ajaloolasena on tal ärgates pähe löönud idee minna avastama Ibiza vanalinna kultuuriväärtusi ja muuseume. Rainer on juba varem siit-sealt Ibiza mineviku kohta uurinud ja meelde jätnud, aga ta loodab, et ehk õnnestub ajalugu ja pooleliolevat mängufilmi mingil moel ühendada. Kas või põnevaid taustu leida.
On hämmastavalt vähe inimesi, kes sellel peosaarel räägiksid ajaloost või siinsetest vaatamisväärsustest. Mulle ei meenu õigupoolest kedagi, kes neid seni mokaotsastki maininud oleks. Nii võib mööduda aastaid, mõnel ehk terve elugi kaunite kunstiteoste vahel, nõnda et ei satu kordagi neid imetlema… Seetõttu olen rõõmuga nõus Raineriga ühinema.
Ibiza linn koosneb nagu Tallinngi all- ja ülalinnast: all-linn ehk Sa Penya on paljude mustlaste eluase ja ülalinn Dalt Vila. Viimane on ka vanim Ibiza elamukvartal. See on omamoodi kindlus, mis vaatab ülalt alla ümarale lahesuudmele ja peab sadamat silmas, et end mereröövlite eest kaitsta.
Enne ülalinna sisenemist tuleb läbida kaunis ja võimas 16. sajandist pärit värav, mis kannab nime Portal de ses Taules, asub kindluse põhjamüüris ning kannab Aragóni kuningriigi nikerdustega vappi. 12.–15. sajandil kuulusid kõik Baleaari saared Aragóni kuningriiki. Väravast sisse astudes satume sammastatud koridori, mille võlvide all on pikad kivist pingid, kus turistid jalga puhkavad ja päikese eest varju otsivad. Mõned kodutud on samuti koos koertega magama keeranud ja üksik tänavamuusik tinistab kitarri. Õhtuti on siin tulekeerutajad ja žonglöörid raha teenimas. See koht inspireerib Rainerit mõnd kaadrit siia tooma.
Müüride taga asub 16. sajandist pärit kirik – Església de Santo Domingo, millel ilutseb kolm punasest kahhelkivist kuplikest. Barokne silindervõlvidega lagi ja freskod on renoveeritult saanud värske ilme. Dalt Vila kõige uhkem ehitis on katedraal, 13. sajandi katalaani-gooti hoone 18. sajandi lisanditega.
All-linnas, Via Romana ääres, asub üks osa arheoloogiamuuseumist – nekropol. Kartaago kodanikud, kes Ibiza pinda pühaks pidasid, lugesid auks olla maetud Necropolis de Puig des Molinsisse, kus on umbes 3500–4000 hauda. See on suurim kartaagolaste kalmistu maailmas ja see on ka üks põhjusi, miks Ibiza on kantud UNESCO maailmapärandi hulka.
Siinne arheoloogiamuuseum on üpris tagasihoidlik. Eksponeeritakse foiniiklaste potikildude ja ehete jäänuseid. Rainer teab rääkida, et Barcelonas, Montjuici mäe arheoloogiamuuseumis on suurem kogu Baleaari saarte eelajalooliste kultuuride leide. Siinsest nekropolist leiti 4. sajandist pärit skulptuur, nn Dama de Ibiza. Seesama dama viitab ilmselt Kartaago jumalanna Tanitile, kellele Es Cullerami koopas on rajatud väike templike. Siin muuseumis on temast vaid foto. Kui vaatan seda väärikat iidset daami, siis näen temas ikkagi tütarlapselikkust. Ta niuete vahelt piilub välja üks väike pea. Või on see hoopis ta elav ja oma näoga suguelund, mida ei maksa mitte alahinnata, sest vägevad naised teavad, et tihti on nende jalgevahe targem kui nad ise. Kuju pöidlad on püsti, ta peas ilutseb lillepärg, lillevanikud ehivad ka tema õlgu ja puusi. Proportsioonilt võib öelda, et ta pea on oluliselt muust kehast suurem, ehk olidki tol ajal inimesed sellised.
Kuna saarelt on üle käinud väga palju kultuure ja religioone, siis paljud esoteerikahuvilised peavad Tanitit kui kõige iidsemat jumalannat siiani au sees. Tanit on palju inspireerinud Ibiza maalikunstnikku ja dekoraatorit Solat ning üks prantsuse skulptor vorbib tema kujukesi lihtsalt sõpradele kinkimiseks. Ka minu laual seisab väike Tanit ja kui mul inspiratsioon otsa saamas on, pöördun tema poole.
Üks muuseumitöötaja on külastajate vähesuse tõttu varmalt valmis meile pikemalt Ibiza kohta pajatama. Selgub, et 654. aastal enne Kristust olevat foiniiklased rajanud sadama nimega Ibossim, mis tähendas tõlkes „pühendatud muusika ja tantsu jumalale Besile”. Roomlased ristisid selle hiljem Ebususeks. „Ahhaa, järelikult muusika ja tants pole siia juhuslikult sattunud. Jumal Bes ise vastutab selle eest,” on Rainer avastusega rahul ja arvab, et seda fakti peab ta kindlasti oma filmis mainima.
Siltide peal on varemgi silma jäänud nimi Eivissa ja nüüd saan teada, et see on lihtsalt Ibiza linna nimi katalaani keeles. Üldse on kohanimedega nõnda, et need võivad esialgu segadusse ajada, kuna teeviidad on osades kohtades ja kaartidel vaid katalaanikeelsed ja samas on igapäevases kõnes kasutusel kastiilia vormid. Mitmekeelsuse ja võimalike segaduste kohta mõni näide – rand Aguas Blancas on S’Aigua Blanca, vahel ka Aigües Blanques, külake Cala Conta hoopis Cala Comte… Olen näinud ka variante, kus mingil sildil on kastiiliakeelne nimi ära soditud ja asendatud katalaanikeelsega. Jah, ka siin on neid, kes väga kõvasti oma keelest ja kultuurist kinni hoiavad. Patriootlik meelsus avaldub eriti selgelt grafititel – näiteks on müüridele pihustatud tekst Ibiza Republic, mis kutsub üles Ibiza iseseisvusele. Samanimeline rõivabränd on ka juba loodud… Salarand Atlantis on täiesti rahva- ehk pigem rändurite – ja seiklejatekeelne nimi, mida ühelgi kaardil ei leia ja kohalikke vanainimesi küsitledes ei kuule.
KORILUS
Siin saarel katsetame, kuidas ilma rahata hakkama saada. Olgugi et teenime nüüd juba massaažiga raha, oleme eksperimendi nimel otsustanud seda mitte kulutada ja ise süüa mitte osta. Korilusest võib ju elatuda. Mis võikski tervislikum ja keskkonnasõbralikum olla?
Meie tutvus viigimarjadega saab alguse sellest, kui Ruben, kelle jäätiseauto peale me ennast just hääletanud oleme, peatab auto ja loivab ühe võimsa suurelehelise puu juurde ning viipab käega ka meie poole. „Higos,” tutvustab ta, ise samal ajal juba matsutades. Puu lõhnab magusalt. Võtan ka puu otsast ühe kobedama ja siledama junni. Ega need lillad ja külgedelt triibuliseks küpsenud jurakad teab mis ilusad välja näe. Seestpoolt meenutab tekstuur justkui väikeste usside pesa. Kui olen seda maitsnud, imestan väga, kuidas niisugune veider ollus üldse kellelegi maitseda saab. Piimjas vedelik, mis nahkja koore alt välja voolab, paneb mu huuled metsikult kipitama. Lähen kõrvetava päikese eest autosse varju, kuhu ka Rubeni sõber Damien jäänud on.
„Kuidas higo meeldis?” küsib noormees. „Ah, mitte eriti, huuled hakkasid kipitama.” „Jah, eks nendega peab harjuma,” tõdeb ta keelerõnga välkudes. Eestis pole ühelgi mu tuttaval niisugust jubinat suus, mu mõtted keerlevad juba selle ümber, et mis kõik niisuguse jupstükiga teha saaks. Noormees justkui aimab mu mõtteid, vaatab mulle sügavalt silma ja meie huuled hakkavad nagu mingis hüpnoosiseisundis lähenema. Suudleme pikalt. Saan keelega seda metallist vidinat puudutada. Huulte kipituski kaob pärast suudlust.
Esimene kokkupuude viigimarjadega oli petlik, olin võtnud liiga toore vilja, mille piimjas mahl tõesti huuled kipitama paneb. Küpsed marjad on aga mahlased, rosinaid meenutava maitsega, isegi mesised, ja ma olen hakanud neid väga armastama. Kuumadel suvepäevadel on nad nii kosutavad! Ibizal räägitakse, et see, kes iga päev ühe viigimarja sööb, elab saja-aastaseks.
Legendide järgi kuulus viigipuu jumal Demeterile ning veinija heaolujumal Dionysos nikerdas selle puidust oma püha fallose.
Mandlid avastame tänu sakslasest advokaat Michaelile, kes meid ühel päeval mööda saart sõidutab ja muuseas pruunidele nahksetele viljadele osutab, „Noh, tüdrikud, kas teate, mis need on?” Kehitame õlgu. „Need on ühed maiustused,” lausub ta salapäraselt, võtab puu otsast pruuni vilja, eemaldab sellelt nahkse kesta ja kopsab kõvale sisule kiviga. Välja tuleb kaks piklikku seemet. Väga tuttav. „Mandlid!” hõiskame kui ühest suust. „Jaa, aga see pole veel kõik, nüüd ma toon teile midagi eriti maitsvat!” lubab Michael ühes väikeses külakeses. Ta naaseb kotikesega, milles on krimpsus ollused. „Maitske, selliseid asju saab ainult tuttavatelt talumeestelt,” uhkustab sakslane. Haruldaseks maiuseks on kuivatatud viigimarjad, mandel keskel ja rosmariiniõisi mõrkjaks maitseks peale riputatud. Mõtlen, et kui ma siin elaksin, võiksin neid küll ise valmistada ja ehk sellega põhiliselt tegeledagi.
Teel möödume perro podenco’dest – kohalikust koeratõust, mille esindajad uitavad metsikult metsa vahel. Nad olevat
