kümnepealise karjaga, kes tervitavad mind reipalt soolesisuga, kuid mina olen juba oma õppetunni saanud ja oskan piisavat distantsi hoida. Minu tee ristub ka kahe uudishimuliku aguutiga, kes paarikümne meetri kauguselt mind pingsalt jälgivad. Aguutid on umbes kassisuurused närilised, kes meenutavad välimuselt üldiselt pikajalgset merisiga. Nad tunduvad siinsetes metsades olevat väga tavalised ja nii olen näinud neid ka Apentu pere toidulaual.
Kord ajan õhtupoolikul liikvele väikese salga pekaarisid. Fred väidab, et pekaarid on potentsiaalselt ohtlikud loomad, kes võivad karjana inimest rünnata. Kui mainin Apentule pekaaride nägemist, räägib ta mulle lugusid mitmesajapealistest hiigelkarjadest, mida need loomad võivad moodustada. Karjadesse kogunemine pakub neile tõhusamat kaitset põhiliste looduslike vaenlaste puuma ja jaaguari eest. Nõnda võtan vabadel päevadel pea alati ette erineva pikkusega metsaretki ja kogun tähelepanekuid siinse looduse kohta. Vahel võtavad sellised retked terve päeva ja jõuan bangalosse rampväsinuna, alles koos pimeduse saabumisega.
Ühel jalutuskäigul leian bangalo lähedalt väikese mao. Mao selg on hallikasbeež, kuid kaela ümbruses moodustavad erkoranžid ja rohekad toonid ilusaid kontraste. Iseenesest pole mao nägemises midagi erilist, see on üsna sage nähtus, aga kuna tegu on ilusa miniatuurse isendiga, siis tõstan ta sabapidi üles, et Quentinile pildistamiseks viia. Quentin ei tunne ennast madudega kuigi mugavalt, kuid kasutab alati võimalust neid fotografeerida. Nähes madu, otsib Quentin kiirelt ühe kaanega plastkarbi ja hoiab seda avatuna. Hakkan madu karpi tõstma, kuid ilmselt lasen liiga vara sabast lahti, sest ühe momendiga on roomaja põrandal. Nüüd on ta otsekui uue elu saanud ja siugleb kiiresti edasi. Kumbki meist madusid kuigi hästi ei tunne ja ka seekord pole me päris kindlad, kas tegu on ikka ohutu liigiga, seepärast kargame eemale. Proovin vingerdavat roomajat sabast haarata, kuid juba ta kaob üle veranda ääre bangalo alla. Kadunuks ta seekord jääbki, kuid tegu pole siinsete metsade viimase maoga ja edaspidi saavad mulle osaks veel paljud põnevad ja vähem põnevad kohtumised roomajatega.
Apentu koos oma täiskasvanud poegade Borgia ja Raymondiga on matšeetedega raiunud mõned metsarajad, mis hõlbustavad kämpingu ümbruses liikumist. Seekord on mul kaasas liblikavõrk, lootuses ehk midagi ebatavalist leida. Kulgen mööda rada ja naudin hommikupooliku päikesekiirte mängu vihmametsas, kui tunnen järsku torget paremas jalalabas. Näen, kuidas tumeda-punasekirju madu tõmbab pea minu jala juurest tagasi. Mingil põhjusel on ta mind hammustanud, ehkki ma talle peale ei astunud. Tema keha on peidus mahalangenud lehtede all ja vahel, millega ta suurepäraselt kokku sulab. Sandaalid ei paku erilist kaitset ja nii on mu jalalabasse tekkinud kaks väikest auku – hambad on jätnud jälje. Madu meenutab mõnd boalist, aga päris kindel ma ta ohutuses siiski ei ole. Löön talle ehmatusest liblikavõrguga vastu pead, mille peale ta üleni lehtede alla kaob. Vahel soovitatakse maohammustuse puhul võimaluse korral madu säilitada, selleks et liiki määrata ja õige vastumürk leida. Otsustan kiirelt, et minul tema püüdmiseks aega ei ole, sest kui tegu on mürgise liigiga, on mul nähtavasti jäänud vaid loetud hetked, et laagrisse jõuda. Sinna on ehk kolmsada meetrit ja kui ma siin kokku kukun, leitakse minu jäänused alles päevi või nädalaid hiljem. See kõik ja palju rohkem jõuab mu peast kahe sekundi jooksul läbi käia. Kappan ülesmäge laagri poole. Minutid mööduvad ja hammustuskohas ei järgne mingit muutust, tundub, et seekord pääsen vaid kerge ehmatusega. Tunnen vaid kerget peapööritust, aga see on ilmselt tingitud platseeboefektist. Fred on parajasti köögis istumas ja vuristan talle kiirelt kogu loo. Ta toob mulle mingi tableti, millel peaks rahustav mõju olema, ja sellega kogu lugu lõpebki.
Kui mürgistest loomadest rääkida, siis äratavad metsas liikudes vahel mu tähelepanu maapinnal kekslevad niinimetatud noolemürgikonnad. Guajaanas on sagedasim imeilus kollase-sinise-mustakirju Dendrobates tinctorius. Tema nahk on kaetud mürgiga, mis pakub koos hoiatusvärvusega võrdlemisi tõhusat kaitset. Selle perekonna liigid jäävad mürgisuselt „kangematele” liikidele tunduvalt alla. Neid võib vabalt kätte võtta, tuleb vaid jälgida, et konn ei puutuks kokku värskete nahahaavadega.
Mõnikord käime koos Quentiniga õhtupimeduses raagritsikaid otsimas. Taskulampidega varustatult tuhlame maanteeäärses võsas. Nagu nimigi ütleb, meenutavad need putukad oksaraagu. Mõnede liikide kamuflaaž on pea äravahetamiseni puuoksasarnane ja üldises roheluses väga raskesti eristatav. Ometi tunduvad nad pimedal ajal veidi julgemad ja liikuvamad olevat, ning see muudab nad öösel kergemini leitavaks. Neil retkil näeme ka muid salapäraseid tegelasi – imepeeneid puumadusid, mitmesuguseid ämblikke ja veidraid liblikaröövikuid. Trehvame puuvõrades ka üht suuremat sisalikku, kelle Quentin väidab olevat noore roheleeguani. Püütud raagritsikad paigutab Quentin elama vanasse liblikakasti, kus ta neid iga nurga alt pildistab. Ta toob sinna iga päev värsket toidupoolist – puulehti. Loomulikult ei sobi selleks iga puuleht, Quentin kasutab vaid neidsamu puid, kust raagritsikad on leitud. Tundub, et loomakesed tunnevad ennast hästi, sest nad hakkavad peagi paarituma ning munevad hulga mune. Neist koorub arvukalt noorloomi, kelle me hiljem vabadusse laseme.
TARPOONIDE JÄLIL
Fredil on tekkinud mõte pakkuda turistidele peale putukate ka kalapüügi võimalust kohalikul Kaw’ jõel. Selleks tahab ta meid nii-öelda juhtprojekti käigus saata koos Apentuga Kaw’ jõele kala püüdma. Nii Quentin kui mina oleme mõlemad kirglikud kalamehed ja siiralt rõõmsad avanenud võimaluse üle.
Quentin toob linnast mitmesugust püügivarustust ja tegeleme usinalt ettevalmistustega. Fred on kusagilt hankinud vana USA piirivalve plekkpaadi, mille peal on 25hobujõuline mootor.
Ärkame hommikul enne kuut, et aegsasti jõele jõuda. Fred haagib paadi oma auto taha ja sõit võib alata. Meiega ühineb ka Apentu, kelle ülesandeks saab mootorit käsitseda ja paati juhtida. Peale kolmekümnekilomeetrist sõitu oleme jõe ääres. Kahlame jalgupidi soojas jõevees ja lükkame paati vette. Tõusev päike kuldab üle taamal paikneva mägimetsa ja imeilusa jõeluha, pakkudes hingematvat vaatepilti. Viimased nahkhiired lendavad veel vee kohal, kui hommikune linnulaul juba tuure kogub. Luha kohale on kogunenud hulga röövlinde, keda võib korraga õhus tiirutada 15–25 isendit.
Apentu lööb mootorile hääled sisse ja nii põriseme allavoolu Atlandi poole. Osaliselt jõeluhal paikneb pisikene Kaw’ küla, mille rajasid siia juba esimesed kolonistid, kes ookeanist ülesvoolu olid rännanud. Inimasustuse juured ulatuvad veel kaugemale, ammu enne valgete kolonistide saabumist olid siinse jõe ääres indiaanlaste asualad, millest annab tunnistust iidsete sümbolitega tähistatud kivi sadama läheduses. Kaw’ küla on ehitatud osaliselt vaiadele, kuna luhataimede vahel püsib enamiku aastast vesi. Kahvanäod, kes meenutavad turiste, pole siin kuigi populaarsed. Kui paadiga mööda tuiskame ja mõne võrku nõudva mehe või naise puulootsikuga kõikuma lööme, vehib too tavaliselt kätega ja karjub meile midagi. Järgime Apentu eeskuju ja ignoreerime pahaseid külainimesi.
Küla jääb varsti seljataha ja luht hakkab tasapisi kitsenema, kuni umbes viie kilomeetri pärast lõpeb sootuks ja asendub tiheda džungliga. Apentu peab paadi kinni ja otsustame siin lanti loopida. Meie eesmärgiks on püüda mõni tarpoon (Megalops atlanticus), kes rändab jõe ja ookeani vahel ning meenutab välimuselt veidi hiiglaslikku heeringat. Tõsi – jões võib leida vaid kahe- kuni kaheteistkiloseid tarpoonihakatisi, kahemeetriseid vanakesi saab püüda vaid ookeanist. Mõtlen endamisi, et ohhoo!, nüüd olen landiga troopikajõel ja kohe-kohe hakkab igasugu vingeid imekalu tulema. Ent peale esimest paarikümmet tulemusteta minutit hakkab esialgne erutus ja tuhin langema. Ei ühtegi võttu ei minul ega Quentinil. Apentul spinningut pole ja ta vaatab rahulikult, kuidas kaks eurooplast õhinal džunglijõge kammivad. Ühtäkki märkame eemal tumedat selga, mis aeglaselt vette sukeldub ja kuulub vähemalt paarikilosele kalale. Heidame ühel ajal landid sinna, kuid ilma mingisuguse reaktsioonita. Aja jooksul näeme kopsakaid kalu järjest tihedamini sulpsu löömas. Apentu jutust saab meile selgeks, et need seljauimed kuuluvadki kurikuulsale
