kultuuri ja õhustikku säilinud. Eriti ehedalt peegeldab selle saare meeleolusid film „Lucia y el sexo” („Lucia ja seks”, Julio Medem, 2001). Sama režissöör on vändanud ka „Caótica Ana” („Kaootiline Ana”, 2007), kus on näha Ibiza vaateid ja Es Vedra vahetus läheduses olevat koobast, kus minagi mitmeid öid veetnud olen.
Formentera on kena kohake. Ühest pärastlõunast on liiga vähe, et seda saart tundma õppida. Vitsutame restoranis ohtralt paella’t ning limpsime kohalikku taimelikööri peale ja seilame tagasi.
Michel, vana merekaru, räägib, et Baleaari nelja suuremat saart ümbritsevad väiksemad saarekesed on inimestest asustamata ja väga maalilised, Mallorca lähistel asuv Cabrera olevat lausa rahvuspark, kuid Ibiza on ikkagi tema lemmik, kuna siinne elu on kõige kirjum ja hullumeelsem.
Meie saarel olesklemine on kestnud juba kolm kuud. Pidu peo otsa. Kõigis suuremates klubides on nüüd praalitud, ikka tasuta. Looduslik ekstaas on veelgi kasvanud.
Mõnest päevast ei mäleta midagi. Ajataju on vahel täiesti kadunud. On olnud selliseid hommikuid, kus kõnnime, ise silmad lahti magades, tee ääres ja hääletame tagasi koju, puu alla. On olnud küllaga ahvatlusi ja mõnusat kulgemist. Nauditav kaos, maniakaalne mõnutarbimine.
Siin särab ja voogab ikka veel suvi, mis tundub lõputu…
Kuid ometi, september hakkab lõppema ja on aeg kodumaale naasta. Loomulikult häälega.
„Me tuleme veel tagasi,” lubame kõigile Ibiza karvastele ja sulelistele.
CHICA DE CRISTAL – KLAASITÜDRUK
Imelik, et Suure Paugu hetkest ei mäleta ma midagi, mäletama hakkan alles seda, kuidas istusin järjest suurenevas vereloigus, ümberringi kurjad klaasikillud, ja katsusin oma reiel olevat haava, mida käelaba ei suutnud katta. Sirts ütleb, et valge luu oli paistnud… Õõvastav, uhh, vean näo krimpsu. Valus ei olegi, šokiseisundis vist valu ei tunne.
On 1998. aasta kõige palavam kuu, eelmisest Ibizal käigust on möödunud umbes aasta. Olen kolmandat päeva Ibizal ja juba on jõudnud nii palju juhtuda…
Ähmane mälestus on mingist maavärina sarnasest helist, kohutavast mürast, siis saabub
Naps (hispaania keeles).
