tunni möödudes on lina paksult kaetud kõikvõimalike putukaliikidega. Linale lähenedes ronivad nad mu kehal, kaelal ja näol, nad lendavad sõna otseses mõttes suhu ja silma. Seepärast ei saa lina kõrval pikalt olla ja jälgin vaatemängu peamiselt eemalt. Mul on kaasa võetud väike süstal imepeenikese nõelaga. Täidan süstla etüülatsetaadiga. Kui näen huvipakkuvat kuuejalgset, püüan ta kinni ja teen rindmikku tillukese torke, manustades mürki putuka suuruse järgi. Seepeale raugeb putuka siplemine ja ma asetan elutu keha, mis on nüüdseks muutunud kollektsionääride trofeeks, väikesesse paberümbrikusse.
Selliseks kujunebki minu öine töörutiin. Vaatan kasvavat ümbrikukuhilat mõningaste süümepiinadega. Minu seniseks unistuseks on olnud külastada vihmametsa ja nüüd on see unistus täitunud. Saan töötada ühes maailma kõige metsikumas suure elurikkusega paigas, kuid paradoksaalsel kombel on minu ülesandeks selle hävitamine. Proovin leida õigustust oma tegevusele. Lohutan end mõttega, et osa sellest materjalist jõuab erialateadlaste lauale, teenides teaduse huve. Pealegi, nii kaua, kui püsib elupaik, ei kujuta sellistes mastaapides püük vähimatki ohtu ühelegi liigile.
Minu püügiprintsiibid on lihtsad – eelkõige korjan linalt suuri ja värvilisi liblikaid, kelle tiivad on kahjustamata. Kõige enam torkavad silma suured erksavärvilised paabusilmad ja surud. Väikesed, ent peensusteni viimistletud jaburavärvilised karuslased ning vaksiklased äratavad samuti tähelepanu. Osa liblikaid tundub olevat verivärsked, äsja koorunud, täiuslike tiibadega. Teised jälle saabuvad linale tuhmunud ja katkiste tiibadega, tõenäoliselt oma viimast eluõhtut veetma. Ööpüügi linal on isegi omapärane lõhn, valdavalt on see bukett erinevate ööliblikate ja ärritunud haisulutikate sekreetidest. Mõned liigid on tibatillukesed, kuid see-eest – milline miniatuurne värvikirevus! Liblikate vahel võib näha siblimas röövlutikaid, kellest mõni on väikese putuka õnneks võtnud. Avastan oma juustes ronimas suure palvetajaritsika. Siin-seal võib näha pika tagakehaga saledaid herilasi, kes riiete vahele sattununa nõelama kipuvad, mis peletab ajutiselt une.
Olen endiselt ajavööndi vahetusest kurnatud ja kui kell näitab kesköötundi, tunnen end rampväsinuna. Võitlen toolil istudes unega ja generaatorimürin sumbub aeg-ajalt kaugesse uttu. Une ja ärkveloleku vahel pendeldamine loob iseäralikke teadvusseisundeid, sama veidraid nagu mõnede liblikate tiivamustrid. Olmemured taanduvad sootuks, emotsioonidel ei ole mingisugust tähtsust. Suikun unne ja määramatu aja pärast äratavad mind rasked vihmapiisad. Avan silmad ja vaatan tühja pilguga ümberringi. Aju oleks nagu restardi teinud ja hetkeks ei taipa ma, kuhu ma sattunud olen. Tundub, nagu oleks ma magama heitnud Eestis ja nüüd ärgates on praegune ümbrus täiesti võõras, justkui unenäo jätk. Tihenevad piisad peletavad segaduse, haaran kiiresti ümbrikud ja jooksen autosse vihmapakku.
Vahelduv vihm kestab hommikuni. Vihmahoogude vahel näitab Borgia mulle oma oskusi ja püüab liblikakahvaga ühe väikese nahkhiire. Neid lendleb lina ümber rohkesti. Loomake on ruuge karvastiku ja suurte kõrvadega. Peale mõningast uudistamist vabastame ta troopilisse öhe. Päikesetõusu eel ilmuvad hakisuurused nahkhiired, kellele putukatest kubisev püügikoha ümbrus pakub pidusööki. Raputame raskeks muutunud lina putukatest puhtaks. Mõned neist ei suuda enam lennata ja varisevad oma suguvendade juurde märjale maapinnale, mis on juba kaetud vanade ööliblikatega. Viin öise saagi sügavkülma ja heidan magama koos tõusva päikesega.
Peale pärastlõunast ärkamist saab mu esimeseks ülesandeks öine saak sorteerida, korralikult pakkida ja märgistada. See tegevus läheb kiirelt, tuleb vaid erinevad liblikad, lutikad, mardikad jne rühmade kaupa karpidesse asetada ja püügikuupäevad juurde märkida.
Pärast seda tahan oma elektronpostkasti pääseda, kuid Fred teatab, et internet on mingitel arusaamatutel põhjustel määramatuks ajaks kättesaamatu. Niipalju siis kontaktist Eestiga. Selle asemel otsustan Apentuga juttu puhuda. Leian ta oma hüti ees spordipüssi puhastamas. Niipea, kui ta mind näeb, teeb ta ettepaneku märki laskma minna. Sammume mööda kullakompaniisse viivat metsateed kämpingust veidi eemale. Ühe lagedama koha peal kinnitab Apentu puutüve-le käelabasuuruse papitüki. Läheme lagendiku teise serva, umbes paarikümne meetri kaugusele.
Apentu lükkab padruni rauda ja tõstab relva väljapeetud liigutusega palge. Ta sihib pingsalt ühe silmaga mõne sekundi, misjärel kärgatab pauk. Papitükk tundub võpatavat. Läheme seda vaatama ja selle servas paistab väikene auk.
„Näed,” rõõmustab Apentu, „ma lasin selle!”
„Hea!” noogutan tunnustavalt. Seepeale suundume tagasi laskepositsioonile.
„Sa vaata siia ja siia,” osutab Apentu näpuga relva kirbule ja sälgule, proovides mulle selgitada sihtimise algtõdesid.
„Jah, jah, ma tean,” noogutan.
Sihin hoolega ja vajutan õrnalt päästikule. Taban samuti papitükki. Kui Apentu näeb, et meie kuuliaukude vahe on vaid 1,5 sentimeetrit, puhkeb ta naerma ja hüüab: „Mina lasin, sina lasid! Väga hea!”
Apentu teeb mulle selgeks, et kui ma tahan jahile minna, tarvitseb mul vaid tema käest püssi küsida. Ta kirjeldab uhkusega mitmesuguseid loomi, keda tal on õnnestunud lasta. Tema ilmest ja kõnemaneerist on aru saada, et jahipidamine on tema suur kirg. Meid tervitab Quentin, kes on püssipaukude peale fotoaparaadiga välja ilmunud. Kasutan juhust ja proovin Quentini tõlkeoskuse kaudu veidi arenenumat dialoogi kasutada.
„Kas Apentul on jahipüssi jaoks luba ka?”
„Prantsuse Guajaanas ei pea olema luba, et jahipüssi omada,” tõlgib Quentin Apentu juttu, „piisab vaid, et oled täisealine.”
See seletab jahimeeste rohkust. Meenub, et ka Olivier on maininud, kui kõva jahimees ta on. Ühtlasi pärin, kas Apentu teab midagi Olivieri Brasiilia sõidust ja kanepiärist. Kuuldes seda küsimust, hakkab Apentu suure häälega naerma.
„Olivier ei lähe Brasiiliasse. Olivier ei aja mingit äri. Olivier valetab kogu aeg,” irvitab Apentu. Küsin, kas Olivieril on pruut nimega Maggie.
„Olivieril pole ühtegi pruuti. Ta valetab pidevalt, kui palju naisi tal on,” lööb Apentu käega.
Ma ei ole seda kuuldes kuigi üllatunud.
ALFAISANE APENTU JA ÕELAD MÖIRAAHVID
Esimene ööpüügitsükkel saab läbi ja nii jääb mul rohkem aega kohalikku primaadifaunat mitmel moel tundma õppida. Saan Apentult idee alternatiivsete pensionifondide kohta.
Saatuse irooniana saab järgmisel õhtul mu ööpüügikaaslaseks Olivier. Ta on kaasa võtnud Vene päritolu Baikali jahipüssi. Olen tähele pannud, et meestel on kombeks tulirelv alati ühes võtta, kui nad kämpingust eemale lähevad, isegi lühikeseks ajaks. Taas avaneb mul võimalus relvast lasta. Olivier astub kümmekond meetrit meie istekohast eemale ja asetab maha tühja plastpudeli. Ta laeb relva haavlipadruniga, sihib veidi ja päästikule vajutades hüppab plastpudel eemale. Nüüd on minu kord. Sellelt distantsilt pole raske pudelit haavlitega tabada. Vali pauk lööb mu kõrvad lukku, isegi pidev generaatorimürin katkeb hetkeks. Olivier avaldab mulle tabamuse eest tunnustust. Uurin relva lähemalt, raud on seest täiesti must ja hoolitsemata. Juhin Olivieri tähelepanu püssi olukorrale, kuid see ei näi talle korda minevat.
Täna pole ta oma pruudi Maggie või Brasiilia kanepiäri kohta sõnagi maininud. Mul hakkab temast kahju. Ta elab üksi väikeses ja kasimata hütis. Tundub, et Olivieril pole siin lähedasi sõpru ja teised ei pea temast just palju. Oma sisemist ebakindlust ja tunnustusvajadust korvab ta kroonilise valetamise ja meelemürkidega. Vahel kostab ta hütist reggae-muusikat, eriti vali on
