on tarvis tegutseda.
Edasi!
LINNAVALITSUSE KÕLEDAD KORIDORID JA RISTIPIDINE BÜROKRAATIA
Kampala linnavalitsuse kolossaalse hoone väravate poole kõndides pulbitsen ebameeldivast ärevustundest. Mulle pole asutuste vastuvõtulaudade järjekorras kunagi meeldinud oodata.
Pika igavlemise preemiaks veedad pooltunni ametniku seltsis, kelle eesmärk on sinust võimalikult kiiresti vabaneda ning kutsuda enda juurde uus igavleja esitama samu vanu küsimusi. Seejuures on kogu pika protseduuri tagajärg tihtipeale vaid see, et asutuse ust sulgedes, veel enne kergendustunde saabumist meenub, et kõige tähtsam küsimus jäi siiski küsimata.
Linnavalitsus on suur pikkade, kõledate ja räämas koridoridega maja, kus iga ukse taga käib kärme asjaajamine, ent pole kuigi lihtne arvata, millise ukse taga mis asju ja millal aetakse. Õnneks olen hoonega tutvumas koos projektipartneri Samiga, kes satub oma õpetajaameti tõttu siia hiigelsuurde majja üsna sageli ning koridorides teed küsides suudab teha vahet hoone külastajatel ja töötajatel.
„Sam, mitmendale korrusele me minema peame?“ uurin hoonesse sisenedes. Sam juhatab mind sõnagi lausumata relva kandva turvamehe poole.
„Madam, palun näidake oma kotti!“ nõuab turvamees.
Kotist arvutit, märkmikke ja rahakotti välja tõstes ning neid turvamehele näidates otsin eksleval pilgul seinalt korruste plaani, kuid edutult. Juba kuulengi, et Sam pursib laua taga istuva naisterahvaga luganda keelt ning selgitab, et otsime osakonda, mis tegeleb linnas müügilubade väljasta-misega.
Sam on Kampalas elanud juba vähemalt kümnendi, kuid kohalikku keelt räägib ta vaid vastu tahtmist ja ohtrate vigadega. Uganda sai oma nime Kampalat ümbritseva vana Buganda kuningriigi järgi. Siin elab bagandahõim, kelle üht esindajat kutsutakse mugandaks ja kes räägib lugandakeelt. Samasugune eesliidetega sõna tähenduse muutmine on oma-ne riigi lõunaosas kõneldavatele bantu keeltele. Riigi president on näiteks pärit Ankole kuningriigist, tema hõimukaaslasi kutsutakse banjankoledeks, ise on ta munjankole ning räägib runjankolekeelt.
On levinud, et Uganda kirju hõimutaustaga pealinna elanikud keelduvad luganda keelt rääkimast, kuna tõlgendavad ühe hõimukeele domineerimist ebaõiglase bagandade võimutsemisena.
Ilmselt on Sami luganda keelest arusaamise oskus kõneoskusest siiski parem, sest ta paistab olevat selgitustest aru saanud ning teab, kuhu edasi liikuda. Siban treppe ja koridore mööda Sami ja Kullari sabas, olles veendunud, et ise ma siit enam väljapääsu ei leiaks.
Kõigil ustel on numbrid ja selgitused; mõne ukse taga on pikad järjekorrad, teised on hoopis tugevalt lukus. Koridorides liigub palju inimesi, keda kõiki teretame viisakalt kui vanu tuttavaid. Suur osa neist on ülikondades härrad või kontskingadel prouad. Trepinurgal müüb aga maani seelikut ja neoonkollast vesti kandev vanem naisterahvas mobiiltelefoni kõneaega.
Müügilubasid väljastavas osakonnas töötavad võrdlemisi abivalmis inimesed. Euroopa stiilis brošüüre ja dokumente selgete reeglitega loomulikult pole. Et võimalikult palju infot saada, tuleb osata palju küsida. Kui maksude kohta ise ei küsi, siis nende olemasolu ei mainita. Kabineti keskel asetseb pikk laud, mis on inimestest ümbritsetud. Aknapoolsel küljel istub inimesi vähem ning nad paistavad omavahel tuttavad olevat. Järeldan, et tegu on töötajatega.
Sam istub viimasele tühjale toolile teisel pool lauda. Mina ja Kullar seame end seina äärde seatud pingile. Laseme Samil rääkida oma tavapärase sissejuhatava kiidulaulu meie tulevase ettevõtte õilsast eesmärgist panustada kogukonda ning toetada erivajadustega inimesi. Sami pika ja innustava kõne peale, mis inimesed alati kuulama jätab, reageerib muuhulgas ka pika laua otsast dokumentide virnade vahelt osakonnas töötav naine. Ta tõuseb püsti ja tervitab Sami suure naeratusega: „Härra Okiring! Kas järgmise nädala juhatuse koosolek ikka toimub?“
Selgub, et tegu on KSPH õpilase ema ja juhatuse liikmega.
Naise väliselt demonstreeritud poolehoid muudab ka teised ametnikud Samiga suheldes sõbralikumaks. Tõusen seina äärest püsti ning istun Sami kõrval vabanenud kohale, märkmik ja pastakas käepärast, ning asun küsimusi esitama. Peanoogutustes ja mõminas väljendatud vastuste asemel tekib meil nüüd ametnikega sisukas ja meeldiv vestlus. Ehkki Sander seda otseselt korruptsiooni vormina ei maininud, eeldan, et kaudselt on siin tegu sama nähtusega. Edukaks asjaajamiseks peab tundma kedagi, kes tunneks kedagi, kes tunneks kedagi.
Laias laastus käib müügiloa saamine Ugandas risti vastupidi Eestile.
„Ära muretse lubade pärast! Esiteks tuleb toidukoht avada. Kui koht on avatud, siis võib kutsuda terviseinspektori kontrolli tegema. Kuidas saakski inspektor kontrollida toidu käitlemist, kui seda veel ei käidelda?“ selgitab mulle ametnik.
Mõistan, et olen oma ettevalmistustes ehk kohatult rutakas olnud. Selgub, et alternatiivina võib näiteks hakata lihtsalt äri ajama ja oodata, et inspektor ise kontrolli sooritama tuleks. Inspektori positiivset vastust kinnitava kirjaga saab esitada avalduse müügiloa taotlemiseks. Seejuures pole müügiloa väljastamise eeltingimus veel registreeritud ettevõtte olemasolu. Lühidalt kokku võttes on kaupmehe mure kärmelt kauplema asuda ja küll siis inspektorid ja load ka omas tempos järele tulevad. Tublide küsijatena saame müügilubadega tegelevast osakonnast lisasaagina kaasa koopiad müügilubade tariifidest ja kohalikust linnale tasutavast maksust.
Käin Samile peale, et juba linnavalitsuses kohal olles võiksime vestelda ka inimesega, kes selgitaks, mis nõudeid üks toitlustusasutus üldse täitma peaks. Leiame võrdlemisi kiiresti õige ukse ning astume sisse. Meid tervitab kaks üliviisakat härrasmeest, kes mind ja Kullarit nähes veelgi peenutsevamaks muutuvad. Meil palutakse viisakalt istet võtta ning Sam räägib jälle mõned minutid meie suurepärasest ettevõtmisest. Jutu vahele uurib ta väga kavalalt piire kombates ametnike hõimukuuluvuse kohta. Teadvustades, kui suurt rolli Ugandas veel tänapäevalgi hõimukuuluvus mängib, käib ta hõimude kohta levivate positiivsete stereotüüpidega peenelt ringi ning võidab vestluskaaslaste soosingu. Selle tulemusel lahkume ka siit ruumist võrdlemisi eduka saagiga. Tervisenõuded on Ugandas laias laastus sarnased Eesti omadega, kuid paindlikkust on neis hulga rohkem. Ette loetletakse valdkonnad, millele terviseinspektor kontrolli tehes tähelepanu pöörab, kuid ühtegi selget ja ühtset standardit välja ei osata tuua. Kampala linnavalitsuse tervisenõuded on seega pigem stiilis „toidu valmistamiseks peab olema selleks ette nähtud ruum korralike tingimustega“. Meetreid määratud ega ruumi sisustuse kindlaid reegleid pole. Samas peab toidukohal olema näiteks selgelt tähistatud ja eraldatud meeste- ja naiste-WC.
Päeva üllatuseks saan teada, et Kampala terviseinspektsioon eelistab WCs latriine WC-potile. Selle punkti selgitamine tundub ruumis viibivale neljale mehele piinlikkust valmistavat, aga idee ise on lihtne ja loogiline: mida ei puutu, see ei saa sind ka millegagi nakatada!
UGANDALASTE KOHVIVÕÕRASTUS JA KUST TULEVAD PLANEERIMATA LAPSED
Uganda ongi täpselt selline, nagu olin ette kujutanud. Ometi kulub rohkelt aega kohanemiseks ja linna dünaamika mõistmiseks, et langetada otsus kohviku kontseptsiooni kohta, osata määrata hindu ning leida sobiv asukoht.
Vean Kullarit suurema osa ajast mööda linna ringi, külastame erinevaid kohvikuid ja toidukohti ning kohtume inimestega, kellelt kogun soovitusi ja mõtteid. Olen kohvikuideed testinud kõigi välismaalastest vabatahtlike ning Nansana külalismaja juures aega veetvate noorte peal, kuid muuhulgas olen kohtunud ka paari kohaliku ärimehega, austraallastest restoranipidajatega, linna populaarseima pagariäri hollandlasest juhatajaga ja muidu aktiivsete linnakodanikega.
Kui
