vea.” Ta naeratas. „Ma valetasin, Mercy. Sa ei kiidaks seda heaks.”
„Kuid sa valetasid selleks, et päästa teda eksliku vahistamise eest. Võib-olla päästsid sa koguni tema elu.”
„Võib-olla. Ma ei võinud vaest poissi niimoodi sinna jätta.”
„Jah,” sõnas Mercy. „Ma näen, et sa ei võinud.”
„Loodan, et sa ei pahanda, et ma ta siia tõin.”
„Oh ei,” sõnas tüdruk ühe hingetõmbega. „Sugugi mitte.” Ta vaatas meest pika viivu ja otsustas. Jah, ta on hea südamega. Ta poleks sellist asja teinud, kui tal poleks hea süda. Ning siis küsis ta südamevärinal: „Kas sa tahtsid mulle midagi öelda, John?”
MONTAYNE’I KÕRTS
OLI GUY FAWKESI ÖÖ ja New Yorgis põletati paavsti.
Inglismaal oli 5. november tähtis päev. Poolteist sajandit tagasi oli katoliiklane Guy Fawkes püüdnud õhku lasta protestantide parlamenti ning sestsaadik põletati sel õhtul tuleriidal tema kuju. Kuna samale ajale langes kõigi pühakute päeva eelõhtu halloween, võeti selle kombestik suures osas üle. Guy Fawkesi ööd oli hakatud tähistama ka New Yorgis. Aja jooksul otsustasid newyorklased inglaste eeskuju täiendada ja minna asja tuuma juurde. Tänavatele toodi paavsti enese kuju ning põletati õhtul suurel tuleriidal. Ja kõik pidutsesid. Vähemalt suurem osa rahvast. Linna katoliiklased võisid jääda sellest kõrvale, kuid neid polnud kuigi palju ja neil jätkus mõistust vait olla.
Kui John Master tol õhtul Charlie White’i rahvahulgas nägi, lehvitas ta talle ja naeratas. Ja Charlie noogutas, kuid ei naeratanud. Johnile tuli meelde, et nad pole teineteisega aastaid rääkinud. Niisiis hakkas ta tema poole minema.
Võib-olla tundis John Master veidi kohmetust, kui ütles: „Rõõm sind näha, Charlie.” Ta oleks tahtnud öelda: „Ma olen sinule mõnikord mõelnud,” kuid ei öelnud, sest see oleks olnud vale ja mõlemad teadsid seda. Õnneks märkas ta, et nad seisavad otse Montayne’i kõrtsi ees, ja lausus: „Teeme ühe napsi.” Nagu vanadel aegadel.
Vanad ajad. Charlie mäletas neid väga hästi. Need olid olnud ajad, kus nad John Masteriga olid noored poisid.
See oli peamiselt õnnelik aeg. Nad püüdsid jõest kala. Kõndisid käsikäes mööda Broadwayd. Ööbisid metsas ja kujutasid ette, et kuulevad karu mõminat. Sõitsid paadiga Kuberneri saarele ja veetsid seal terve päeva, kui John oleks pidanud koolis olema. Tegid linnas pahandust. Paar korda oli John lasknud sõbral tulla isa pargasele ja nad vedasid öösel Prantsuse alustelt siirupit. Johni isa oli andnud Charliele kena jootraha, et ta suu peaks, kuigi Charlie oleks pigem surnud kui kellelegi sõnakese poetanud.
Ta oli peaaegu nagu pereliige. See oli tõeline sõprus.
Kui John vanemaks sai, hakkasid nad ka kõrtsis käima. Kuid Charlie ei saanud niipalju juua nagu John, sest ta käis tööl. Nii purjutas John meremeestega ja Charlie viis ta pärast koju.
Kui John sellest kõigest võõrdus ja tööle hakkas, nägi ta Charliet vähem ja Charlie sai sellest aru. Ta ei taha mind näha, sest ma tuletan talle meelde asju, millest ta püüab vabaneda, mõtles ta. Ta mõistis sõpra, kuid oli ikkagi solvunud. Nad nägid teineteist aeg-ajalt ja käisid isegi koos joomas. Kuid see polnud enam see mis varem.
Charlie oli teinud kord väikese vea. Ta oli olnud turuplatsil ja juhtunud nägema, kui John seisis fordi sissekäigu lähedal ja rääkis ühe kaupmehega. Ta läks ligi ja tervitas sõpra nagu harilikult, kuid John heitis talle jaheda pilgu, sest ta segas tema juttu. Ka kaupmehele ei meeldinud, et temasugune mees neid segab. Nii läks Charlie kähku minema, tundes end veidi narrilt.
Järgmisel päeval oli John kohe hommikul tema juurde tulnud.
„Vabanda eilse pärast, Charlie,” ütles ta. „Sa üllatasid mind. Ma polnud selle mehega varem äri ajanud. Püüdsin aru saada, mida ta tahab.”
„Kõik on korras, John. Pole midagi.”
„Kas sa oled õhtul vaba? Teeme mõne napsi.”
„Mitte täna õhtul, John. Aga peagi ma tulen.”
Kuid ta muidugi ei tulnud. Tal polnud tahtmist. Nad liikusid nüüd teine teises maailmas.
John polnud sõpra unustanud. Umbes aasta pärast tuli ta taas Charlie juurde. Charlie oli mustatööline, kuid tal oli hobuvanker ja ta vedas sellega mõnikord kaupu. John küsis talt, kas ta ei veaks Masteri äri kaupu mõnda kohalikku farmi. Neil oli püsiv leping, üks päev nädalas, ja tingimused olid head. Charlie oli rahul ja nende koostöö kestis mõne aja.
Kuid sisuliselt oli see olukord, kus rikas mees andis vaesele tööd. Viimane kord, kui Masterid Charliele tööd andsid, ei teinud seda John, vaid üks kontoriametnik, kes oli hakanud ettevõtte asju korraldama.
Nad olid mõlemad abielus, John Philadeplhiast pärit kveekeritüdrukuga ja Charlie ühe voorimehe tütrega. Mõlemal olid lapsed. John ei teadnud Charlie laste nimesid. Kuid Charlie teadis Johni lastest kõike.
Charlie mõtles tegelikult sageli Johnist. Ta käis Masterite kenast majast tihti mööda. Ta teadis, kuidas Mercy Master ja tema lapsed välja näevad. Ta oli kuulnud kõrtsides neid klatšitavat. Veidi haiglane uudishimu sundis teda neid jutte kuulama. Kuid John Master oleks olnud üllatunud, kui oleks teadnud, kui hoolega Charlie White tema elu jälgib.
Nad istusid nurka puust laua taha ja võtsid napsi.
„Kuidas su perel läheb, Charlie? Kas kõik on hästi?”
Charliel oli habe ajamata ja tema näole olid tekkinud kortsud. Silmad olid mustade juuksesalkude all kissis.
„Kõik on hästi,” tunnistas ta. „Räägitakse, et ka sul läheb hästi.”
„Läheb küll, Charlie.” Seda polnud mõtet eitada. „Sõda on paljudele inimestele head teinud.”
Johni ema oli kolme aasta eest surnud ja isa Dirk oli ärist tagasi tõmbunud ning läinud elama Manhattanist põhja pool Westchesteri maakonnas ostetud farmi. Ta oli seal oma eluga rahul ja tema eest hoolitses majapidajanna. „Sa oled nagu vana hollandlane, kes on oma bouwerie’sse tagasi läinud,” ütles poeg talle südamlikult. Ja kuigi Dirkile meeldis, et talle räägiti, mis linnas toimub, oli perekonna äri nüüd täielikult John Masteri käes. Ja sõja tõttu edenes see paremini kui kunagi varem.
Sest Prantsusmaa ja Suurbritannia vana vastasseis oli võtnud uue pöörde. Kui kaks suurriiki olid eelmisel sajandil sõdinud ülevõimu pärast Indias, suhkrukaubanduse pärast Lääne-Indias ja karusnahakaubanduse pärast põhjas, olid nende kokkupõrked Ameerikas peamiselt lühiajalised ja toimusid irokeeside abil Hudsoni või St. Lawrence’i jõe ülemjooksul, New Yorgist kaugel põhjas. Hiljuti aga olid mõlemad püüdnud haarata oma kontrolli alla Ohio orgu, mis ühendas prantslaste Louisianat Mississippi jõe ääres põhjapoolsete aladega. 1754. aastal oli Virginiast pärit kogenematu noor ohvitser George Washington tunginud oma jõududega Ohio orgu ja rajanud sinna väikese fordi, mille prantslased kohe hävitasid. See oli iseenesest väike intsident. Kuid Londonis sundis see Briti valitsust otsustavalt tegutsema. Oli aeg vana vaenlane Ameerika kirdeosast lõplikult välja ajada. Nad olid tõsist sõda alustanud.
„Ma peaksin oma varanduse eest tänama George Washingtoni,” ütles John Master rõõmsameelselt.
Sõda
