tunni jooksul oleme pinki jaganud ka teiste kannatlike ootajatega: paari kooliõpetajaga, praktikakohta otsiva noormehega ning üksikemaga, kelle üht jalga asendab kark. Sülelast kandev naine pakub kui muuseas, et võiksin ise tema last kasvatada. Oskamata ootamatule pakkumisele reageerida, katsun vaid viisakalt selgitada, et mul puuduvad igasugused oskused väikelapse kasvatamiseks. Loomulikult pole see päriselt keeldumise põhjus. Aga teisiti ma niisugusele ettepanekule reageerida ei oska. Aja surnuks löömiseks tegime kooliterritooriumil ringkäigu. Võrreldes Bluesky kooliga on KSPH hiigelsuur. Kooli seitsmes vanuseklassis õpib kokku ligi 120 liikumispuudega last, kellest enamikul on ka vaimne puue. Peale õppehoonete on kooliterritooriumil suured magamissaalid, söökla, meditsiinipunkt ning lisahoone ametiõppeks, kus valmistatakse kvaliteetseid ja ilusaid käsitöötooteid – nahast rahakotte ja vöid, ehteid, tekstiilesemeid. Erinevaid hooneid ühendavad ratastoolilaiused tsementrajad, mida mööda õpilased karkudel või ratastoolis sööklast koolitundi või magalasse liiguvad. Radasid ääristavad murusse torgatud metallsildid, millel kirjas õpetlikud sõnumid nagu „Halb tutvusringkond tõstab sinu riski AIDSi nakatuda“.
Tunnike veel ning Sam astubki sirgel sammul meie poole. Ta palub põgusalt vabandust, et pikalt ootama pidime, surub kätt ning suunab meid spordiväljaku ääres kasvava suure puu varju plasttoolidele istuma.
„Kampala kool on juba vana ja väärikas kool. Kooli avasid 1969. aastal puudega laste vanemad ja tänapäeval on meie vilistlaste hulgas mitu silmapaistvat ugandalast,“ selgitab juba 13 aastat kooli palgal olnud õpetaja uhkustundega.
„Kool paistab tõesti heas seisukorras olevat!“ kiidan takka.
„Kõik koolihooned on ehitatud muidugi aegamööda ja erinevate isikute abiga. Me hindame koostööd kõrgelt. Mina, Sam, ei suudaks üksi saavutada elus mitte midagi. Samuti ei saaks see kool areneda, kui poleks lahkeid ja suuremeelseid inimesi, kellele kooli käekäik korda läheb.“
Kuulan Sami suure huviga, kuid samal ajal kujutan ette, milline võiks olla tavaline Uganda kool. Ehkki KSPH on suurel alal ning tal on mitu lisahoonet, siis võrreldes Eesti koolidega tundub kogu kompleks siiski väga kõle. Klassiruumideks on ruudukujulised paari aknaga enam-vähem tühjad ruumid. Kõik hädavajalik on kooli territooriumil justkui olemas, kuid ma ei kirjeldaks seda hästi varustatud koolina.
Olen küll juba varem kuulnud, et ka KSPH puhul on tegu erakooliga, kuid katsun siiski mõista kooli majanduslikku mudelit: „Kuidas kool end ära majandab?“
„Sissetulekud tulevad peamiselt õppemaksudest, kuid aeg-ajalt ka toetustest. Ühe semestri, see tähendab kolme kuu õppemaks on kuni 535 000 šillingit (umbes 167 eurot). Peamiselt maksavad seda lapsevanemad, kuid mõne lapse õppemaksu tasuvad ka erinevad organisatsioonid. Lisasissetulekut saame teinekord ka annetustest. Näiteks hiljuti ostsime koolile ühe Hollandi erivajadustega inimeste organisatsiooni annetuste eest minibussi.“
„Kas riik ka toetab teid?“
„No mitte just väga. Kõik, mis sa siin näed, on ehitatud erarahaga.“
„Riik ei maksa siis koolis mitte millegi eest?“ olen üllatunud, kuna Godwin väitis eile vastupidist.
„Riik maksab kaheksa õpetaja palga, kuid kokku töötab koolis 46 inimest. Riigi panus võiks olla oluliselt suurem.“
Olen kui küsimusi lajatav ajakirjanik, kuid kuna Sami ei paista see häirivat ning soovin olukorda tõepoolest paremini mõista, siis jätkan pärimist: „Kui suur on Uganda keskmine õpetajapalk?“
„Üle kogu riigi varieerub see päris palju, sest erakoolide võimalused on väga erinevad. Riigi makstud õpetajapalk on praegu umbes 300 000 šillingit (umbes 94 eurot) kuus, kuid on antud lubadusi, et paari kuu pärast palku tõstetakse.“
Katsun teha peas paar kiiret arvutust. Lõunasöögi eest kohalikus teeäärses restoranis maksin eile 1,25 eurot, bussipilet Nansana külalismajast linna maksab 30 senti, tass kohvi linnas kaks eurot. Uganda õpetajapalgaga saaksin kuus 25 päeva lõunatada ja sõita linna tassi kohvi jooma. Kuu viimased viis päeva oleksin rahata. Rääkimata üürist, õhtusöögist, telefoni kõneajast, mõnest vajalikust uuest riidehilbust, hügieenitarvetest.
„Aga kuidas selle rahaga toime tuleb?“ olen sunnitud küsima.
Sam muigab: „No peab lihtsalt tulema. Õpetajate suureks eeliseks on see, et nad saavad riigilt ka tasuta majutuse kooli territooriumil ja ei pea üüri maksma.“
Meie juttu sekkub Sami poole pöörduv kolleeg, kes tutvustab kooli esimest korda külastavat perekonda. Sam jätkab nendega vestlust meie juuresolekul. Pärast tasasel häälel formaalseid tervitusi uurib hästi riietatud ja jõuka mulje jättev pereisa ettevaatlikult, kas nad saaksid oma poja kooli sisse kirjutada.
„Oleneb, kui õpivõimeline ta on ja kui palju ta asjadest aru saab. Kas ta korraldustele allub?“ uurib Sam.
Poisist räägitakse, justkui ta ei seisakski samal ajal meie kõrval. Koolipinki pürgija, nagu ta vanemadki, jätab väga argliku mulje. Ema ja isa lausuvad, pea õlgade vahel, Samile vastuseks vaid üksikuid sõnu. Ma ei suuda mõista, kas see tuleneb nende häbist erivajadusega lapse pärast või on tegu aukartusega Sami ees.
Erivajadustega inimestesse suhtutakse Ugandas ettearvamatult. Sageli ei paista inimesed üldse mõistvat, et ka erivajadusega inimene on inimene. Esimene asi, mis Ugandas erivajadustega inimeste puhul silma jääb, ongi tegelikult hoopis see, et nad ei jäägi silma. Neid justkui polekski olemas. Nende olemasolule viitavad vaid üksikud vabaühenduste teeviidad mõnes teeservas. Ka Eestis kipume kuulma erivajadustega inimeste edulugudest ja probleemidest enam meedia vahendusel ning tänaval, poes või kontserdil nendega kokku ei puutu. Erivajadustega inimesed on nii Eestis kui ka Ugandas ühiskonna äärealale omapead probleemidega heitlema jäetud. Olukord ühiskonna äärealal on siin aga Eesti omast oluliselt kehvem. Samuti puuduvad Ugandas toimetulekutoetused.
Godwin käib aeg-ajalt erivajadustega laste kodudes nende olukorda hindamas. Ta rääkis mulle kohkunult, kuidas nägi söömata ning tuppa kätt- ja jalgupidi kinniseotud, vanemate poolt hüljatud lapsi. Oma pika kogemuse põhjal kinnitab Godwin, et korraliku õpetuse läbinuna oleksid lapsed siiski võimelised tulevikus iseseisvalt toime tulema. Paraku on arvestusväärset haridust pakkuvad koolid Ugandas tasulised ning vanemad eelistavad oma suurte pingutustega kõrvale pandud raha investeerida teiste laste tulevikku. Jõukamad või need, kellel on mõne rahvusvahelise organisatsiooni programmi kaudu õnnestunud õppetoetus saada, saadavad oma erivajadustega lapse erakooli. Kuid sellest ainuüksi ei piisa, et pärast kooli lõpetamist tööd leida ning tugevas konkurentsis edukalt toime tulla.
Sam hakkab mures lapsevanemate poja oskusi testima.
„Jookse sinna puu juurde, võta maast pall ja too see siia ema juurde tagasi!“ kamandab ta.
Poiss kõhkleb küll hetke, kuid teeb, nagu kästud.
„Minge Mulago haiglasse ja laske seal teda kontrollida ning siis tulge vastava tõendiga koos tagasi,“ juhendab Sam. „Siis kohtume uuesti ja arutame asja edasi.“
Perekond tänab ning lahkub tuldud teed.
Sam paistab koolis hinnatud mees olevat. Ta on ase-õppealajuhataja, koordineerib vabatahtlikke ning annab õpetajana koolitunde. Olenemata ametinimetustest ja otsestest kohustustest on ta tegelikkuses direktrissi parem käsi, kes tegeleb kõigega, mis lahendamist vajab. Ilmselt on see Sami uhke ja enesekindel hoiak, millega ta kolleegide lugupidamise välja on teeninud.
Meie vestlus puuvarjus kestab kauem, kui
