Muigan ning annan omaette Jürile inimeste tundmise eest kümme punkti. Godwin on tõepoolest euroopalike kommetega.
Loomulikult vastab laias laastus tõele, et aafriklased ei ela kella järgi ning enamik kohtumistest hakkavad plaanitust hiljem, kuid võrreldes minu Sitsiilias elamise kogemusega jagatakse siin siiski arusaama, et kohtumisele hilinedes on tarvis mingit vabandust. Kasvõi väljamõeldud ja valet. Palermos sain niisuguse põhjenduse järele pärides vastu hoopis süüdistuse, et tekitan pisiasjast probleemi.
Pool tundi pärast kokkulepitud aega on kõik asjaosalised kohal ning entusiasmist pakatades olen valmis kohvikut puudutavad teemad lauale lööma. Tervitan Sami kiirelt viisakusküsimusega „Kuidas läheb?“ ning olengi juba asja juurde asumas, kui taipan, et oodatud „hästi“ asemel vastab Sam midagi muud: „Mitte just väga hästi. Katsumused, katsu-mused.“
„Mis juhtus?“ uurin Samilt.
„Vabandust, et hiljaks jäin. Ma ei saanud koolist tulema, kuna meid süüdistatakse elektrivarguses. Ma tean, et me pole süüdi ja me pole midagi valesti teinud, kuid nendele elektriettevõtte esindajatele on seda väga raske selgitada. Ugandas käivad asjad nii, et see, kellel on võim, sellel on õigus. Nad ähvardavad elektri välja lülitada ja võivad hakata ka mind kui vastutavat isikut taga kiusama.“
„Sorry,“5 vastan õpitud kombe kohaselt, eeldades, et sellega on Sam lõpetanud ja liigume kohviku teemade juurde. Kuid Sam jätkab: „Ja kui lõpuks koolist minema sain ja siiapoole liikuma hakkasin, siis kukkusin boda-boda’ga. Nüüd lonkan.“
Olen sõnatu. Mis ma nüüd ütlema peaksin? Uuesti vabandamine kõlab kuidagi tobedalt. Inimestel on siin kombeks pidevalt ja pisiasjade peale kaasa tunda. Olen harjunud ingliskeelset sõna sorry kasutama vabandusena, kuid siin pobisetakse „sorry, sorry“ peamiselt kaastunde avalduseks. Ja seda absoluutselt igas võimalikus olukorras. Kui oled haige, lohutatakse sind „sorry, sorry“ – pobinaga, kui oled ärritunud, patsutatakse sulle õlale, heatahtlikult rahustades „sorry, sorry“.
Sellega esimest korda kokku puutudes üritasin ikka vastata, et rahu-rahu, see pole ju sinu süü, et ma pea oma kohmakusest kõmaki vastu marsruuttakso lage löön. Liiatigi ei mõju see sugugi lohutavalt, kui niisuguses piinlikus olukorras peavalu taludes 13 reisikaaslast haledalt sinu poole vaatavad ja kooris sorry ütlevad. Individualistliku põhjamaalasena eelistan, et nad keeraksid pea vastassuunas ja teeskleksid, et pole üldse märganudki, et keegi valge inimene bussi kohmerdama on sattunud. Siiski, oskamata midagi paremat ette võtta, vastan ka nüüd Sami mure peale: „Sorry.“
Nüüd avab ka Godwin suu: „Inimesed ei oska siin autodega sõita ja liiklus on seetõttu tõepoolest ohtlik. Täna hommikul sõitis naaber meie kooli värava maha ning keeldub seda kinni maksmast. Pidime politsei kutsuma.“
Godwin muigab.
Avaldan jälle kaastunnet, kuid mõtlen omaette, kas on üldse võimalik, et kellegi hommik Ugandas ei alga mõne õnnetuse või ähvardusega ja et inimesed võivad lihtsalt muretult mangopuu all hommikuteed lürpida ja pilvitusse taevasse vahtida, nagu meil Euroopas on kombeks aafriklaste elu ette kujutada.
„Elu on täis katsumusi,“ võtab Sam vestluse kokku.
Olen üpris kiiresti selgeks saanud, et ugandalased räägivad väga harva probleemidest. Selle asemel pulbitseb nende elu katsumustest. Lausesse „I have a problem“6 suhtutakse pea sama negatiivselt kui vandumisse. Tundub, et selline sõnavalik väljendab järjekordselt ugandalaste optimistlikku meelt, sest katsumused on ületamiseks. Katsumus võib olla näiteks AIDSi-haige ema maksmata haiglateenuste arve, koduomaniku ähvardus sind tänavale tõsta või diagnoositud malaaria.
Koosoleku päevakava juurde jõuame tund pärast kohtumise planeeritud algust. Mehed kuulavad Kyagalanyi uudist tunnustavate peanoogutustega, kuid ilma suuremaid emotsioone välja näitamata. Ehkki valmistusin optimistlikumaks vastu-kajaks, aktsepteerin ka tagasihoidlikku lähenemist. Ilma suurte ootusteta on lihtsam mitte pettuda. Ja ka seda on enamik ugandalastest õppinud elukogemusest.
„Käisime Kullariga Mukonos Sanderi külalismaja vaatamas, et hinnata, kas võiksime kohvikuga seal alustada,“ juhatan sisse uue teema. Sam on külalismajas käinud ning pikemat selgitust ei vaja, kuid Godwin kuulab minu muljeid tähelepanelikult.
Mukono asub Kampalast ligi 30 kilomeetrit ida suunas, teel Niiluse jõe lättele. Ligi Narva-suuruse rahvaarvuga ja kolm korda väiksema pindalaga linn jätab samamoodi nagu teised Uganda linnad mulje suure tee ümber koondunud külast, mis piirdub paari peatänavaäärse poekese, turu ja pangahoonega. Linna serval asub siiski üks suur kompleks: Uganda kristliku ülikooli linnak, mille peamaja ümber puude all üliõpilased raamatuid loevad ja helgest tulevikust unistavad. Ülikoolist edasi mäetippu viiva mudatee lõpus on suur raudvärav, mis peidab enda taga Sanderi organisatsiooni International Contact Uganda (ICU)7 Mukono külalismaja.
Külalismaja parklast avaneb võimas vaade üle ümbritsevate majade ja küngaste kuulsale Victoria järvele. Mukonosse öömajale tulijad paigutatakse Uganda traditsioonilisi ümmargusi savionne meenutavatesse majakestesse. Külalismaja mahutab kõige rohkem 35 inimest.
„Nagu sa, Sam, ilmselt tead, on tegu tõepoolest kauni kohaga, aga sain aru, et neil pole väga palju kliente ning kohviku majandamine muutuks keerukaks,“ selgitan.
„Mis Sander asjast arvab?“ uurib Sam vastu.
„Käisime seal koos Sanderi äripartneri Henrikuga, kes tunnistas, et koht vajab värskendamist. Ta väitis, et just seda ta Ugandasse tegema tuligi. Külalismaja haldab muidu Sander, kuid ta on muude tegemistega liialt hõivatud ning klientide otsimise ja koha reklaamimisega pole tegeletud. Henrik plaanib hakata külalismajas korraldama koolitusi ning meelitada mäe otsa mõnusalt aega veetma ka puude all usinalt raamatuid lugevad üliõpilased. Esimene noorte ettevõtluse teemaline koolitus peaks praegu juba käima.“
Sam ja Godwin kuulavad tähelepanelikult.
„Uurisin ka külalismaja juhatajalt, kuidas äri edeneb. Tema sõnul ei tea isegi Mukono elanikud praegu kohast midagi ning arvavad siiani, et mäe otsas on lastekodu, mille üks kristlik lääne organisatsioon 1990ndatel ehitas. Ma kohe ei teagi, mida arvata. Mis te arvate?“
Sam ja Godwin ei oska loomulikult ilma vahetu kogemuseta kindlat seisukohta võtta. Nõustume, et külalismajal on kohviku-restorani asukohana ka teatud plussid: ruumide ettevalmistuskulude pealt saaks kokku hoida, olemas on juba suur köök koos enamiku vajaliku varustusega ning saaks toetuda ICU kui organisatsiooni partnerlusele. Peale selle pakub asukoht oma looduse ja vaikusega ideaalset keskkonda erivajadustega noortele.
„Mõtlesin, et äkki me ei peagi kohe midagi ära otsustama. Kuna meil puudub tegelik kogemus erivajadustega inimestega koos restoranis töötamises, siis võiksime ehk külalismajas mõnepäevase koolituse korraldada. Sõidaksime kohale koos potentsiaalsete tulevaste töötajatega ning prooviksime siis seal toimetada. Saaksime noorte võimete kohta rohkem teada, kuid samas saame pikemaajalise kogemuse kaudu ka külalismaja kui potentsiaalset äripinda paremini hinnata,“ pakun välja.
Kuna koolituse vajadusest on ka enne juttu olnud, siis tulevad Sam ja Godwin mõttega hoogsalt kaasa. Lepime kokku, et mina räägin läbi Sanderiga ning nemad valivad mõlemad oma kooli õpilaste või vilistlaste seast välja kaks potentsiaalset noort.
Lahkun koosolekult sama energiliselt ja entusiastlikult, kui sinna saabusin.
Mul on probleem. (inglise k)
ICU – Rahvusvaheline Kontakt Uganda. (inglise k)
