et koolitus võiks toimuda Henriku ettevõtluskoolitusega samal ajal. Teisisõnu saaksime süüa valmistada Henriku koolitusel osalejatele ning harjutada isegi teenindust. Toitlustust õpetaks noortele külalismaja palgal olev kokk. Sander annab mulle külalismaja juhataja Sarahi telefoninumbri ning soovitab kulude teema temaga ise läbi rääkida. Olen elevil, peagi seisan vastamisi tulevaste töötajatega ning näen, milleks nad tegelikult võimelised on.
KASULIKUD ÕPPETUNNID RAHAGA JA ARMASTUS UGANDA MOODI
Sam on kohvikuprojekti ideed tutvustanud kahele vilistlasele Oliviale ja Annetile ning Godwin on otsustanud Bluesky koolist esimesele koolitusele kaasa tuua Angela ja Fredi. Ühe poisi ja ühe tüdruku, et valitseks sooline võrdsus.
Sõit Mukonosse algab Kampala linnaväljakult. Linnaväljaku nime järgi võiks eeldada, et tegu on kogunemiskohaga, võib-olla platsiga, mille keskel on turg või äkki kohvikudki. Tegelikult on Kampala linnaväljak peatänava kõrvale jääv kõrge raudaiaga piiratud muruplats, kus lõõgastuvad linnarahva asemel politseinikud. Väljakust allapoole jääb Kampala tiheda äritegevuse ja kauplemise keskus ehk all-linn, väljakust teisel pool, Nakasero künkal, paiknevad reas ministeeriumid, saatkonnad ja hotellid. Rahva rahulolematus ning poliitiline meel kipub välja lööma just selle kahe maailma piiril, väljaku ümbruses.
Kuni 2011. aasta valimisteni oli tegu avaliku pargiga, kus korraldati reklaamikampaaniaid ning koguneti erinevatel põhjustel. Kuna opositsiooni presidendikandidaadi Kizza Besigye toetajad hakkasid seda kogunemiskohana kasutama, siis suleti park avalikkusele. Valitseva presidendi Museveni vastane meelsus tuli maha suruda.
Mulle teadaolevalt pole Kampalas enam ühtegi avalikku parki.
Linnaväljaku kõrval asub mitme matatu-liini algpeatus, sealhulgas Mukonosse sõitva matatu oma. Proovime broneerida endale kogu matatu, et seltskonnaga mugavalt üheskoos ICU külalismajja mäetippu kohale jõuda. Meid on kokku kümme inimest. Lisaks koolitusel osalejatele ja projektipartneritele kutsusin kaasa Bluesky koolis töötavad Soome vabatahtlikud Mari ja Noora. Noora on ametilt tegevusterapeut ning valmis oma kogemust meiega jagama. Mari on muidu tragi ja tubli ning valmis toeks olema. Seda, et disaineriametit pidav Mari tulevikus kohvikule logo ja kogu visuaalse imago kujundab, ma muidugi veel ei tea.
Arulagedat kauplemist, trügiva rahvamassi sees ootamist, tund aega heitgaasidega ummikus istumist ja lõpuks hiigelsuurte aukude vahel manööverdamist ma Euroopa mõistes mugavaks ei nimetaks, kuid kõigest hoolimata sõidame mõned tunnid hiljem oma delegatsiooniga läbi suure raudvärava ICU külalismaja parklasse.
Pärast seda, kui kõigile on ruumid kätte näidatud, võtan end kokku ja lähen külalismaja juhataja Sarahi jutule. Püüdsin talle enne helistada, kuid telefoni teel oli väga keeruline ühist keelt leida ning jõuda kokkuleppele, kui palju külalismajas korraldatava koolituse eest maksma peaksime. Kuna kohviku imepisikeses eelarves pole koolituse korraldamiseks raha ette nähtud, siis tunnen kogu teema suhtes teatavat ebamugavust. Telefoni teel pakkus Sarah välja, et maksame kõigi inimeste majutuse ja toitlustuse eest tavalise külalismaja hinnakirja järgi. Nüüd on minu ülesandeks jõuda kokkuleppele, mis maksaks kordi vähem.
„Tere, Sarah! Kas saaksime hetke rääkida?“ sisenen naise kabinetti. Oleme minu esimese külaskäigu jooksul kohtunud ning tean, et tegu on tagasihoidliku ja meeldiva naisterahvaga.
„Astu sisse!“ naeratab Sarah.
„Kuna me ei jõudnud telefonis veel selgele kokkuleppele meie kulude kohta, siis soovin selle uuesti üles võtta,“ alustan ebameeldiva teemaga. Teeksin kõik selle nimel, et Sam või Godwin seda vestlust siin minu asemel peaksid. Ma ei oska kaubelda ja rahast rääkida, kuid kuna istun siin pimedas kabinetis üksi, vastamisi tegelikkuses väga meeldiva vestluspartneriga, siis hingan sügavalt sisse ja jätkan.
„Ma ei tea, kui palju jõudis Sander sulle selgitada, mida me siia tegema tulime, kuid kokkulepe oli, et erivajadustega noored abistavad kokka söögi valmistamisel ning samal ajal omandavad oskusi ja kogemust. Plaanime avada väikese restorani, kus needsamad noored süüa valmistavad. Ühe võimalusena kaalume üürida teie restorani siin. Oleme sellest Sanderiga rääkinud.“
Sarah kuulab vaikides. Tema pilgust võib välja lugeda, et ta pole Sanderi ja minu vahelisest vestlusest teadlik.
„Seda kõike arvesse võttes tundub mulle õiglane, et saame külalismajas viibitud ajaks parema pakkumise kui tavalised kliendid ja külalised. Pole ju õiglane, kui noored külalismaja heaks tööd teevad ning peavad sellele peale maksma. Mis sa arvad?“ veeretan jutujärje Sarahi kätte.
„Et nad hakkavad süüa tegema siin?“ pärib Sarah üsna üllatunult.
Muigan: „Jah, ikka. Selleks me siia tulimegi.“
Tunnen end kergendatult, sest saan kinnitust, et meie suutmatus kulude puhul kokkuleppele jõuda oli tõepoolest enam seotud asjaoluga, et Sarah lihtsalt ei teadnud, mida külalismajja tegema tulime, mitte pelgalt soovimatusest meile vastu tulla. Et katta vähemalt toiduvalmistamiseks kuluv toorainekulu, siis lepime kokku, et maksame inimese eest öö-päevas 3,50 eurot. Jään kokkuleppega rahule ning väljun kabinetist suure naeratusega.
Rahaga tegelemine tekitab minus pidevalt ebamugavustunnet. Ilmselt tuleneb see sellest, et ugandalased ootavad valge inimese rahakotilt palju, kuid samas ka kohviku jaburalt väikesest eelarvest ning minu enda oskamatusest kaubelda. Erinevalt Eestist paistab siin iga liigutuse ja kokkuleppega kaasnevat rahaline kulu ning sageli lisandub see vaikimisi. Eeldatakse, et kompenseerid koosolekule sõitnud inimese transpordikulud, ostad sind abistavale inimesele kõneaega või teed talle lõuna välja. Saan aru, et selline tava on välja kasvanud reaalsusest, kus enamikul inimestest puudub raha elementaarsete vajaduste rahuldamiseks, ning on loomulik, et kellelegi selliseid kulutusi tekitades on sinu ülesandeks need ka katta. Mind kui Ugandas veel võõrast inimest tabab ootamatute kulutuste tegemise vajadus siiski alati ebameeldiva üllatusena. Nii ka seekord.
Ehkki väljun Sarahi kabinetist meie kokkuleppe üle ülimalt rahulolevana, siis saan alles koolituse viimasel päeval projektipartneri Sami vihjest aru, et ka seekord jäi minu ja Sarahi selgelt läbiräägitud kokkuleppele lisaks õhku ootus jootraha saada. Tugeva planeerijana käisin juba koolituse keskel Mukonos pangaautomaadi juures ja võtsin välja täpse summa koolituskulude katteks. Lisaraha vajadusest kuuldes muutun närviliseks ja taban end tahtmatult arutlemast, kas Samil võiks olla sellist nõu andes mingi omakasu mängus. Kuna mind hoiatatakse pidevalt, et muzungu’na pean raha kulutades väga ettevaatlik olema, siis kahtlustan ka seekord, et mainitud jootrahast on ehk võimalik mööda hiilida. Külalismaja ees trepil istudes pärin Samilt sosinal selgitusi, et vaikimisi tekkinud jootrahavajadust paremini mõista. Ise usun, et minu väga sõbralikku tooni arvesse võttes ei tohiks ta mu kõhklustest aru saada.
Samal teemal Davidiga rääkides jagas ta kogemust, et teinekord lähevad muzungu’d suurest ülekulutamise hirmust hulluks ning kauplevad hindu nii piinlikult madalale, et tagasihoidlikumad kohalikud kaupmehed lasevad end suurest austusest valge inimese vastu kahjumisse rääkida. Trepil Sami selgitusi kuulates tunnen endas selle muzungu ära ning taipan õigel hetkel muiata ja alla anda. Õnneks leian enda isiklikust rahakotist veel piisavalt raha, et meid ebameeldivast olukorrast päästa. Sami soovitusel tasun Sarahile meie abistamise eest kuus eurot ja kokale viisteist eurot.
Olen ühe kogemuse võrra jälle rikkam – tasuta asju pole olemas, mitte Ugandas.
Ajal, mil Sarahi kabinetist väljun, on väljas juba hämaraks läinud. Kuulen baari poolt jutusuminat ning otsustan seltskonnaga ühineda. Godwin on tellinud õlle, mis on muutnud ta tavapärasest pisut lustakamaks, ning mind märgates
