jõuda ning vajaduse korral kaubelda.
Ühte matatu’sse mahub oluliselt rohkem inimesi, vaipu, kotte ja pakke, kui mahuks sama suurde marsruuttaksosse Tallinnas, ning matatu’de väljumise ajagraafik sõltub selle täituvusest. Enne mootorit ei käivitata, kui on kindel, et kõik võimalikud kohad on hõivatud. Olenemata pidevast trügimisest ja naabriga istekoha jagamisest on matatu siiski oma turvalisuses ja odavuses minu lemmik transpordivahend. Matatu’d paraku igale poole ei sõida ning ülekoormatud linna-liikluse tõttu võib 20minutine sõit marsruuttaksos osutuda hoopis kahetunniseks ummikus istumiseks. Sellises olukorras tuleb võtta boda-boda ehk mootorrattatakso, mis sõidab vajaduse korral ka kõnniteel ning mida saab seega kasutada igas olukorras. Boda-boda-juhid satuvad kaootilise liikluse tõttu pidevalt õnnetustesse, mistõttu nõuab Kampalas mootorrattale istumine tõeliselt külma närvi. Pärast paari kogemust ja kiivriostu olen muutunud julgemaks, kuid olen siiski valmis jätma näiteks sõpradega kohtumata, kui see nõuab boda-boda’ga liiklemist.
Lisaks matatu’dele ja boda-boda’dele pakutakse seisvate tühjade autode akendest hüüdes ka teenust special hire4. Väga prestiižne nimi viitab meie mõistes taksole, kuid ka special hire on kauplemispõhine.
Liiklus on seni vaieldamatult kõige ebameeldivam faktor Kampala elu juures. Pean sellega veel harjuma. Samas tean, et terve mõistusega peabki boda-boda-sarnasel enesetapusõidukil istumist kartma ja iga hinna eest vältima.
Kohtume hollandlasega talle kuuluvas külalismajas, mis asub Kampala kesklinnast pisut eemal, pealinna lõunaosas. Juhised külalismaja leidmiseks saatis Sander mulle eelmisel päeval mobiilsõnumiga: „Sõida Rubagasse Kabuusu ringteele ning küsi sealt boda-boda-meestelt muzungu’de kohta. Nad teavad küll.“
Kampalas orienteerutakse maamärkide, mitte aadresside järgi. Et osata boda-boda-meestele oma sõidu sihtpunkti selgitada, tuleb õppida kiirelt ära suuremate asutuste ja ostukeskuste nimed. Sel korral on maamärgiks Kabuusu ringtee ning muzungu’dehk Sanderi külalismajas elavad valged noored. Näitasin veel enne Nansanast lahkumist paarile kohalikule sõbrale saadud sõnumit ning olen nüüd peaaegu kindel, et tean, kuidas kohale jõuda.
Sander on Kampalas juba mitu aastat elanud ning peab linna oma koduks. Loodan temalt kuulda mõnda innustavat infokildu või imereeglit, mis lükkaks ümber kõik seni kuuldud Kampalat kirjeldavad stereotüübid: korruptsioon, laiskus, petmine, ebaefektiivsus, ignorantsus. Viis Kampala ühiskonna alustala, millest kõigile meeldib kõnelda, nii Eestis kui ka siinsamas Ugandas.
Kui Jüri koos Sami ja Godwiniga kaks aastat tagasi kohviku äriplaani koostas, siis oli Sander lahkelt nõu jaganud ning ligi kuu aega tagasi kinnitas ta meili teel, et on valmis hakkama kohviku juhatuse liikmeks. Tundub, et kohtun viimaks ometi kellegagi ärivaldkonnast, kes sellesse ideesse usub ja mind hulluks ei pea.
Poolteist tundi hiljem istume hinge tõmmates Sanderi külalismaja katusel baaris, joome kohvi ning ootame maja peremeest. Külalismaja on Kampala müra, heitgaaside ja heitlike tänavatega võrreldes tõeline paradiis. Meie Nansana koduga võrreldes on see sõna kõige otsesemas tähenduses villa: koridore kaunistavad peeglid, kraanist voolab sooja vett ning katuseterrassil naeravad oma sülearvutitega internetis surfavad hollandi noored eelmise õhtu tipphetkede üle. Ärevustunne uue ja võõra keskel iseenda leidmisest ei paista siia ulatuvat. Õhkkond on muretu.
Pärast pooletunnist ootamist ilmub välja ka peremees ise koos pikka kasvu ja kõrvuni naeratusega kaasmaalasega.
„Tere! Rõõm sinuga lõpuks kohtuda! Saa tuttavaks Henrikuga, kes on minu äripartner,“ tutvustab Sander ning nad seavad end mugavalt meid ümbritsevate, sülearvutitega hollandi noorte vahele istuma.
„Mis see kõige olulisem asi siis on, mida Ugandas asju ajades meeles peab pidama?“ uurin kärsitult. Sander ja Henrik muigavad. Saan aru, et olen ka nende silmis siiski noor naiivne tütarlaps, kes on saabunud Kampalasse hullumeelse plaaniga.
Sander vastab lõpuks muheledes: „No Ugandas võib kõike juhtuda. Sa lihtsalt ei kujuta ette! Ma olen siin viis aastat olnud ja näinud igasuguseid olukordi. Inimesed valetavad ja petavad. Kui tahad midagi teha, pead maksma pistist. Sult küsitakse näiteks hommikusööki, lõunat või õhtu-sööki. Nende kõigi sõnade taga on tegelikult kokkulepitud hind.“
Vana tuttav jutt. Noogutan osavõtlikult kaasa, lootes, et ehk jõuame sellest faasist kuidagi edasi imereeglite juurde. Ta on ju Kampalasse ometi toimiva külalismaja püsti pannud. Kuidagi peab see kõik tehtav olema.
„Aga kui sa siin asju ajad, siis närvi pole küll mõtet minna. Kui sa endast välja lähed, siis ütlevad kohalikud, et muzungu läks roosaks, ja siis nad rohkem sinu kõnedele ei vasta. Siis nad lihtsalt ei taha enam sinuga tegemist teha,“ jätkab Sander, kuid vahetab kiirelt teemat.
„Kui palju sul vahendeid on?“ küsib ta otse.
„Umbes 9500 eurot.“
„Soovitan sul alustada väikeselt. Harjutage kuskil vaikselt söögitegemist ning siis saate ehk linna laieneda. Üürihinnad on linnas meeletult kõrged, rumal oleks kohe selline risk võtta. Kui palju sa üüri plaanid maksta?“
„Umbes 150 eurot kuus,“ pobisen häbelikult.
„Seda on väga vähe. Linnas on üür umbes 600 eurot. Uganda šilling on nõrk valuuta ning viimase kahe aastaga on inflatsiooni tõttu hinnad hüppeliselt tõusnud. Äri aetakse seetõttu šillingite asemel sageli dollarites.“
„Võiksite näiteks alustada minu teises külalismajas Mukonos. See on Kampalast umbes tunnise autosõidu kaugusel. Võid seda järgmisel nädalal Henrikuga koos vaatama minna.“
Loomulikult olen ettepanekuga nõus. Vahetame Henrikuga telefoninumbreid ning lepime kokku väljasõidu aja ja koha.
„Kui juba numbritest räägime, siis kas oskad mulle ka hinnanguliselt öelda, kui suur võiks olla keskmine ettekandja palk?“ uurin.
„Arvan, et korralikumates kohtades umbes 60 kuni 100 eurot kuus, aga kohalikes restoranides ilmselt 15 kuni 35 eurot.“
Pärast Samilt kuuldud õpetajate palku polegi ma enam väga üllatunud.
Veel enne minekut uurin Sanderilt, kuidas ta üldse Ugandasse elama sattus.
„Mu naine on ugandalane. Kolisime perega siia kuueks kuuks. Tulime Ugandasse, et avada mu abikaasa ema sünnikülas kliinik. See oli juba viis aastat tagasi, kuid kliinik pole ikka veel avatud.“
Sander naerab, justkui jutt ei käikski tema elust, vaid hoopis mõnest põnevast raamatust.
„Kas see tähendab, et peaksin ka umbes viie aastaga arvestama?“ uurin.
Sander kehitab õlgu.
„Kas sa plaanid Hollandisse tagasi ka minna?“ pärin julgelt edasi.
„Ei usu, meie kodu on nüüd siin. Väga raske on lihtsalt tagasi minna. Kolimine on väga kulukas. Me pole vahepeal kordagi terve perega koos Hollandis käinud.“
Sanderi külalismaja väravast välja kõndides kurdan Kullarile, et kohtumine ei mõjunud mulle paraku väga innustavalt ning õigupoolest ei saa ma aru, miks hollandlane end üldse selle projektiga siduda on tahtnud. Hiljem saab Sanderist siiski mõnus koostööpartner ja nõuandja.
Alles
Eriline laenutus. (inglise k)
