oma arvamust ettevaatlikult: „David, usun, et sul on absoluutselt õigus, et praeguses arenguabis esineb puudujääke, kuid keegi ometi peab niisuguste ülemaailmsete probleemidega tegelema. Minu arvates on peamine põhjus, miks inimesed maailmas näiteks ikka veel nälga ja haigustesse surevad, see, et puudub tegelik huvi neid probleeme lahendada. Hästi, Uganda loodus on nii rikkalik, et siin ilmselt naljalt keegi nälga ei sure, kuid maal elavatele perekondadele on tõeliseks probleemiks laste haigestumine, sest arstiabi on kallis. Või mis teie arvate, miks on nii, et ka Uganda kõige kaugemas ja eraldatumas külas on võimalik nautida jääkülma Coca-Colat, aga pole võimalik minna arsti juurde?“
„Sest Coca-Cola on oma logistikas väga tugev olnud,“ vastab David.
„No justnimelt! Aga selle asemel, et oma ettevõtte heategevusena lasteüritusi korraldada, võiksid nad ju oma logistikakogemust jagada ja aidata viia näiteks arstiabi inimestele lähemale?“ muutun aina emotsionaalsemaks.
Kohvieksportijana tegeleb ka David peamiselt logistikaga, see tähendab kohvi kokkuostuga väikestelt talunikelt üle riigi. Kohvi kasvatatakse peamiselt pisikestel maalappidel, millest igaühelt saadakse aastas kokku umbes kolm kotti kohviube. Kõik need kotid tuleb üle riigi kokku osta ja ekspordiks Kampalasse toimetada. Teisisõnu peaks Davidil olema päris tugev arusaam Aafrika külade vahelisest logistikast. Hrishi ja Davidi vahel süttib aktiivne mõttevahetus ja planeerimine, kuidas nemad arstiabi igasse külla toimetaks. Kahjuks kaotan nende liialt kiire ja minu jaoks võõraid sõnu kasutava vestluse järje. Järjekordset veinilonksu alla neelates mõnulen teadmises, et olen vähemalt sellisegi mõttevahetuse tekitanud.
Äärmiselt viisaka härrasmehena soovib David meid pärast õhtusööki autoga koju sõidutada. Püüame küll vastu põigelda ning selgitada, et elame linnast väga kaugel, kuid meiegi viisakus ei lase pikalt vastu vaielda. Koduteel viib David jutu tagasi Hrishile: „Hrishi on Madhvani perepoeg. Tegu on väga auväärse Ugandas elava hindu perekonnaga. Kui Amin oma valitsusajal 1970ndatel kõik asiaadid riigist välja ajas, siis tuli ka nendel ära minna. Hrishi isa oli esimene hindu, kes juba Amini perioodi lõpul tagasi tuli.“
Kuna lugu tundub paeluv ja põnev, siis otsustan koju jõudes Madhvani perekonna kohta internetist infot otsida. Pimedas toas sääsevõrgu all sülearvuti klaviatuuri klõbistades leian Wikipediast pika nimekirja perekonnale kuuluvatest äridest üle maailma. Mõistan, et tegu on tõepoolest rikka perekonnaga, kellele kuulub peale Jinja suhkruäri ka peaaegu kõik muu Ugandas: alustades tööstustest ja ülikoolidest ning lõpetades peente majutusasutustega.
Kuid hiljem koos Davidi ja Hrishiga tulevase kohviku õuel cappuccino’t rüübates mõistan, miks David meid üldse tuttavaks tegi ning nõnda kirglikult hindu perekonnast rääkis. Hrishi on poissmees. Ta kutsub mind ettevaatlikult nende perekonnale kuuluvasse naaberlinnas asuvasse ratsabaasi ratsutama. Kutse juures on kõige hämmastavam see, et ilma igasuguse naljata plaanib ta sinna lennata oma eralennukiga. Loobun siiski uskumatuna kõlavast pakkumisest ning sõidan samal päeval hoopis teise kõrvallinna botaanikaaeda suurte puude alla loodust nautima.
Õhtusöögile järgneva päeva veedan Nansanas. Loodan vähemalt ühe päevagi vältida Kampala hullumeelset linnaliiklust ja kära. Satun kokku meie naabripoisi Jamesiga ning otsustame teha väikese jalutuskäigu naabruskonna allikani.
James on nutikas poiss, kes elab külalismaja vastas pisikeses toakeses, mille omanik teda pidevalt maksmata üüri pärast välja tahab visata. James on nimelt juba üle aasta käinud riigile kuuluvas veevärki juhtivas ettevõttes ilma palgata tööl, ise lootes, et ta kohe-kohe ametlikult palgale võetakse. Täna on nädalavahetus ning nagu minagi veedab James päeva Nansanas.
„Kas te elate Kullariga ühes toas?“ küsib ta ootamatult.
Ehkki James pöörab mulle samamoodi nagu iga valge tüdruku ja kohaliku poisi vahelise sõpruse puhul liiga palju tähelepanu, tunnen, et ta hoolib minust kui sõbrast. Ta paistab päriselt mõistvat, et ma pole tulnud Ugandasse peikat otsima. Võrdlemisi lühikese ajaga on saanud temast Kullari ja minu usaldusisik. Kutsume teda sageli endaga kaasa, linna pidutsema või jalutuskäikudele. Kullar käib Jamesiga jalgpalli vaatamas.
Kohalike sõpradega ühiseid plaane tehes eeldatakse sageli, et kõik kulud jäävad muzungu kanda. Mulle tundub, et paljud noored poisid jõlguvad päevast päeva Nansana külalismaja ümber vaid selleks, et muzungu’d nende meelt lahutaks ja õllesid kinni maksaks. Olles terve senise elu elanud vanemate rahakotist sõltuvana või üliõpilase palgaga, tunnen end kohatult, kui minult oodatakse teiste arvete tasumist. Liiati pole kuigi meeldiv mõelda, et olen kellelegi rohkem rahakoti kui sõbra eest. Seega väldin tavaliselt niisuguste poistega ringi jõlkumist. James paistab millegi poolest teistsugune; siiram, tõelisem. Loomulikult arvestan, et ostan peole minnes talle pileti, kuid ma ei tunne end selle pärast halvasti.
Samal põhjusel ma ei nähva nüüd Jamesi esitatud küsimuse peale teravalt, vaid vastan siiralt, et elame Kullariga eraldi tubades.
„Aga miks sa küsid? Kas mehed ja naised ei tohiks tuba jagada?“
„Minu meelest niisama sõbrad ei tohiks,“ vastab James.
Muigan: „Ja miks siis?“
James hakkab pajatama viie aasta tagust lugu iseendast, kuid teeb seda anonüümsel toonil, justkui polekski lugu üldse temaga seotud.
„Jagasin mitu aastat Jinjas elades tuba ühe sõbraga. Meie juurde kolis elama tema õde. Elasime pikalt kolmekesi ühes toas ning suhtusin tüdrukusse kui enda õesse. Aja möödudes hakkas sõber tihti Nairobi vahet käima ning jäime sageli tuba jagama vaid tüdrukuga kahekesi. Olime kui õde ja vend. Ühel õhtul tuli sõber koju koos oma tüdruksõbraga. Nad magasid kõrvaltoas, kuid öösel teatud hääli kuuldes muutus sõbra õde ärevaks ning puges minu juurde magama. Ja nüüd on meil tütar.“
Ma ei suuda Jamesi uskuda: „Kas sa teed nalja praegu?“
Ma ei kõhkle ta jutu sisus mitte sellepärast, et tal ei võiks last olla, vaid ma ei suuda uskuda, et James räägib oma isaks saamise lugu kui õpetlikku valmi.
Minu küsimuse peale hakkab James naerma: „Miks ma peaksin nalja tegema? Ma olen isa. Mul on terve ja kaunis tütar. Aga vot just sellepärast ei tohiks mehed ja naised samas toas magada.“
„Kas sa siis polegi õnnelik, et sul on tütar?“ ei saa ma küsimata jätta.
„Ühest küljest loomulikult olen, aga ma pole võimeline tema eest hoolitsema ja see teeb mulle väga haiget. Olen kogu elu püüdnud hästi elada, aga nüüd olen isa, kes ei suuda isegi oma lapse õppemaksu maksta.“
„Kuidas su tütrel praegu läheb?“
„Ma ei teagi päris kindlalt. Kui ma temaga viimane kord telefonis rääkisin, siis ta küsis, kas olen tõepoolest elus. Ema olevat talle öelnud, et olen surnud.“
Ka seda lausub James stoilises rahus.
Oleme jõudnud orus asuvale allikale, kust naised ja lapsed kanistritega vett välja vinnavad.
SORRY, SORRY, AGA ASJAD HAKKAVAD LIIKUMA
Kampalat veel hästi tundmata näin enesele meie koosolekutel niisama targutajana. Nüüd, pärast Davidiga kohtumist, saan ometigi näidata peale suure motivatsiooni ka mingit reaalset tulemust. Lisaks käisin Mukonos Sanderi külalismaja vaatamas ja sooviksin ka sel teemal mõtteid jagada. Olen põnevil.
Kohtumine Sami ja Godwiniga
