tunnevad mind. Sa vaid ütle neile, kes sa oled, ja nad hoolitsevad sinu eest.”
Sellega tegi ta vea. Poiss oli liiga kannatamatu. Kõrtsi käest andmine ei võtnud kaua aega, sest see oli ainult renditud. Ja miski muu ei pidanud teda linnas kinni. Nii et kui ilm märtsi alguses soojemaks pööras, tahtis ta kohe minema saada. Vanaisal olid väikeses kirstus tagasihoidlikud säästud ja mõned väärisasjad. Hudson jättis kirstu tema parima sõbra, kõrtsi lähedal elava pagari juurde hoiule. Siis oli ta vaba.
Kumbki kapten polnud sadamas, nii sõlmis ta lepingu ühe teisega ja purjetas 17. märtsil, püha Patricku päeval New Yorgist minema. Merereis oli läinud üsna hästi. Nad jõudsid Jamaicale, müüsid lasti maha ja hakkasid Tuulealuste saarte kaudu tagasi sõitma. Siis aga vajas laev remonti. Talle maksti palk välja ja ta viidi teise kapteni juurde, kes pidi purjetama piki rannikut New Yorki ja Bostonisse.
Seal sai ta oma õppetunnid. Kapten oli lootusetu joodik. Enne kui nad Chesapeake’i jõudsid, oleks laev tormis kaks korda äärepealt hukkunud. Meeskonnale pidi palka makstama alles Bostonis, kuid enne, kui nad New Yorki jõudsid, oli ta otsustanud laevalt väiksemate kahjudega ära hüpata. Tal oli eelmise reisi palk alles ja ta arvestas, et võib jääda New Yorki, kuni üks vanaisa tuttavatest kaptenitest välja ilmub.
Sel hommikul lipsas ta laevalt minema. Tal tuli vaid hoiduda mere äärde minemast, kuni tema laev ja joodikust kapten on läinud. Ta oli küll neeger, kuid ikkagi vaba mees.
Kui ta pagari juurde läks, oli keskpäev. Seal oli pagari poeg, umbes temavanune poiss. Mingil põhjusel vaatas too teda kummalise pilguga. Ta küsis pagarit, kuid poiss raputas pead.
„Ta on juba kuu aega surnud. Äri peab nüüd ema.”
Hudson avaldas kaastunnet ja seletas, et oli tulnud oma kirstu järele. Kuid poiss kehitas selle peale vaid õlgu. „Ma ei tea kirstust midagi.” Hudsonile paistis, et poiss valetab. Ta küsis, kus pagari lesk on. Too pidi tulema alles järgmisel päeval. Hudson küsis, kas ta võib kirstu otsida. Ei. Ja siis juhtus midagi veidrat. Ta polnud pagari pojaga kunagi eriti sõber olnud, kuid nad tundsid teineteist. Nüüd aga pöördus poiss tema poole äkki nii, nagu poleks minevikku olnudki.
„Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik, neeger,” lausus ta tigedalt. Ta andis käega märku, et Hudson ära läheks. Hudson oli ikka veel jahmunud, kui ta läks kõrtsi ja kohtas seal üht orja, kes seletas talle, mis linnas toimub.
Kõige parem oleks olnud minna tagasi mere äärde, kuid ta ei tahtnud kokku sattuda kapteniga, kes teda nüüd kindlasti otsis. Halvimal juhul võis ta linnast välja minna ja lageda taeva all magada. Kuid ta ei tahtnud seda. Mõte, et pagari perekond on varastanud tema raha, ei andnud talle rahu.
Nii liikus ta ettevaatlikult mööda tänavaid.
Hädad olid alanud 18. märtsil. Kuberneri majas puhkes mõistatuslik tulekahju ja fort põles maha. Keegi ei teadnud, kelle tegu see oli. Täpselt nädala pärast oli alanud veel üks tulekahju. Seitse päeva pärast seda lõi leegitsema van Zanti laohoone.
Tegemist oli selgelt süütamistega. Kuid mis eesmärgil? Oli olnud ka vargusi. Kas murdvaraste jõugud algatasid linnas tulekahjusid, et oma tegevuselt tähelepanu kõrvale tõmmata? Või olid kõige selle taga paavstimeelsed? Britid sõdisid jälle katoliikliku Hispaaniaga ja suurem osa fordi garnisonist oli saadetud hispaanlastele kuuluvat Kuubat ründama. Kas Hispaania jesuiidid organiseerisid nüüd Briti kolooniates kaost? Tulekahjud sagenesid.
Ja siis võeti sündmuskohalt kinni must ori nimega Cuffee.
Orjade mäss oli iga orjandusliku koloonia hirm. Linn oli üht sellist kogenud 1712. aastal. See suruti kiiresti maha, kuid hirmutas rahvast. Hiljuti oli olnud mässe Lääne-India istandustes ja Carolinas. Alles eelmisel aastal olid orjade jõugud üritanud maha põletada Charlestoni linna.
Nii et kui linnavalitsuse kohtuametnik uurimise üle võttis, langes kahtlus peagi neegritele. Ning üsna pea leidis ametnik ühe viletsa kõrtsi, mida pidas keegi iirlane, keda teati varastatud asjadega kauplevat, ja mida külastasid sageli neegrid. Peagi hakkas üks kõrtsi prostituut rääkima. Talle pakuti tunnistuste eest raha. Tunnistused saadi.
Orje oli lihtne oma süüd üles tunnistama panna. Püstita avalikus kohas tuleriit, pane neeger selle peale, süüta tuli ja esita talle küsimusi. Peagi hakati niimoodi süüdistama ja küsitlema isegi lugupeetud inimeste orje. Lihunik John Rooseveltile kuuluvad kaks orja andsid soovitud tunnistusi, kui nad tuleriidale pandi, ja lootes viimasel hetkel pääseda, hakkasid nimetama teisi süüdlasi. Viiskümmend nime tuli silmapilk meeste suust ja kohtuametnik oleks nad sellise kasuliku ülestunnistuse eest ellu jätnud, kuid ülesköetud rahvahulk ähvardas ise mässama hakata, kui neil ei lasta vaadata, kuidas mustad kõrbevad.
Nüüd aga algas tõeline õigusemõistmine. Süüdistusi sadas nagu rahet. Iga must mees, kes tegi midagi, mis paistis vähegi kahtlane, heideti vanglasse. Mai lõpuks olid peaaegu pooled linna neegrid trellide taga ja ootasid, et nende üle mingil põhjusel kohut mõistetaks.
John Master vaatas indiaani vööd mõtlikult. See oli talle lapsest saadik meeldinud. „Minu van Dyckide poolse vanaisa soov oli surres, et see vöö saaks mulle,” oli tema isa sageli rääkinud. „Ta hindas seda väga kõrgelt.” Ja kui isa selle tema kahekümne esimesel sünnipäeval talle andis ja ütles: „Toogu see sulle õnne,” oli John liigutatud ning hoidis vööd sestsaadik oma suures tammekapis. Mõnikord võttis ta selle välja ja vaatas merekarpide meeldivaid kujundeid, kuid endale ümber ei pannud ta seda vööd kunagi. See õhtu aga oli eriline. Ja ta lootis, et vöö toob talle õnne.
Täna õhtul kavatses ta Mercy Brewsterit endale naiseks paluda.
John Master oli viimase viie aastaga märgatavalt muutunud. Kuigi endiselt kena välimusega, oli ta nüüd kehalt turske. Ta ei pidanud end enam väärtusetuks. Bostoni sugulaste külaskäik oli osutunud pöördepunktiks. Hommikul pärast alandavat juhtumit Kate’iga nägi ta isa ainus kord tõeliselt vihasena ja see tegi talle head. Ta oli nii vapustatud, et püüdis end kokku võtta. Uue tahtejõuga pühendus ta asjale, milleks tal paistis annet olevat, ning nägi perekonna äris kõvemini vaeva kui kunagi varem.
Isa Dirk oli hämmastunud, kuid rõõmus. Vampumvöö kinkimine oli olnud pojale märk, et isal on temasse usku. John oli püsinud valitud teel ja kogunud jõudu ning nüüd peeti teda üldiselt tubliks kaupmeheks. Kuid ta teadis oma nõrkusi. Ta teadis, et tema vaim kaldub laiskusele ning ta peab vaatama, palju joob. Omamata mingeid illusioone oma puuduste suhtes, leppis ta aga heatahtlikult teiste puudustega. Kahekümnendate eluaastate keskel oli tema suhtumine inimloomusesse tasakaalukas.
Oli isegi räägitud, et ta võiks saada mõne poliitilise ametikoha. Kuid see ei huvitanud teda. Elu linnas oli viimastel aastatel talle palju õpetanud.
Pärast Zengeri kohtuprotsessi oli äraostetav kuberner Cosby surnud ning New Yorgis liiguti reformide poole. Linnavalitsusse oli tulnud uusi mehi: väikekaupmehi, käsitöölisi ja rahvamehi. Võis arvata, et mineviku korruptiivne režiim on asendatud paremaga. Kuid see polnud sugugi nii. Üsna pea oli enamik uutest inimestest ise korrumpeerunud. Neil olid kõrged ametikohad, kõrged palgad ja võimalused rikastumiseks. New Yorgis paistis vana Briti peaministri ütlus „igal mehel on oma hind” samuti paika pidavat nagu Londonis.
„Mina teen endiselt raha nagu aus kelm,” rääkis John isale heatujuliselt.
Kui ta tol õhtul mööda tänavat sammus, hõbenupuga jalutuskepp käes, nägi ta välja igati lugupeetud kodanikuna. Tänavatel oli pärast pimeduse tulekut ohtlik, kuid ta ei muretsenud. Vähesed teeröövlid oleksid tahtnud temaga kokku puutuda.
Mis
