kiirabiarst, kes mitte millegi üle ei imesta. Nad upitavad mu kanderaamile. „Hoidke silmad lahti,” manitseb arst ning palub Sirtsul kaasa tulla ja minuga rääkida. Mul hakkavad pisarad voolama. Ma olen alles kolmandat päeva Ibizal, ma olen veel noor, mul on väike laps. Ma ei taha veel surra, ma ei taha ega tohi!!! Ma pole veel valmis ära minema.
Sirts hoiab kiirabiautos mu käest kinni ja jutustab lugu väikesest octopussy’st14, kes ei tahtnud sugugi suureks saada, aga talle hakkasid ühel päeval karvad kasvama. Esimest korda rääkis ta seda lugu, kui me Barcelonast Mallorcale sõitsime ja mina merehaigusest täiesti murtud olin. Ma isegi naeratan.
Mu keha vapub külmavärinates, hambad plagisevad meeletult…
„Ma suutsin läbida kaks meetrit topeltklaasi! Ma olen ikka eriti vägev. Klaasil on tõesti teatud murdepunktid… Ei, miski pole juhuslik, ju see on mulle karistuseks,” mõtlen samal ajal, kui mind mööda haiglakoridore sõidutatakse, voolikuid käsivarde topitakse, vereproove võetakse.
„Ilusaid unenägusid,” soovib arst, enne kui mind narkoosimaale saadab.
Häguselt tuleb meelde, et viimati poes käies panin ostukorvi kolm pakki tampoone, varuks ka, kes seda teab, millal jälle poodi saab. Micki meelest ahnitsesin ilmselgelt, sest ta küsis irooniliselt „Palju sul seda verd siis on ka?” „Kümme liitrit,” nähvasin ninakalt. Ise hakkasin aga mõtlema, et täiskasvanud inimesel on vast pigem viis liitrit, ämbritäis on kümme…?
„Hola, chica de cristal! ¿Como estas?”15 alustab arst oma visiiti minu poole pöördudes.
Cristal on Hispaanias ja Lõuna-Ameerikas tavaline naisenimi, mis tähendab klaasi. Nii veider, kui mõni Eesti ema oma tütrekesele sellise nime paneks. Aga nüüd olen mina klaasitüdruk…
Ibiza ainukeses haiglas Can Missesis tilgub mu soontesse kellegi verd. Tilk tilga haaval. Gota a gota. Üks hispaania patsient kirjutab samanimelise loo, vaadates endasse sisenevat vedelikku. Küllap voolab minusse hea inimese verd, egoistid vaevalt et vaevuksid doonoriks tulema. Sel heal inimesel on nagu minulgi reesusnegatiivne 0-grupi veri, see kõige haruldasem.
Huvitav, kes ta küll oli ja kas ma hakkan nüüd uutmoodi mõtlema ja käituma, kui selle inimese veri on mu sees? Mulle meenub lugu, et kui kellelegi siirdati võõras maks, siis hakanud too inimene maksa eelmise omaniku mõtteid mõtlema ja tema nägemusi nägema.
Kui palju ma verd kaotasin? Ma oleksin võinud verest tühjaks joosta. Klaas oleks võinud läbi lõigata mu kaela ja närvid. Kas ma käima hakkan? Kas mu närvid on terved? Olen veel liiga uimane narkoosist, et kõigest aru saada. Sirtsuke magab mu kõrval tooli peal. Mu kallis Sirts. Kui armsasti rääkis ta mulle lugusid seal ambulancia’s16, kui rahulikuks ta suutis jääda… Jah, mina ise oleksin ilmselt kõrvaltvaatajana minestanud või paanikasse sattunud…
Korraga kandub mu kõrvu väikese lapse vigin, pööran pead ja tõesti, mu palatikaaslaseks on ema vastsündinuga. Kui harras pilt. Väike abitu imik vääksub ja mingi imelik haletsus voolab mu sisse. Kui rase olin, oli täpselt sama. Käisin polikliinikus ja võõraste laste nutt tõi mulle iga kord pisarad silma. See on, otsekui saaksid aru nende valu ja väetiksolemise suurusest, mida nad vaid häälega väljendada saavad. Mõne aja pärast töinab ka Sirts liigutusest, lapsuke olevat vaid kahetunnine. „Sihuke armas konn,” ütleb Sirts ta kohta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
