räägib meile hiljem, et võime rahumeeli tavapärase kalapüügivarustuse maha jätta, sest aimaraa jaoks läheb tarvis väga robustset ettevalmistust. Ometi jään endale kindlaks ja võtan ärasõidu hommikul kaasa peene lääne landipüügivarustuse. Ühendame paadi auto taha ja võtame istet Renault’ kongis ning sõit võib alata. Tee ääres võtame peale Francisco, kes tunneb hästi kohalikke olusid ja on kuulduste järgi kogenud aimaraakütt. Francisco on üle viiekümnene õllekõhu, vuntside, prillide ja hallineva peaga brasiillane, kes on aeg-ajalt Fredi heaks tööotsi teinud. Viimati kõpitses ta meie kämpingus üht varjualust, sestap ma teda juba tunnen. Francisco susistab s-tähte, viskab pidevalt nalja ja oskab natukene inglise keelt.
Mõnetunnise sõidu järel jõuame ülespaisutatud jõestiku äärde, mida kohalikud tunnevad Petit Saut’ nime all. Kunagi oli sinna rajatud hüdroelektrijaam ja nüüdseks on suur ala koos harujõgedega üles paisutatud. Peajõgi on umbes kilomeetrilaiune ja moodustab koos arvukate harujõgedega keeruka labürintja süsteemi. Seal, kus oli varem vihmamets, kõrguvad nüüd üle veepinna mitmekümnemeetrised kuivanud puutüved. Surnud mets annab ümbrusele tontliku ilme ja mõeldes veel aplale monstrumile, kes kuskil varitseda võib, kaob ujumisisu hetkega. Tõstame kogu vajamineva varustuse paati ja siitpeale jätkub meie teekond mööda vett. Sadamas näeme veel viimaseid inimesi, peale seda jääb tsivilisatsioon selja taha.
Alguses on jõgi lai ja surnud puud meist kaugel, aga kui oleme juba paarist harujõest alla keeranud, läheb Apentu paadi ninna vees turritavaid palke jälgima, samal ajal kui Francisco tema juhendamise järgi mootorit juhib. Mõnel korral õnnestub veealuseid jändrikke tugevasti rammida, aga õnneks on paat tugevast materjalist, ehkki kruvi labad saavad kindlasti kahjustada. Kuivanud hiiglased õõtsuvad ähvardavalt peade kohal, kui me need lainetusega kõikuma lööme. Siin-seal passib puutüvel mõni hiiglaslik vesiämblik ja vahel peletame lendu salga imepisikesi nahkhiiri. Ainukesena annavad rohelist tooni üksikud orhideed, mis on kummituspuudel elupaiga leidnud.
Pärast pooleteisetunnist sõitu keerame sisse umbes kolmekümne meetri laiusesse harujõkke. Minu suunataju on selleks ajaks lootusetult sassis, aga Francisco näib teadvat, mida ta teeb. Teeme hetkeks pausi ja mehed arutavad päevaplaani. Järsku Apentu vakatab ja osutab kaldal olevate puulatvade poole. Minu silmad eristavad vaevaliselt suure linnu siluetti puuvõras, kuid Apentule näib selge olevat, et tegu on jahilinnuga. Apentu tõstab aeglaselt püssi palge, sihib hetke ja siis kärgatab pauk.
Kõigile jääb ebaselgeks, kas lind lendas madalalt minema või kukkus alla. Mehed lähevad teda otsima, kuid naasevad peagi tühjade kätega – nähtavasti lasi Apentu mööda. Jätkame teekonda ja peagi lõpeb kitsenev jõesopp justkui tupikuga. Sopis hulbib ringi rohkesti mädanevaid puutüvesid ja me ajame edasipääsemiseks neid aerudega laiali. Tühi kõht tuletab meelde, et käes on lõunaaeg, ja me jääme kaldale pidama.
Peale kiiret sööki võtavad Apentu ja Francisco ette väikese metsaretke, et vaadata, kas tupiku taga on olemas ka väike oja, kuhu meie eesmärk tegelikult jõuda ongi. Nimelt jääb üleujutatud ja seisev jõeosa tihti hapnikunälga ja nii kogunevad aimaraad kiirevoolulisse ojja. Mõlemad mehed võtavad kaasa jahipüssid ja Francisco haarab ühes pika padrunivöö.
„Siin on kaimaneid, siin on jaaguare, siin on kõike,” selgitab Apentu õhinal.
Nii kaua, kui teised kaldal oja otsivad, otsustame Quentiniga natuke kalastada. Lanti ma ei julge siin loopida, kuna jõgi on erinevas lagunemisastmes puutüvesid täis ja nähtavasti jääks lant sinna kohe kinni. Selle asemel panen konksu otsa väikese, Quentini korjatud vihmaussi. Peagi saan sellega viidikasuuruse kala, mille panen elussöödaks. Vahepeal naasevad Francisco ja Apentu, kes on leidnud otsitud oja, ja otsustavad siia kanti laagrisse jääda. Sõidame teisele kaldale, kust leiame puude vahelt pisut avarama koha. Sinna püstitavad Apentu ja Francisco käepärastest vahenditest ruumika varjualuse. Pea käsivarrejämedustest puudest laotakse karkass, mis liaanidega kokku tõmmatakse ja mille katuseks venitame peale kaasavõetud koormakatte. Seome katuse alla rippmatid ja vihmakindel eluase ongi valmis.
Olles end laagrisse sättinud, läheme jõesoppi võrku laskma. Selles jõeosas on vesi hallikasroheline ja vool peaaegu puudub. Francisco laseb risti üle jõe mitu suuresilmalist nakkevõrku. Quentin, kes kõige paremini inglise keelt oskab, seletab mulle päevakava – kuna aeg kisub õhtusse ja troopikas on pimedus kiire tulema, siis oja peale aimaraad püüdma on plaanis minna alles homme. Hetkel ei jää mul midagi muud üle, kui proovida jõest midagi tabada. Proovin ettevaatlikult lanti ujutada, kuid tulutult. Quentin tabab primitiivse käsiõngega mõned väikesed ja kirjud ahvenlased. Vaadates Apentu ja Francisco varustust, pean tahes-tahtmata muigama. Apentu on kodust kaasa võtnud vaevalt pooleteise meetri pikkuse murdunud otsaga spinningu, kuhu ta on peale kerinud vähemalt millimeetrijämeduse tamiili, mille tõmbetugevus on üle 45 kilo. Kõige otsa on seotud jämeda terastrossi vahendusel ligi nimetissõrmepikkune konks. Francisco varustus jätab veelgi robustsema mulje. Ta on metsast raiunud paarimeetrise roika, mille otsa on seotud jäme sinine kapronnöör, millega võiks vabalt hundikoera jalutada. Ka see lõpeb kohmakalt ja umbsõlmedega seotud terastrossi ja konksuga. Mõlemad panevad söödaks kaasavõetud kanalihatükid. Sööt lastakse põhja vajuda ja siis oodatakse rahulikult, aeg-ajalt õnge liigutades.
Sedasi möödub umbes tunnike, kuid tulutult. Seejärel suundume võrke vaatama. Aimaraa asemel on ennast tihedama silmaga võrku mässinud mitmed hõbehallid piraajad, mingid ahvenataolised elukad ja paar päris veidrat kala. Nad meenutavad kehakujult, eriti just ninamiku poolest vimba, kuid on oranžikaskollased, tumedate ahvenatriipudega külgedel. Lisaks sellele on neil suus neli pisikest ja teravat hammast, mis annavad kalale koomilise üldilme. Valmistame saagist õhtusöögiks maitsvat suppi, eriti hästi mekivad piraajad. Peale õhtustamist viskavad mehed külili ja räägivad oma-vahel juttu.
Kuna päikeseloojanguni on veel pisut aega ning viibin pärapõrgus, kuhu ma tõenäoliselt elus teist korda ei satu, tahan sellest viimast võtta ja otsustan pikutamise asemel veel kala püüda. Panen söödaks surnud kalakese ja jään ootama. Naudisklen vastaskalda džunglis loojuva päikese valguses, kui keegi hakkab aeglaselt korki eemale vedama. Haagin kiirelt, kuid edutult. Keegi on söödakala pooleks hammustanud. Kas ehk kurikuulus aimaraa? Heidan sööda uuesti samasse kohta ja kümmekonna sekundi pärast tõmban tülitekitaja kaldale – tegu on umbes paarikümnesentimeetrise piraajaga.
Pimeduse saabudes teeb Francisco lõkke ja kõik kogunevad selle ümber juttu puhuma. Olen veidi üllatunud, kui ta uurib, kas ma olen pärit ühendriikidest. Eesti peale teeb ta arusaamatut nägu, aga Euroopat mainides noogutab äratundvalt. Ühtäkki tekib kõigil huvi eesti keele ja kultuuri vastu ning varsti kõlab keset metsikut džunglipimedust eestikeelne teretamine.
Quentin teeb mulle ettepaneku proovida džunglijõel öist püüki. Lükkame paadi taas vette ja heidame kanalihaga söödastatud konksud põhja. Püük edeneb sündmustevaeselt ja varsti heidan paadininna pikali, asetades spinningu jalgadele. Tähelepanu köidab salapärane õhustik keset metsikut loodust – imetlen tähistaevast, ööhääli ja pimedusse mähkunud vihmametsa. Rikkalik konnakontsert on alanud, nad krooksuvad nii vees, kaldal kui ka puude otsas. Nii maas kui puude vahel sibavad ringi ja lendavad helendavad mardikad, kes kord kustuvad, et siis taas heledalt särama lüüa. Kalapüügil jääme küll tühjade kätega, aga müstiline õhkkond tsivilisatsioonist kaugel eemal asuvas punktis korvab selle kuhjaga.
Varahommikul avan silmad möiraahvide röökimise peale. Üks kari on õhtul end meie lähedusse magama sättinud ja võtab nüüd häälekalt uut päeva vastu. Apentu ja Francisco on juba üleval ja valmistuvad võrku nõudma minema. Tagasi tulles on neil lisaks tavapärasele pudile-padile paadipõhjas ka kolm kolme-neljakilost aimaraad. Peale hommikusööki suundume paadiga oja suudme juurde, kuhu on planeeritud tänane kalaretk.
Teel on madalaid kohti ja ümber kukkunud puurisu, mistõttu peame lõpuosa jalgupidi vees kahlama ja paati takistustest üle lükkama. Mingid ogalised taimeväädid tõmbavad
