jõudnud veel sõnakestki rääkida. Tunnen piinavat väsimust ja silmad kipitavad eredast päikesest. Lükkaksin silmadele päikeseprillid, kuid kardan, et see ei pruugi vastata kohalike viisakusreeglitele. Sooviksin hüpata basseini ja juua hiigelsuure tassi kohvi ning pärast seda jätkata vestlust kasvõi päikeseloojanguni, kuid reaalsuses vahetan vaid istumisasendit ning kõik jätkub vanaviisi. Katsun meie jutujärge kohviku poole liigutada: „Kas õpilased söögitegemist ka õpivad? Nad võiksid ju ise kogu koolile lõunat valmistada?“
Sam muigab: „Ei, süüa nad ei tee. See ei tooks üldse raha sisse, sest kõik, mis õpilased ise valmistavad, söövad nad ju kohe ära.“
Tahtmatult märkan, kuidas Kullar Sami muige peale suured silmad teeb. Mõtlen sama. See võib küll kohvikule saatuslikuks saada, kui töötajad ise kõik valmistatud road nahka pistavad.
Samas ei taha ma uskuda, et noortele pole võimalik õpetada professionaalsemat suhtumist toiduvalmistamisse. Eeldan, et tegelik põhjus, miks õpilased ise KSPHs süüa ei valmista, on see, et kool soovib säilitada kokkade töökohti. Oma arvamusele ma siiski kinnitust ei leia, kuna jätan viisakusest oma nina kooli siseasjadesse toppimata.
Rohkem me kohvikuprojektist rääkida ei jõuagi. Sam tõuseb püsti ning pakub, et teeb meile veel kord kooli territooriumil ringkäigu, tutvustab meid direktrissile ja teistele töötajatele. Kuna keeldumine ei tuleks kõne alla, siis asumegi uuele jalutuskäigule.
Küllap eelistab Sam kohviku teemal vestelda siis, kui ka Godwin kohal on. Kaks päeva hiljem koguneme selleks Ida-Aafrika vanima ülikooli Makerere kohvikus.
Esimene ametlik koosolek kohviku teemadel on sisukas. Võttes aega, et rääkida iseendast, organisatsioonidest, motivatsioonidest, eesmärkidest ning isegi konkreetsemalt kohvi-ku asukohast, venib koosolek nelja tunni pikkuseks. Makerere ülikooli kohvikusse saabudes, veel enne koosoleku algust, tellin endale kohvi. Neli tundi hiljem endiselt tühja laua taga istudes veendun, et Uganda teeninduskultuuris on teatud puudujäägid. Õnneks pakub Godwini ja Sami tundmaõppimine piisavalt põnevust, et kofeiinisõltuvus mõneks tunniks unustada.
Mehed on pärit riigi vastasservadel asuvate mägede ümbrusest: Godwin Lääne-Uganda Rwenzori, Sam Ida-Ugandas asuva Elgoni jalamilt. Niisama erinevad, kui on kahe piirkonna loodus ja ajalugu, on ka mehed ise.
Godwin on pärit Toro kuningriigist; piirkonnast, mida kiidetakse sageli tänu sealsete naiste kaunidusele. Mägiste teeistanduste vahelistel teeradadel liiguvad ühtlases tempos küngastest üles-alla värvilistes seelikutes ja pea peal veekanistreid kandvad nägusad naisterahvad. Toro lõunanaaber on banjankole hõim, kust pärineb ka 1986. aastast võimul olev president Yoweri Museveni. Naaberhõimude keel ja kultuur on sarnased. Ugandas, kus elab kokku üle 50 hõimu, kaasneb keelelise ja geograafilise lähedusega sageli ka ühtne poliitiline mõtlemine. Godwinil on usku Museveni vaadetesse ja tegudesse. Riiki räsivas korruptsioonis süüdistab ta presidenti ümbritsevaid poliitikuid, mitte liidrit ennast.
Geograafiliselt Uganda teisest servast Teso piirkonnast pärit Sam on presidendist absoluutselt vastupidisel arvamusel. Teso hõim pole presidendi võimul oldud ajast kasu saanud – kõneldakse võõras keeles ning nende probleemid jäävad Lõuna-Uganda keskel Kampalas töötavale valitsusele kaugeks. Sam kritiseerib Musevenit üsna avalikult ning poliitikat puudutavad arutelud tõusevad meeste väitlemishimu tõttu sageli koosolekutel üles. Kunagi sama rühmaga Tansaanias koolitusel käies loobus ülejäänud rühm Sami ja Godwini seltskonnast, sest keegi ei jaksanud nende debatte jälgida. Minule aktiivse mõttevahetuse keskkonnas meeldib ja naudin meie pikki kolmekesi laua ümber istumisi mõnuga.
Õnneks on mu kahel projektipartneril ka midagi ühist. See miski, mis on iseloomulik enamikule ugandalastele: oskus naerda ning pinge kulmineerudes vestlus südamliku naeru ja käepigistusega lõpetada. Peale selle hoiab kahte meest koos ühine uudishimu maailmas toimuva vastu ning loomulikult tugev vastastikune lugupidamine.
Poliitiliste ja hõimupõhiste erinevuste kõrval on projekti võtmepartnerid ka oma iseloomu ja oleku poolest absoluutsed vastandid. Godwin on kokkuhoidlik, ettevaatlik ja tasane mees, kelle mitu kõrgharidust ja suur lugemus on taganud veatu kirjaliku eneseväljendusoskuse. Tänu oma ettevaatlikule loomusele mõtleb ta plaanid enne 100 korda läbi ning hakkab alles siis tegutsema. Godwini tugev analüüsivõime ja detailidele keskenduv täpsus on hindamatu väärtus kohviku tegevusi planeerides ning visiooni ja missiooni välja töötades. Teisisõnu on Godwin väga tugev kaasamõtleja. Kui avan Excelis kohviku eelarve, siis Godwin elavneb ning hakkab detailselt tabeliga tutvuma. Sam samal hetkel tüdineb. Sami ei huvita detailid, dokumendid, reeglid, peened sõnastused. Sam särab oma hiilguses läbirääkimistel. Kui Godwin ametlikel kohtumistel oma muidu sirge selja küüru tõmbab ja peaaegu sosinal rääkima hakkab, siis ajab Sam selja eriti sirgu ning alustab kannatlikku ja osavat vestlust. Suurepärase kõneoskusega suudab ta värvikaid väljendeid kasutades rääkida tunde üllastest eesmärkidest ja õiglastest väärtustest ning kaubelda välja esmapilgul uskumatuna näivaid kokkuleppeid. Samis on ambitsioonikust, mida Godwin pelgab.
Oma erinevustes täiendavad Sam ja Godwin teineteist ning tundub, et oma kohaloluga suudan maandada paratamatult tekkivaid pingeid ja möödarääkimisi. Usun, et moodustame tervikuna suurepärase meeskonna.
ESIMESED ELULISED ÄRINÕUANDED JA MIKS MUZUNGU’D ROOSAKS MUUTUVAD
Nansanat läbival teel kihutavad mikrobussid ja maasturid paiskavad õhku kleepuvat tolmu, mis jalakäijate nahale ja juustesse kinni hakkab. Oleme teel linna, et pärida ärinõu pikalt Kampalas elanud ja külalismaja pidavalt hollandlaselt.
Kampala liiklus on üks arusaamatu signaalide, heitgaaside ja tolmu kogu, segatuna marsruuttaksode, mootorrataste, linnamaasturite, jalgrataste ja jalakäijatega. Liiklust autost jälgides on tunne, nagu oleksin sattunud telekamängu kõige raskemale tasemele: teel on takistuseks vastassuunas sõitvad autod, kui samal ajal kihutavad kahest küljest mõne sentimeetri kauguselt mööda mootorrattad, mis on üle koormatud loomade, lindude ja inimestega, ja ootamatud hiigelsuured augud, viiekordsed lamavad politseinikud ning kõige tipuks lapsi ja banaanivaagnaid kandvad üle tee jooksvad naised. Erinevuseks aga on see, et selles mängus on sul vaid üks elu – see päris elu – ja olukorra mängupuldiga kontrollimise asemel saab kontrollida vaid enda emotsioone.
Levib linnalegend, et kui ugandalane kandideeris Inglis-maale emigreerudes tööle autojuhina, siis küsiti talt esimese asjana, kas tal on sõidukogemust Kampalas. Kuna intervjueerija olla Kampalat külastanud ja selle liiklust näinud, siis võttis ta värskelt Euroopa pinnale saabunu otsekohe palgale ning autojuht elas Londonis õnnelikult igavesest ajast igaveseni.
Ise autorooli istumine ei tule mul mõttessegi. Paljud Ugandas elavad välismaalased võtavad tööle autojuhi, kel peaks siinses liikluses orienteerumine otsekui veres olema. Teiseks, kahetsusväärsemaks autojuhi palkamise põhjuseks on levinud rahva omakohtu traditsioon. Liiklusõnnetuse puhul asub rahvas arutlemata ja süüdlast välja selgitamata tugevamat osapoolt karistama. Olukorras, kus auto sõidab otsa talle ette sõitnud mootorrattale (või teele astunud, banaane müüvale naisele), on süüdlaseks igal juhul autojuht ning tema karistamiseks hakkavad pealtnägijad teda kividega loopima ning peksma. On muidugi lootust, et seda ei juhtu. Kuid paraku aeg-ajalt siiski juhtub. Liiga sageli.
Kampala elanike ja ka minu kõige tavapärasemaks liiklusvahendiks on marsruuttakso ehk matatu. Erinevalt Eesti marsruuttaksodest ei kanna matatu’d liini nime ega numbreid. Selle asemel kõlgub uksel või lahtisel aknal reisisaatja ehk conductor, kes hüüab vahetpidamata tee ääres ootavatele reisijatele, kuhu teel ollakse. Matatu-sõidul, nagu peaaegu ka kõigel muul Ugandas, puudub absoluutselt kehtiv fikseeritud hind. Suuremate keskuste vahel päevasel ajal liikudes on sõidutasu üpris kõikumatu,
