kasutavad sealsed töötajad iga päev, liigeldes neil üksnes kõrgepõhjaliste maastikuautode või ATVga. Kord proovin seal ka rattaga sõita, aga see osutub liialt vaevaliseks.
Ühel sellisel retkel tabab mu kõrv vaikse, kuid madala röhkimislaadse heli. Mõte liigub kohe pekaaridele, kes peaksid siinsetes metsades arvukad olema, aga keda mul pole seni veel õnnestunud näha. Põnevusega hiilin ettevaatlikult võimalikult vaikselt heli poole. Aeg-ajalt seisatan, ootan ja kuulan, kas oletatavad pekaarid ikka häälitsevad. Kuuldes taas madalat puhkimist astun ettevaatlikult samm sammu haaval lähemale. See loom peaks nüüd päris lähedal olema, ometi ei võimalda tihe alustaimestik mul kaugele näha. Hoian hinge kinni ja ootan. Jah, heli kordub taas. Astun paar sammu edasi ja punnitan silmi, et vähimatki liikumist kaugemate puude all registreerida. Sel hetkel kuulen okste liikumist pea kohal. Nüüd saab kõik selgeks – puuvõrades vaatab mind kaks suurt punakasoranži möiraahvi! Jälle midagi uut! Nemad teevadki seda madalat „sea häält”, mida alguses pidasin mõnele pekaarile kuuluvaks.
Vaatlen uudishimulikult loomi, kes on minu ekslemisi juba ammu jälginud. Tunnen heameelt, et näen ihusilmaga neid kuulsaid ahve metsikus looduses! Siiani olen vaid kaugustes nende tohutult võimsaid möirgeid kuulnud. Teatavasti levib nende hääl rohkem kui kolme kilomeetri kaugusele ja seetõttu loetakse möiraahve maailma kõige valjemateks maismaaloomadeks. Olen endamisi mõtisklenud, et mida küll võisid arvata esimesed kolonistid, kes Ameerikasse saabudes kuulsid verd tarretavaid möirgeid. Loomad tiirutavad kõrgetes puuvõrades, laskmata mind kordagi silmist. Üks neist murrab väikese oksa ja laseb sellel alla kukkuda. Peagi langeb veel natuke risu. Tõlgendan nende käitumist vaenulikuna. Ühtäkki kuulen jälle, et miski langeb läbi okste ja lehtede minu poole, justkui kerge vihmasabin. Enne kui taipan liigutada, saavad mu pea ja parem õlg möiraahvi sitaga pihta ja ümberringi pudeneb veel kõvasti väljaheiterahet. Kargan kiiresti eemale, mispeale möiraahvid hakkavad erutatult ja kiiresti häälitsema. Ilmselgelt tunnevad nad heameelt oma kordaläinud teo üle! Kirun endamisi möiraahve ja otsin lähima oja, kus ennast puhtaks pesen. Õnneks on tegu taimtoiduliste loomadega, mistõttu nende väljaheide kuigi jubedalt ei haise. Sain siit ühe õppetunni juurde: ei maksa loodusvaatluste käigus möiraahve oma pea kohale lasta!
VISA HING
Internetti pole endiselt. Selle taastumiseni läheb kaks kuud ja senikaua olen Eesti uudistest ja kontaktidest ära lõigatud, vaid üksikud tigupostiga saadetud kirjad tulevad läbi. Lisaks sellele algas Guajaanas kusagil tarnimisahelas streik, mille tagajärjel pole võimalik kusagilt bensiini saada. See tähendab ärajäetud ööpüüke ja veelgi rohkem vaba aega, et metsas hulkuda. Fredi palvel tegelen hoopis liblikate kasvatamisega.
Kämpingus paikneb kanala kõrval suur kuur, kus vedeleb igasugu kola ja muuhulgas ka vanad liblikatele mõeldud puurid. Minu eelkäija Villu ajal oli liblikakasvatus märksa ulatuslikum, kuid aja jooksul hääbus. Kui leian metsast huvipakkuva rööviku, toon ta puuri kasvama. Toiduks kasutan sedasama taime, kust rööviku leidsin. Liblikavastsete saamiseks on veel üks võimalus: kui kärpida emasel liblikal tiibu, hakkab ta peagi munele, muidugi eeldusel, et loom on munaootel. Häda on selles, et paljude liikide puhul pole täpset toidutaime teada, või siis pole seda niisama lihtne rohelisest ja mitmekesisest džunglist üles leida. Minu ülesandeks on röövikutele iga päev värskeid lehti tuua ja nende arengul silma peal hoida. Märkan, et kiiremad on juba nukkuma hakanud, ja tõstan nad ümber eraldi purkidesse, et värsked liblikad end koorudes ei vigastaks. Kord leidsin oma toast kilekoti küljest musta nahkja kookoni. Panin ta purki ja jäin huviga ootama, mis sellest tuleb. Ühel öösel oli koorunud sellest ööliblikas. Huvitaval kombel ei toimu koorumine suvalisel ajal, vaid päevaliblikatel päeval ja ööliblikatel öösel.
Aeg on nihkunud lõunasse. Võtan suuna kanalale, et sealt mõned munad tuua, kui märkan, et selle ümber askeldavad Olivier ja Raymond. Olivier kutsub mu lähemale ja suundume koos kanala kõrval paiknevasse kuuri, mis on täidetud kõiksugu vana kolaga. Mehed arutavad midagi omavahel, kuid ei vaevu mind kurssi viima. Näis, nagu otsiks nad midagi, hakates kola ükshaaval ümber tõstma. Ühel hetkel jõuavad nad vana gaasipliidini ja kui Raymond selle seinast eemale tõmbab, jookseb sealt tagant välja hiiglaslikku rotti meenutav opossum. Keha on pea kassisuurune, pikk haardsaba, roosa koon ja hõre karvastik. Ta ei ole kuigi kiire, kuid jõuab pugeda järgmise risu varju. Olivier teeb mulle selgeks, et opossum on alatu munavaras, kes käib öösiti kanalas munavargil ja võib mõne kanagi õnneks võtta. Raymond kolistab veel kord gaasipliidiga ja sealt jookseb välja järgmine opossum, kes on aga esimesest kaks korda väiksem. Suure eeskujul putkab ta samasse nurka. Hakkame sealt kola ümber tõstma ja meil õnnestub mõlemad loomad hetkeks nurka ajada. Raymondil on käeulatuses vana liblikalõks, mille ta ühele loomale kiirelt peale asetab. Õnnetuseks on liblikakast pealt lahtine ja loom ronib sealt ilma vaevata välja. Keegi ei raatsi teda paljakäsi takistada. Haarame kõrvalt ühe terve kasti ja peagi saame teise looma selle alla. Vaatleme teda seal sibamas ja küsin meestelt, mis plaan neil temaga on. Nad kavatsevad ta lihtsalt metsa peletada. Minu küsimuse peale – kas ta tagasi tulla ei või – kehitavad mehed vaid õlgu ja ei näi selle pärast muretsevat. Arusaadavalt seab see minu silmis kahtluse alla kogu ürituse mõttekuse.
Raymond avab gaasipliidi ukse ja sealt hüppab välja veel kolmas ärevile aetud opossum ning jääb avatud pliidiuksele seisma. Sel hetkel ulatab Olivier mulle suure lillevaasi ja mul õnnestub see loomale kiirelt tagurpidi peale asetada. Nüüd on meil käes kaks noorlooma, aga suur on ikka veel vabaduses. Peagi laseme ühe vabaks. Vahepeal tuleb Fred lärmi peale uudistama. Kuuldes, et tegu on opossumitega, käsib ta loomad tappa. Mööbeldame kuuris edasi ja taas õnnestub üks loom kola vahel jooksma saada. Olivier heidab korraliku ürgmehe kombel looma poole kivi, kuid vajaka jääb üksnes koopaelaniku vilumusest ning raske ese maandub sihtmärgist kaugele. Raymond otsustab ühe teise iidse tehnika kasuks, haarab lauajupi ja äsab loomale vastu pead. Loomake jääb purustatud kolbaga viimast agooniat veetma ja mehed tormavad kiviaegse varustusega järgmisesse taplusesse. Teist looma oli nähtud juba väljas tünnide vahele jooksmas.
Kuni me seal kolistame, on meie vaatajaskond kasvanud päris suureks. Meiega liitub Apentu koos oma arvuka järglaskonnaga. Kui tünnid on laiali nihutatud, paistab nende vahelt mudases veeloigus põgenik. Apentu ajab lapsed eemale, asetab oma spordipüssi palge ja vajutab päästikule. Kõlab pauk ja maast pritsib muda üles. Kuul on läbinud looma keha keskelt, nii et roided ja soolikad paistavad, ometi asub opossum aeglasele minekule. Fred tallub jalgadega looma peal ja tundub, et nüüd on saabunud lõpp. Peale Fredi lahkumist hakkab aga loomake uuesti liigutama. Olivier surub ta pea kaikaga mutta, üritades sedaviisi looma lämmatada. Üllatuseks raugeb Olivieri käteramm enne kui opossumi elujõud. Lõpuks viskab Apentu poolelava „laiba” sabapidi metsa.
Mõned õhtud hiljem kuulen ebatavaliselt aktiivset kaagutamist kanalast. Kohe meenub „rott-opossum”, keda Fred oli lihtsalt suureks rotiks kutsunud. Võtan taskulambi ja lähen kaema, mis täpsemalt toimub. Valgusvihus avastan suure opossumi kanade toidukausist vastu vahtimas. Kutsun Quentini looma vaatama. Opossum on inimeste kohalolust veidi ähmis ja hakkab mööda kanalat aeglaselt ringi jooksma, suutmata leida ava, kust ta varem sisenes. Jätame ta endast maha väljapääsu otsima.
Järgnevatel päevadel matkan tihti kämpingut ümbritsevatel metsaradadel. Kullakompanii on rajanud suure labürintja metsateede võrgustiku, mida oma retkede käigus avastan. Ometi ei käi veel aktiivset kullakaevamist ja kõik senised tegevused on olnud vaid prooviuuring, hindamaks ala sobivust. Kohati võib näha mitut kuupmeetrit eemaldatud pinnast. Eeldan, et tegu on mullaproovidega hindamaks kullasisaldust, aga kindlalt ei tea. Proovin ka ise ühe oja ääres pinnast sõeluda, kuid algajat kullaotsijat ei saada õnn. Tegelikult teevad siinsed sündmused mulle veidi muret. Kui ühel hetkel peaks kaevandamine algama, siis millised on selle mastaabid ja tagajärjed Kaw’ mägede loodusele?
Neil retkil õnnestub näha mitut ahviliiki. Neid loomi vaadeldes hämmastab mind, millise mängleva
