Minu Ibiza. Kati Lumiste

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Ibiza - Kati Lumiste страница 7

Minu Ibiza - Kati Lumiste

Скачать книгу

juurde.

      Saame ka seedriseemned ära maitstud, nende koorest vabastamine on paras tegu, sest seeme ise on pisike ja koor väga kõva. Seedrikäbidest on aga mõnus tuld teha.

      Ega seedreid igal pool Ibizal kasva, rohkem on neid põhja pool ja orgudes.

      Tavaline Ibiza kultuurmaastik on erosiooni vältimiseks terrassiline. Korralikult laotud kivimüürid on sajandeid vastu pidanud.

      Punamullalised terrassid on mandli-, oliivi- ja jaanikaunapuid täis istutatud. Viinamarjaistandused on samuti rändavale korilasele väga meelepärased.

      Ökokeskuse Casita Verde11 naaber Pepe, eakas talumees ja podenco koerte kasvataja, esitleb meile jaanikaunu ehk kaarobit, mis teda kodusõja näljapäevil ellu aitas jääda.

      Väljakaevamiste käigus on Iisraelis leitud söestunud jaanileivapuid, mis on ilmselt pärit aastast 4000 enne Kristust. Samuti on kaarobiseemneid leitud Egiptuse haudadest. Ka piiblis mainitakse kaarobit – arvatakse, et Ristija Johannes toitus kõrbes kaarobipuuviljadest, sellest ka vilja nimi – jaanileib ehk Püha Johannese leivake.

      Igihaljaste lehtede ja väikeste punaste kobaras asetsevate õitega puu kannab 10–20 sentimeetri pikkusi kaunu, mille kõvad seemned kaaluvad igaüks täpselt 0,18 grammi. Muistsed juveliirid võtsid selle omaduse vääriskivide ja kulla kaalumisel kasutusele – seemned asendasid kaaluvihte. Vanad inimesed teavad rääkida, et enne sõda müüdi jaanikaunu ka Eesti laatadel.

      Jaanileivapuu talub hämmastavalt hästi väheviljakat, soolarikast, kivist ja liivast maastikku. Ta suudab vilja kanda ka põuaperioodil, seetõttu on tema viljad nälja ja põua ajal väärtuslik toit.

      Hispaanias on jaanikõdrad kahjuks loomasööda hulka arvatud ja suur osa inimesi ei tunne neist mõnu, sest jaanikaunad on midagi nii tavalist, liiga lihtsat. Ega ju Eestiski inimesed teab mis suure isuga naerist ja rõikaid näri, olgugi et mõlemad nii kasulikud on. Kuid siiski on Ibizal jaanikaunte kasvatamine kasulik – minu sõbranna näiteks teeb vahetuskaupa, kui ta toob põllumajanduskooperatiivi kümme kilo jaanikaunu, siis saab terveks päevaks tasuta traktorit kasutada. Õnneks võib loomadele mõeldud kaarobijahu Ibiza talumeestelt odavalt osta. Sellest jahust keedavad ökokeskuse Casita Verde elanikud väga maitsvat siirupit, mida iga külastaja purgikesega kaasa saab osta.

      Tuleb nentida, et jaanileiva pruunid kõvad kaunad ei paista just kõige isuäratavamad, kuid iga uue maitsega tuleb ennast lihtsalt harjutada.

      Kuna kaarob on 100 % naturaalne aine ja looduslikult magusa maitsega, sest sisaldab sahharoosi, glükoosi ja fruktoosi, siis sobib ta asendama suhkrut ja teda võiks ka suhkruhaigete šokolaadiks nimetada. Röstitud kaarobiseemneid saab edukalt kasutada kohvi aseainena. Maitselt meenutavad kaunad kakaod ja šokolaadi, kuid neis pole kofeiini ega theobromiini, mis tekitavad sõltuvust ja allergilisi nähte. Imehea joogi, mida iga päev tarbin, segan ma kokku sojakoorepulbrist ja jaanikaunapulbrist.

      Kaarobileib

      2 tl kuiva pärmipulbrit

      1 ¾ tassi kuuma vett (110°)

      3 tl melassi (kristalliseerumata suhkrusiirup)

      1tl soola

      3 tl koorepulbrit

      3 tl vedelat toiduõli

      3 tl röstitud kaarobipulbrit

      4 1/2 kuni 5 tassitäit täisterajahu

      Sega pärm ja vesi suures kausis, jäta 5 minutiks seisma. Lisa melass, sool, piim, õli ja jaanikaunapulber, aeglaselt lisa jahu, kuni segu tuleb kausi küljest lahti. Aseta taigen jahuga kaetud lauale, sõtku 5 kuni 7 minutit, vormi ja aseta küpsetusplaadile, kata rätiga ja lase kerkida 2–3 cm üle panni serva. Küpseta 225 kraadi juures 50 kuni 60 minutit. Pintselda veega kaks või kolm korda küpsemise jooksul.

      Kahjuks ei õnnestu meil kogu aeg vaid Ibiza maa-andidest toituda, järjepidevuse rikuvad restoranikutsujad ja ega me neile ära ütle.

      Olen kohanud reisiraamatuid, kus kirjeldatakse lõpmata pikalt söögielamusi ja maitseid, just nagu reisimise ainus mõte toitumises seisnekski. Jah, mõnel juhul, olenevalt kirjelduse mahlakusest, loen sellest huviga, kuid ise ma söömisele liigset rõhku ei pane.

      Ma ei ela selleks, et süüa, vaid söön selleks, et elada. Söön tagasihoidlikult ja söömine pole iial esiplaanile tõusnud eesmärgina iseeneses. Pitsad ja pastad pole mind kunagi liialt ahvatlenud.

      Ibizal süüakse nagu Hispaaniaski palju paella’t, chorizo’sid12, läätsepada, kus purjetavad uhked vorstijupid, kalu ja mereande a la plancha ehk grillitult… Mulle maitseb siinne käsitsi valmistatud küüslaugumajonees allioli, mida koos oliividega söögikohtades isutekitajana pakutakse. Eesti mõistes võileibu siin ei anta. Pikk valge sai lõigatakse pooleks, hõõrutakse tomatit peale, valatakse üle oliiviõliga ja pistetakse vahele sinki – see ongi võileib ehk bocadillo. Tapas ehk väikesed isutekitajad on populaarsed – tapas’eks sobib näiteks tükk kartuliomletti, marineeritud ja praetud kalad või kartulisalat, mida siin vene salatiks nimetatakse.

      Tüüpiline magustoit on värisev pruun ollus, mis sarnaneb süldiga ja mida serveeritakse püramiidjas kuhilas – see alguses harjumatu süllitis (minu väljamõeldud sõna, sült+üllitis) on flan. Minul see just süljenäärmeid tööle ei pane. Karamellipuding on lääge, vahel lausa imal. Saiad ja koogid on nii ülesuhkrustatud, et paari ampsu järel on süda paha. Ilmselt harjub pikapeale ka sellega.

      See, kes tervislikult ja lihata hakkama saada tahab, mingu kindlasti pühapäeval Casita Verde lõunale.

      Ibiza on maaliline, erilise valgusega saar, väidavad kunstnikud ja fotograafid. Seda on näha ka igal õhtul, kui päikeseloojang taas üha uutes värvides taevast ja meie koduranda toonib.

      Meie kodu ümbrus Salinas on üks ütlemata väärt paik. 400 hektari suurusel looduskaitsealal on sabiina kadakate ja piiniatega kaetud metsi ja rikkalikult soolakanaleid, mille servi kroonivad lumivalged soolamäed. See sool on suurte kristallidena nii kaunis, et ka kõige parema tahtmise juures ei suuda ma jätta sellest iga kord natuke kaasa võtmata. Sellest soolast valmistatakse lampe – lihtsalt sool kasti, pirn sisse ja romantiline valgusallikas ongi olemas. Sool on aegade algusest olnud üks Ibiza peamisi ekspordiartikleid. Siinse soola peamine tarbija on Hispaania, aga ka Fääri saared ja Skandinaaviamaad. Ibiza lõunapoolseimas sadamas La Canalis läheb see laevadele.

      Soolakanalites peatuvad talvel flamingod, kured ja haigrud, aasta läbi elab siin 50 linnuliiki, nii et naabruses elav Sergio ei saavat vahel öösel sõba silmale, kuna linnud nii häälekalt oma asju ajavad. Väga tihti olevat flamingod päris teeäärsetes kanalites ja kui neid häirida, siis tõuseb terve parv korraga õhku, näidates oma roosasid kõhualuseid. Jah, just neid hetki käivad fotograafid siin noolimas…

      Soolakanalite vahelt läbi jalutades jõuab romantilisse nurgatagusesse – Cap des Falcósse, mis on, nagu nimigi juba ütleb, pistrikuneem, kuna üks mägi meenutab eemalt vaadates oma järskude servadega pistrikunokka. See neemeke on tuntud päikseloojangu nautijate seas, sest siin asub ka üks armastatud restorane, mille ees patjadel ja madratsitel mõnuledes päikese merresukeldumist jälgida. Samas jääb mööda kaljuserva edasi mäetipu poole kõndides esmapilgul märkamatuks üks

Скачать книгу


<p>11</p>

Roheline majake (hispaania keeles).

<p>12</p>

Vorstike (hispaania keeles).