niisugust ettevõtmist hinnata, kuna ka tavainimestel on raske. Seda, et kliendid jätaks kohvikusse tulemata, kuna kardavad, et erivajadustega inimesed on jumala karistatud, pole keegi linnakeskkonnas välja toonud. Suheldes erinevate inimestega ja liikudes erinevates linnaosades, veendun ikka aina enam, et Kampala on meeletute kontrastidega linn.
Tänase kohaliku päevalehe teise lehekülje uudis on „Uuringud tõestavad, et rasked koolikotid põhjustavad lastel seljavalu“. Samas lehes kirjutatakse, et tuhandest sündivast lapsest sureb Ugandas 54 ning 100 000 sünnitavast naisest sureb 345. Tahtmatult mõjub uudis koolikotti kandvate laste seljavalust võõrastavalt ühiskonnas, kus endiselt sureb lihtsa meditsiinilise abi puudumise tõttu igal aastal nõnda palju inimesi. Kuid just selline ongi Kampala, täis kontraste ja äärmusi.
Olles ise pärit üsna klassitust ühiskonnast, on mul kohati keeruline end ümbritsevasse maailma sobitada: süüa lõunat slummis paarist puuplangust kokkulöödud putkas, mille peale on kirjutatud humoorikalt Serena, ning istuda juba samal õhtul samanimelises viietärnihotellis ja nautida mitmekäigulist õhtusööki, kuulumata seejuures ise kumbagi Serenasse.
Tutvustan kohvikuprojekti ideed KSPH juhatuse liikmete koosolekul ning juhatusse kuuluv iirlasest ehitusettevõtte omanik soovitab mul võtta ühendust Davidiga, kohviekspordiga tegeleva suurfirma Kyagalanyi tegevjuhiga. David on Lääne-Aafrikas sündinud inglane, kes on veetnud kogu oma elu kohviäris ning viimased kümme aastat elanud Kampalas. Iirlane usub, et David võib aidata meil kohvikut soodsatel tingimustel kohviga varustada.
Esimest korda kohtume Davidiga tema juhitava ettevõtte Kyagalanyi peakontoris, kus tutvustan talle kohvikuprojekti ideed ning kus meid kostitatakse imehea kohviga. Ehkki enamikus euroopalikes toidukohtades on kohv menüüs olemas, satub hea kohvi otsa võrdlemisi harva. Juhtub sedagi, et kohvi tellides serveeritakse lauale Nescafé lahustuva kohvi pulber ja keeduvesi ning ergutav maiuspala tuleb kliendil ise kokku segada. Kyagalanyi peakontoris, kohvi ekspordi keskpunktis on lugu hoopis teine. Tunnen värskelt röstitud kohvi lõhna, surun peos kokku Arabica kohviube ja luristan mõnuga lihtsat, kuid tõeliselt head presskannukohvi.
Ugandalaste kohvivõõrastus on kummaline, sest tegu on Ida-Aafrika suurima kohvitootjaga. Suurem osa Ugandast eksporditavast kohvist lõpetab oma teekonna justnimelt Euroopa kohvitassides, sealhulgas ilmselt ka Eestis, kuid kohalikud kohvikasvatajad sageli isegi ei tea, mida kohviubadega tehakse. On talunikke, kes arvavad, et kohviubadest toodetakse püssirohtu.
Suure kohvisõltlasena mõjuvad Davidi koosolekuruumis mekitud kohv ja tehase territooriumi ekskursioon mulle inspireerivalt ning taastavad usu, et võin ka Ugandas oma kohvinautlemist jätkata. Meie kohtumise peamine eesmärk on siiski miski muu. Soovin kuulda Davidi kui kogenud ärimehe ja pika Kampalas elamise kogemusega inimese arvamust kohvikuideest. Arvestades asjaolu, et ugandalased pole suuremad kohvijoojad, pole ma kindel, kas peaksime üldse kohvikus kohvi pakkuma. Loodan sellegipoolest, et meil õnnestub Davidiga kokku leppida, et saame neilt hea hinnaga kohviube osta. Kohtumine osutub planeeritust edukamakski. David peab projekti küll selle minimaalse eelarve tõttu utoopiliseks, kuid pakub sellest hoolimata, et nad võivad meid varustada tasuta kõrgeima kvaliteediga kohviubadega. Lisaks leian temas meeldiva huumorisoonega elukogenud sõbra, kes on valmis projekti puhul kaasa mõtlema ning võimaluse korral abistama.
Järgmisel kohtumisel temaga siseneme Kullariga hea mainega restorani, kus meid ootab koos mulle tundmatu sõbraga viisakalt tervitades David: „Oletegi kohal! Saage tuttavaks, see on Hrishi.“
Pärast käepigistusi võtame istet ning David selgitab enda vastas istuvale sõbrale: „Kohtusin nende kahe vabatahtlikuga mõni aeg tagasi enda kontoris, kus Siisi tutvustas mulle oma hullumeelset plaani avada imeväikese eelarvega kohvik. Ja see pole veel kõik! Et ettevõtmine veelgi keerukam oleks, hakkavad kohvikus tööle erivajadustega ugandalased.“
„Mulle meeldivad katsumused,“ naeratan kergelt punas-tades.
„Mõtlesin, et võiks seda hullumeelset ideed ka kuidagi toetada ja anname neile selleks tasuta kohviube.“
Hrishi kuulab viisaka osavõtlikkusega, vahepeal noogutades, just nii, nagu mulle keskkoolis inglise keele tunnis õpetati. Õhkkond oma peensuses ja viisakusžestides meenutab vanu Briti filme ning paratamatult avastan end mõttelt, et küllap hakkame peagi ka ilmast rääkima.
David jätkab: „Ja mis veelgi põnevam. Nad on pärit Eestist. Oled sa kunagi kuulnud, et selline riik olemas on?“
Hrishi manab ette mõtliku näo ning mõne hetke pärast pakub kõheldes: „See on kusagil Euroopas? Balti riik?“
„Ja mis Eesti pealinn on? Või ehk oskad pakkuda, palju seal inimesi elab?“ kiusab David edasi. Eelmisel kohtumisel olin andnud talle Jüri tehtud Eesti visiitkaardi, kus on kirjas kõik tähtsamad faktid Eesti kohta. David sattus sellisest riikide tutvustamise ideest vaimustusse ning luges huviga kõik faktid läbi.
Hrishi tunneb end ilmselgelt ebamugavalt. Sekkun, et teda Davidi tekitatud olukorrast päästa, ning ulatan üle laua sinise visiitkaardi.
„Väga vähesed inimesed teavad Eestit, kuna riik on väga väike. Sellepärast jagangi riigi tutvustamiseks visiitkaarte. Kust sina pärit oled?“
„Ma olen Ugandas sündinud hindu,“ vastab ta tagasi-hoidlikult.
David täiendab: „Hrishi tegeleb Jinja lähedal suhkruäriga. Võib-olla oled kuulnud Kakira suhkrust?“
„Ilmselt olen seda näinud küll, kuid päris kindel ei saa ma olla,“ annan mittemidagiütleva vastuse.
Vahepeal pöördub meie poole teenindaja, kes uurib, kas soovime einestada ja istuda diivanitelt ümber õhtusöögilauda. Teenindus on laitmatu. Ma pole Ugandas oldud aja jooksul veel nii head teenindust kohanud. Kui muidu kirutakse sageli, et Eesti klienditeenindajad pole kuigi viisakad, siis keskmiselt rõõmustab Kampala teenindaja klienti juba sellegagi, kui tal õnnestub õige tellimus lauda tuua. Kui ettekandjad ei kanna vormi, siis on väidetavalt võimalik neid klientidest eristada laiskade liigutuste järgi. Nii et kui ei tea, kelle poole oma tellimuse sisseandmiseks pöörduda, siis vali kõige aeglasemalt mööda jalutav inimene ning küsi temalt menüüd. Huvitavaks eripäraks on ka see, et paljud toidukohad on kvaliteedi märgiks välja trükkinud paksud nahkkaantega menüüd, kuhu pannakse kirja kõik road, millest kokk on kunagi üldse kuulnud, kuid millel pole midagi pistmist reaalselt köögi laos olevate toorainetega. Tellimine algab tavapärases Kampala restoranis seega küsimusega „Mida teil pakkuda on?“. Sellele võib järgneda teenindaja visiit kööki reaalse menüüga tutvuma ning alles seejärel on mõistlik langetada otsus. Loomulikult sõltub teeninduse kvaliteet toidukohast ning menüü ignoreerimine võib nii mitmeski kohas solvanguna mõjuda. Olenevalt restorani kvaliteedist on neis erinevad viisakusreeglid ja etikett. Nakasero mäejalamil asuvas kuulsas restoranis, kus hetkel istume, kehtivad peened kõrgklassi reeglid. Õhtusöögi eel tuleb juua kerge aperitiiv ning siis alustada eelroast ja lõpetada kohvi ja magustoiduga.
Aeg on vahetada lauda ja liikuda eelroa juurde.
Lobiseme Kampala eluolust ning sõbrad loobivad kordamööda näiteid sellest, kuidas linn aastatega muutunud on. Sujuvalt liigub jutt siiski Aafrikale omastele probleemidele, mis on paratamatult ka Kampala igapäevaelu osa: vaesus, ebaausus, arstiabi puudumine, madal haridustase, HIV. David jälestab Aafrikas tegutsevate abiorganisatsioonide tööd, kuna peab seda ebatõhusaks ja küüniliseks. Ta loetleb näiteid ebaefektiivsetest projektidest nagu võitlus malaariasääskede vastu, milleks kasutatakse Euroopas keelatud mürke. Hrishi kuulab vaikides.
Nõustun Davidiga, et tema mainitud projektid pole olnud kuigi tõhusad, kuid minu jaoks on tema maailmavaade siiski liialt kriitiline.
