style="font-size:15px;"> Ühtlasi on tal kaasas ka jahipüss, mille lukupessa ta padruni lükkab, niipea kui oleme külast eemaldunud. Ta jätab luku poolvinnastatud asendisse, et seda oleks võimalik vajaduse korral kiirelt kasutada. Uurin, miks see vajalik on.
„Siin elab palju kaimaneid,” kõlab napisõnaline selgitus.
Kuigi kõigi nelja Guajaanas elava kaimaniliigi küttimine on ebaseaduslik, lastakse suuri roomajaid väidetavalt tihti, sest kontroll ei ole tõhus. Teisisõnu, meenub fraas ühelt liblikapüüdjalt Luksemburgist, keda kohtasin hiljuti valguslõksu juures: „Everything is legal in French Guiana!”5 Tahaksin küll mõnda krokodillilaadset elukat näha, aga mõte tema surmast ei vaimusta mind. Tean ka seda, et Apentu peab Fredi nõudmisel jahiseadusest laias laastus kinni ja tegelikkuses vaevalt kaimanit siin laskma hakkaks. Võibolla mõtleb ta enesekaitsele, kuigi ka kõige suuremat, musta kaimanit, kes võib kasvada tublisti üle nelja meetri pikkuseks, ei peeta üldjuhul inimesele ohtlikuks, ehkki mõningaid rünnakuid on selle liigi leviala ulatuses registreeritud. Kaimani asemel märkame hoopis üht vilgast paarimeetrist madu jõge ületamas.
Peale Kaw’ maantee lõpu ja samanimelise küla ei paikne jõe ääres midagi inimtekkelist. Jõgi on mitmekümne kilomeetri ulatuses kuni ookeanini täiesti metsik. Erkkollased kangurlinnud on pununud oma pesad jõeäärsesse võssa, kaugustes toob möiraahvi kari kuuldavale hirmuäratavaid hääli. Kaputsiinahvid karglevad puuladvus ja uudistavad veidraid inimesi paadiga. Mangroovijuurtel peesitab kaks praetaldrikusuurust veekilpkonna, kes meie lähenedes vette sulpsatavad. Veidi hiljem märkame veepinnal oksarisusse takerdunud madujat keha. Madu on umbes tugeva käsivarre jämedune ja tumeda mustriga rohekaskollakal taustal, paari meetri pikkune ning püsib täiesti liikumatult. Kohe, kui ninna tungib vänge raipehais, mõistame, miks madu meie tulekust välja pole teinud. Apentu viskab boale hoolimatu pilgu ja pomiseb: „Anakonda.” Surma põhjuste kohta ei oska ta midagi pakkuda.
Vahepeal oleme jõudnud lante vahetada, kuid esialgu ei reageeri kalad meie pingutustele karvavõrdki. Siiski ujub üks tarpoon mu landile järele – samamoodi nagu haug Eesti vetes seda teinekord teeb. Umbes kolmekilone kala teeb enne paadini jõudmist ebamäärase sööstu ja kaob vetesügavustesse. See aktsioon tõstab adrenaliinitaset meie veres ja paneb südamed kiiremini põksuma. Ehk on siiski lootust midagi kätte saada! Vool on kohati päris kiire ja triivime paadiga allavoolu. Apentu käivitab mootori ja sõidab aeglaselt vastuvoolu sadama poole. Lasen landil paadi taga mängida, kui äkki käib õngest läbi värin ja keegi hakkab landi otsas tõmblema.
„Kala, kala!” karjun ma kaaslastele püsti karates. Ent samal hetkel kargab paadist 15 meetrit tagapool hõbehall elukas veest välja ja vette tagasi plaksatades on ta läinud! Nüüd saavad eri kontinentide meeste kõrvad kuulda eestikeelset sõimu. Lanti vaadates selgub, et landi kõhu all asuv kolmikkonks on koos landirõngaga kadunud. Nähtavasti oli tegu praagiga, sest olin just enne kalale tulekut uued rõngad pannud.
Vahepeal näitab kell keskpäevatundi ja peegeldava jõe kohal kisub õige kuumaks. Kalade tulutu jaht on muutunud tasapisi tüütuks ja pikemalt mõtlemata hüppan tumedasse jõevette, millel jahutav efekt küll enam-vähem puudub. Apentu pomiseb paadis midagi kaimanitest, aga täpsed sõnad lähevad mul kõrvust mööda. Selleks, et kiires voolus vähegi edasi liikuda, tuleb kiiresti ujuda, mille tagajärjel kisub vees palavamaks kui paadis. Peagi olen tagasi paadis ja üksmeelselt võtame vastu otsuse kodu poole liikuma hakata. Keskpäeva saabudes on kalade aktiivsus langenud – enam pole neid sulpsu löömas kuigi palju näha. Sõidame kiiresti ülesvoolu, vaid vahetevahel kalastamiseks nappe peatusi tehes.
Olen juba tülpinud ja kalasaamise lootus on tagaplaanile vajunud. Minu tähelepanu köidab keskpäevakuumuses vihmamets, kui äkki toob Quentin kuuldavale ebamäärase röögatuse. Sekund hiljem, kui umbes 80–90sentimeetrine tarpoon veest ligi meetri kõrgusele välja hüppab, saab meile ka röögatuse põhjus selgeks. Seni nähtud kalade kohta on too päris priske ja sel hetkel teevad paadisolijate südamed kolm lööki korraga. Quentin kargab püsti ja hakkab pusklevat kala tasa ja targu paadi poole vedama. Tarpoon hüppab veel mitu korda õhku, rebib paremale ja vasakule, sukeldub, kuid püsib siiski landi otsas. Ühesõnaga teeb kõike seda, mida üks endast lugu pidav kala püüdja rõõmuks tegema peab. Haaran Fredi digifotoka ja jõuan teha mitu ebaõnnestunud fotot. Nelja-viie minuti pärast on kala paadi juures ja kipub selle alla. Selle peale haarab Apentu vasaku käega tamiilist, sikutab kala veepinna ligi ja annab matšeete seljaga järsu hoobi kala kuklasse, mis veteeluka pisut maha rahustab. Hoides kala peast, tõmbab Apentu tarpooni kiirelt paati, kus see peagi metsikult viskle-ma hakkab.
Sel päeval me landiga rohkem kala ei saa. Mõni kilomeeter enne sadamasse jõudmist võtab Apentu välja hommikul püügile pandud nakkevõrgu. Sinna on jäänud mitu piraajat, mõned väiksemapoolsed mulle tundmatud karplased ja mitu liiki väikeseid sägalisi, kes meenutavad meie lemmikloomapoodide akvaariumikalade gigantseid vorme. Fred on autoga sadamas vastas ja sõidutab meid kämpingusse. Kaalumisel osutub Quentini tarpoon 7,5kiloseks. Õhtul valmistame džunglikaladest maitsva roa.
Järgmisel hommikul oleme juba enne seitset jõel. Sõidame otsejoones sinna, kus olime eelmisel päeval rohkem kalu näinud. Ja tõepoolest, varahommikul on kalad palju aktiivsemad – esimese poole tunni jooksul on mul viis võttu, ent ükski kaladest ei jää otsa. Tarpoonil on väga kõva suulagi ja – põhi ning sinna otsa haakumiseks on vaja väga teravaid ja tugevaid konkse. Umbes tunni möödudes tunnen, kuidas üks kala hakkab korralikumalt otsa. Nagu tarpoonil tihti kombeks, teeb ta kõrgele õhku hüppe, mille jooksul võime me kõik veenduda, et tegu on samas suurusjärgus kalaga, mille Quentin oli eile püüdnud. Oh seda adrenaliini ja närvipinget! Pole ju mul kunagi varem nii suurt kala õnge otsas olnud! Paar korda annab tarpoon järele ja neil hetkil kardan, et olen ta kaotanud, aga ei! Võitlus jätkub hetke möödudes. Mõned pingelised minutid hiljem on kala paadi juures. Apentu kasutab oma vilunud liigutust ja kaks sekundit hiljem on kala minu kergenduseks paadis. Omapüütud kala tundub eriti suur ja ilus! „Need ongi seiklused, mille järele ma Amazonasesse tulin,” mõtlen eufooriliselt.
Kui esimene ärevushoog on möödas, märkan, et spinningu ots on suures tuhinas sootuks murdunud. Teravate konksudega lant ripneb aga endiselt kala suus ja enne, kui keegi reageerida jõuab, viskleb kala landi konksu pidi Apentu säärenaha külge. Hetke jooksul, kui tarpoon uueks tõmblushooks jõudu kogub, jõuab Apentu kidadega konksu matšeetega otsustavalt naha seest kiiresti välja lõigata. Ebamäärase näoga proovib Apentu esile manada naeratust ja lausub lakooniliselt: „No problem!”6
Sel päeval läheb veel mitu kala minema ja Quentinil õnnestub ka üks paarikilone paati saada. Laseme taas võrku ja ka sinna on üks väiksemapoolne tarpoon koos piraajade ja sägalistega ennast sisse mässinud. Järgnevatel päevadel kalastame Kaw’ jõe peal korduvalt ja mõnigi kord õnnestub hoolimata intensiivsest võtust tühjade kätega jääda.
ABLAS AIMARAA
Fred kuulab meie muljeid ja vaatab tehtud pilte. Ta näib kõhklevat, kas kalapüük ikka on perspektiivikas ala, mida turistidele pakkuda. Selle asemel otsustab ta meid veel proovipüüdmistele saata, kuid sedakorda uude kohta ja uue kala järele.
Fred hakkab arvutist pilte näitama, ise sealjuures selgitades: „Tahan, et läheksite veel aimaraad püüdma. Kuna ligiduses häid aimaraa püügikohti pole, tuleb korraldada pikem retk riigi lääneossa ja seal laagrisse jääda.” Kahtlustan hetkeks, et jutt käib märksa tuntumast kalast arapaimast, aga arvutiekraanilt vaatab vastu hoopis teist laadi monstrum. Aimaraa (nõnda mu kolleegid teda kutsuvad; Hoplias aimara) on justkui juuraajastu relikt – tumeda jässaka keha, võrdlemisi robustsete soomustega, tohutu suu ja hammastega punnsilmne koletis.
„Väga ohtlik,” toonitab Fred. Nimelt ei ole aimaraarikastes
Prantsuse Guajaanas on kõik seaduslik. (inglise k)
Pole probleemi! (inglise k)
