paikneb poolviltu ümberkukkunud puu. Selle alla jääb varjualune, kuhu kaldalt ei näe. Ise ta suundub ülesvoolu samasuguseid kohti otsima.
„Aimaraa istub varjulistes kohtades ja varitseb saaki,” valgustab mind Quentin. Viskame söödad vahetult puutüve ette ja ootame. Quentin on teiste eeskujul valmistanud roikast õnge, ent mina püüan spinninguga. Liigutan aeg-ajalt sööta ja jälgin, kuidas kaks lähestikku kalatükki omavahel konkureerivad. Möödub paar minutit ja muutun kergelt kärsituks. Kogu püügiviis on minule harjumatu ja erilist usku ei sisenda. Otsustan püügikohta vahetada ja suundun veidi allavoolu, kus olin samuti üht sügavamat kohta näinud. Vaevalt jõuan sinna, kui Quentini poolt hakkab kostma veepladin ja ta hüüab erutatult mu nime. Torman tagasi, ent umbes kolmekilone aimaraa on vette tagasi kukkunud ja tüve alla ujunud. Mu kaaslane viskab sööda samasse kohta ja momentaanselt on kala taas otsas ning seekord õnnestub prantslasel ta järsu liigutusega kaldale rebida. Aimaraa viskleb metsikult ja Quentin lükkab teda jalaga veest kaugemale, sealjuures hoolega kala suuri hambaid silmas pidades.
Suundun südame põksudes allavoolu sügava koha juurde. Peagi hakkabki keegi tamiili ära vedama. Üritan Quentini eeskujul haakida, kuid pehme ritv on hoopis midagi muud kui võsast raiutud kaigas. Nüüd saan lõplikult aru, et minu varustus pole siinsetes oludes efektiivne, ning lapsikult käkerdatud sõlmed ja tohutud konksud ei tundu enam naljakad.
Umbes poole tunni möödudes ilmub džunglirohelusest Quentin ja kutsub mind ülesvoolu.
„Seal on rohkem kala ja meil on kolme peale juba seitse tükki käes!” Järgnen kiiresti Quentinile ja kohale jõudes märkan, et püütud kalad on lõpuste vahelt liaani otsa aetud ja jahedamasse ojja asetatud. Väiksem võib neist olla paarikilone, suurem vististi üle nelja. Francisco õngitseb ühe sügavama koha juures. Sööt vajub põhja ja viie sekundi möödudes tõmbab brasiillane kaldale peksleva ja turske aimaraa. Ta ajab selle kiirelt liaani otsa ja viipab mind lähemale, ulatab omatehtud „õnge” ja juhatab mind tasakesi sama koha juurde. Kümne sekundi möödudes hakkab keegi jämedat kapronnööri tasakesi ära vedama. Ootan mõne pingelise hetke ja siis haagin nii kuis jaksan. Aimaraapurakas kerkib kõrgele vee kohale, kuid plartsatab siis tagasi. Francisco hurjutab mind saamatuse pärast ja kiirelt söödastan konksu taas ning heidan vette. Seekord tõmban edukalt välja eelmisest suurema kala. Niisiis istus sellel ruutmeetril vähemalt kolm suurt kala, kes ainult ootasid, et midagi vette kukuks või mööda ujuks. Järgmise koha juures sikutab Francisco taas ilusa kala ja mina kahetsen, et polnud võtnud sobivat konksu ja trossi, muidu saaksin endalegi korraliku roika meisterdada. Niipea kui Francisco teeb suitsupause, kasutan juhust tema õngega püüda, kuid tulutult. Õigupoolest ei saa enam keegi kala ja me asume tagasiteele. Kalad on kolme-nelja kaupa liaanidele seotud, viskan neli kõige suuremat üle õla ja rühin paadi poole. Lisaks pean veel vedama oma moodsat ja kasutut varustust. Teel laagrisse võtame võrgud välja ja saame lisaks veel mõned aimaraad, kellest suurim kaalub ehk viie kilo kanti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
