vastu maad pekslevaid liblikaid, kes kõik püüdlevad tule poole. Lina kattub tasapisi öiste külalistega. Paljud neist on eilsest juba tuttavad, aga näha võib ka uusi liike. Täna öösel on linale ilmunud mõned suured palvetajaritsikad, kes peavad ööliblikatele jahti. Eemaldun linast ja vaatan kaugemas ümbruses ringi. Kuulen maanteelt väikest mütsu ja vaatama minnes leian eest hiiglasliku mardika. Läikivmust lapse rusika suurune keha ja suur sarv ninamikul annavad aimu, et tegu on isase elevantmardikaga (Megasoma actaeon). Mardikas näeb tõesti ilus välja, seni olen seda liiki vaid pildilt näinud. Proovin teda ühe käega üles võtta, kuid põrnikas haakub oma jalgadega niivõrd tugevasti asfaldi külge, et minu sõrmed annavad järele. Ei taha kasutada kogu jõudu, sest kardan mardikat vigastada. Mind hämmastab, kuivõrd tugev võib üks kuuejalgne olla. Proovin teda lükata lahtisele pinnasele tee ääres. Kummalisel kombel piisab vaid kergest jõust ja mardikas soostub kõndima minu juhatatud suunas. Lahtisel kruusal pole tal enam millestki kinni hoida ja seal saan mardika viimaks üles võtta. Kahju on ilusat looma tappa, kuid surun talle peenikese süstla suust sisse ja paari sekundiga vaibuvad ta viimased liigutused.
Pimedalt maanteelt joonistub välja Quentin. Ta tuleb lina juurde, et putukatest pilti teha. Nad vestlevad põgusalt Olivieriga ja teevad suitsu. Olivier on täna kaasa võtnud lõhnatubaka, mida ta lahkesti ka mulle pakub. Mul puudub selle vastu igasugune huvi. Mind vaevab mingi arusaamatu kurbus. Hoolimata inimeste sõbralikkusest pole ma siin kellegagi head kontakti saanud. Aega on möödunud napilt, lisaks on enamikuga tugev keelebarjäär. Sellistel hetkedel tundub see seiklus Amazonases kuidagi nukravõitu… Mida ma siit õieti otsin? Küllap see ongi koduigatsus, millest räägitakse. Täna on muide jaaniöö, õigemini jaanilaupäeva hommik Eestis. Mõlgutan mõtteid varasemast kojusaabumisest, ehk juba jaanuaris. Sinna on seitse kuud. Tõenäoliselt jään siiski maini. Üksteist kuud ei ole ju pikk aeg…
Mööduvad päevad ja nädalad. Pikkadest öödest lina juures kujuneb rutiin. Õnneks pakub iga päev ja öö jätkuvalt avastamisrõõmu. Üldjuhul pole mul ööpüügi perioodil erilisi lisakohustusi. Seega on kõik pärastlõunad minu päralt. Olen ajavahest lõplikult üle saanud ja võtan nõuks regulaarselt jooksmas käima hakata. Õhuniiskus on siin pidevalt kõrge ja jooksmine kuumal ning päikesepaistelisel keskpäeval kujuneb üsnagi kurnavaks. Optimaalsed füüsilised või vaimsed katsumused on aeg-ajalt vajalikud, et meid veidi raputada, muidu neelab mugavustsoon meid märkamatult endasse ning ähmastub fookus olulise ja mitteolulise vahel. Selle pikaaegne resultaat on üks heaoluühiskonna mandunud liige.
Päevasel ajal sõidavad üksikud autod, muidu on maantee alati inimtühi. Valge jooksev noormees äratab tihtipeale liiklejate tähelepanu. Vahel peab mõni auto kinni ja pärib, kas kõik on korras, või pakub küüti. Küllap peab midagi kohutavat juhtunud olema, et keegi jookseb kusagil pärapõrgus inimtühjal maanteel.
Tee kulgeb üle Kaw’ mägede ja on mõnekümne kilomeetri pikkune, ühendades peamaanteed ja Kaw’ küla. Liikluskoormus on väga väike, ometi on see Prantsuse riigi rahaga rajatud tee heas seisukorras, vaid mäeharjade tõttu kurviline ja veidi kitsavõitu. Kasutan sõna „mäed”, ehkki kõrgemad kohad ulatuvad vaid umbes 300 meetrit üle merepinna. Tilluke Kaw’ küla paikneb samanimelise jõe ääres, luhal. Jõekaldal lõpeb tee ja sealt edasi saab vaid paadiga liikudes. Teest ja ühtlasi meie kämpingust põhja poole, mõnekümne kilomeetri kaugusele jäävad Atlandi ookeani avarused, kuid meid lahutab tihe džungel. Vahepealsel alal puudub igasugune inimasustus, laiub üksnes puutumatu vihmamets ja mangroovtihnikud. Mõnikord võtan Fredi maastikuratta ja teen sellega pikemaid sõite nii päikeses kui vihmas. See kestab seni, kuni ühel heal päeval istub Olivier ratta sadula oma jämeda kerega puruks.
Ühel õhtul ööpüügiks ettevalmistusi tehes märkan kämpingu keskel puu otsas pärdikut. Imestan, mismoodi on metsloom järsku siia ilmunud. Ta ei näi sugugi pelglik ja vaatab mind paari meetri kõrguselt uudishimuga. Parajasti läheneb Borgia, kelle ma kiirelt enda juurde viipan.
„Vaata, vaata, ahv!” jagan õhinal oma vaimustust. Borgia hakkab naerma ja teeb mulle selgeks, et see on tema kodustatud ahv. Ta kutsub looma alla, kuid see ei taha tulla. Selle peale toob Borgia tüki banaani ja mõningase meelitamise järel tuleb loom puu otsast alla. Loomake ei pelga mind enam ja tirib mu sõrmedest – hämmastusega märkan, kuidas ta käed meenutavad miniatuurse inimese omi. Borgia viib ta puuri tagasi. Uurin, mismoodi tal õnnestus selline loom kodustada. Borgia sõnul oli tegu karjast maha jäänud ahvilapsega, kelle ta jahilkäigul väikese puu otsast alla raputas. Sealtpeale on ahv inimeste seltsis elanud ja niivõrd-kuivõrd kohanenud. Hiljem uurin üht raamatut Guajaana imetajate kohta ja selgub, et tegu on noore isase kaputsiinahviga (Cebus apella).
Internetiühendus pole nende nädalate jooksul endiselt taastunud. Mul puudub igasugune kontakt Eestiga, selle asemel õpin kohalikke paremini tundma. Meievaheline suhtlus on veidi ladusamaks muutunud.
„Kas sul lapsi on?” pärib Apentu ühel päeval.
„Ei.”
„Miks? Sa oled ju 22aastane.”
Vastan, et Eestis pole lapsed minu vanuses tavaliselt veel kombeks, eriti kui koolitee pooleli. Apentu näib seda mõistvat. Tema enda lapsed on väga suure vanusevahega. Raymond läheneb 25. eluaastale ja noorim, Joice, on vaid pooleaastane tita, kes hoovis ringi käperdab. Järgneb paariaastane Migel, veidi vanem Cantona, kaheksa-üheksane Nelson, kümnene tütar Meisina ja juba tuttavad täiskasvanud pojad Borgia ja Raymond. Apentu naine Pomba, mis tähendab saramaka keeles tuvi, on varastes kolmekümnendates ja ei saa kuidagi olla Raymondi ema.
„Sul on seitse last?” küsin kindluse mõttes.
„Hee, mul on 24 last,” lausub Apentu ilmse uhkusega. „Enamik on Surinames. Raymond ei ole kõige vanem laps. Esimest korda sain isaks 17aastaselt,” jätkab Apentu.
„Palju, palju!” avaldan tunnustust. Ta ilme reedab, et ta naudib mu mõningast hämmeldust.
„Jah, mulle meeldivad lapsed,” muheleb Apentu.
„Mitme naisega sul need on?”
„Üheksa. Mitut last sa ise tahad?” küsib Apentu.
„Ma ei teagi…” venitan mõtlikult, „no mõni võiks ikka olla.”
„Kui palju siis? Kümme?”
„Ei, vähem… Rohkem kui üks,” ei suuda ma midagi konkreetset välja käia.
„Miks nii vähe?”
Proovin selgitada, et euroopalik elukorraldus on teistsugune ja üldjuhul ei loeta lapsi kahekohaliste arvudega. Puudulik sõnavara seab mulle piirangud, ent Apentu näib mõistvat, mida ma öelda tahan.
„Valged ei tee eriti lapsi. Fredil on ka ainult üks,” möönab Apentu mõtlikult.
Mõtlen endamisi, kas kõik, mida kuulsin, on ikka päris tõsi. Hiljem kinnitab Raymond Apentu juttu. Tal on Surinames arvukalt poolõdesid ja vendi, keda ta vaevu tunneb. Tuleb välja, et Raymondil on ka üks väike tütar, kes elab koos emaga Surinames. Poeg on teise mentaliteediga kui ta isa – Raymond heidab nalja isa suure järglaskonna üle. Ise peab ta tulevikus mõistlikuks soetada kolm-neli last. Raymond toob mulle näidata väikese albumitäie fotosid oma Suriname elust. Ta naine ja tütar viibivad hetkel kodukülas, viimati käis ta neid vaatamas poole aasta eest. Millalgi peaksid nad ka Guajaanasse, tema juurde tulema, aga täpsemad seletused jäävad mulle segaseks. Ka Borgial on pruut Surinames ootamas.
Tasapisi on kasvav kuu võimust võtnud ja me katkestame ööpüügid kaheks järgnevaks nädalaks. See annab mulle veelgi rohkem vaba aega
