kaupmehi oma peredega, käsitöölisi, õpipoisse, meremehi, mustatöölisi ja orje. John arvestas ringi vaadates, et kuulajaid on üle viie tuhande, ja neid tuli kogu aeg juurde.
Kuigi oodati üle poole tunni, pidas rahvahulk end võrdlemisi hästi ja vaikselt ülal. Õhus oli tunda pinevat ootust. Viimaks nähti poolt tosinat meest poodiumi poole minevat ja kui nad sinna jõudsid, läks üks neist trepist üles ja pöördus näoga rahva poole. John oli oodanud mingisugust sissejuhatust, kuid polnud midagi sellist. Ei mingeid laule ega palveid. Lugenud valju häälega lõigu pühakirjast, läks jutlustaja kohe asja juurde.
George Whitefieldil oli seljas valgete vaimulikupaeltega lihtne must rüü. Ta kandis suurt parukat. Kuid John võis oma kohalt näha, et jutlustaja on alles kahekümnendates eluaastates.
Aga millise enesekindlusega ta jutlustas! Ta rääkis neile loo Laatsarusest, kes surnust üles äratati. Ta tsiteeris pikalt pühakirja ja kirikuisasid, kuid nii, et seda oli kerge jälgida. Rahvahulk kuulas süvenenult, tema õpetatuse ees aupaklikkust tundes. Siis kirjeldas ta stseeni piltlikult. Ta ei hoidnud end tagasi. Kujutage ette keha, mis pole üksnes surnuna hauas, vaid lausa haiseb, rääkis ta. Kujutage ette neid seal. Ta kirjeldas stseeni nii elavalt, et John Masterile tundus, et ka tema tunneb mädaneva keha lehka.
Kuid episoodi vaimset sõnumit silmas pidades ei veennud Whitefield kuulajaid ainult selles, et sündis ime. Sest kas polnud Laatsarus selline nagu nad kõik? Patust haisvad ja Jumala jaoks surnud, kui nad ei lase Kristusel end üles äratada. Ja John pidi paratamatult mõtlema oma kombelõdvast minevikust ja tajuma jutlustaja sõnades sügavat tundeküllast tõde.
Järgmisena sõitles Whitefield kuulajaid pattude ja loiduse pärast, mis ei lase neid kurjusest ära pöörduda. Ta tõi välja kõikmõeldavad vastuväited, miks inimene ei peaks Jumala juurde tulema, ning vastas neile kõigile. Ja siis, olles kuulajaid liigutanud ja häbistanud, nii et neil polnud kuhugi peituda, alustas ta oma kihutuskõnet.
„Tule, kiirusta ja käi Jumalaga,” tõstis ta häält. „Peatu, peatu, oh patune!” kõmistas ta vägeva häälega. „Pöördu, pöördu, oh uskmatu inimene. Ära viivita enam, ütlen ma sulle, ära astu enam sammugi oma praegusel teel.” Rahvas oli nüüd temaga. Nad olid tal peos. „Hüvasti, ihulikud lõbud,” karjus ta. „Ma ei käi enam teie teed. Hüvasti, uhke elu. Oh, et midagi sellist võib teie hinges olla! Jumal lõpetab selle oma vägeva käega. Jah, lõpetab.” Ja nüüd karjus ta ekstaatiliselt ning rahva hulgas pöördusid näod taeva poole, mõnel särades, mõnel pisarsilmil. „Kohtumõistja on ukse taga. Tema, kes tuleb, ei viivita.” Ta hüüdis neile, et nüüd on aeg, nüüd on käes tund, mis peab viima neid lunastusele. „Ja me särame oma Taevase Isa kuningriigis nagu tähed taevavõlvil, igavesest ajast igavesti …”
Oleks ta kutsunud neid sel hetkel ette astuma, oleks ta käskinud neil põlvili langeda, oleks enamik seda teinud.
Ka John Masteril olid tahtmatult pisarad silmis ning temas tulvas suur soe tunne. Ning vaadates Mercyt oma kõrval ja nähes tema näol sellist kiirgavat headust, sellist rahulikku kindlust, paistis talle, et kui ta võiks olla temaga kogu elu, saaks ta tunda armastust ja õnne ja rahu, mida pole kunagi varem tundnud.
Siis otsustaski ta neiuga abielluda.
Vanemad olid palunud, et ta ootaks oma armastuse kuulutamisega. Õpi teda paremini tundma, et võiksid kindel olla, andsid nad nõu. Nad arvasid, et tema otsuses on osa tunnetel, mida õhutas Whitefieldi jutlus, ja olid rõõmsad, kui evangelist linnast peagi lahkus, ja veel rõõmsamad, kui ta kevadel tagasi ei tulnud.
Vahepeal jätkas John Mercy juures käimist.
Ent kuigi ta oli oma tunnete avaldamisel ettevaatlik, teadis tüdruk kevadel, et see kasvav kiindumus võib viia välja millegi enama kui sõpruseni. Johnile oli niisugune ettevaatlik kurameerimine uus kogemus. Tema suhted naistega olid seni kaldunud olema otsekohesed ja lahenema kiiresti ühel või teisel viisil. Kuid see järkjärguline areng, mille jooksul ta tüdrukut tundma õppis ja tema omadusi iga päevaga üha rohkem hindama hakkas, viis välja maailma, kus ta polnud varem olnud. Lihavõtte ajaks oli ta sügavalt armunud ning Mercy pidi seda teadma. Ainult linnas valitsev üldine rahutus ei lasknud tal oma tundeid esialgu avaldada. Ja üks teine asi veel.
Ta polnud kindel, kas tema armastusele vastatakse.
Mercy Brewsteris polnud mingit teesklevat häbelikkust ja ta oli oma tunnetest teadlik. Kuid John ei teadnud, mida ta tema vastu tunneb. Tüdruk polnud andnud sellest mingit märki. Võis vaid öelda, et ta armastab teda nagu sõpra ja tal on midagi, mis see ka ei oleks, mis teeb ta kõhklevaks ega lase poissi õhutada kaugemale minema. Hiljuti oli John teinud oma kavatsused täiesti selgeks. Ta oli andnud talle märke oma armastusest, lasknud oma käel tema piha ümber libiseda, suudelnud teda siivsalt ja teinud veel üht teist. Ent kuigi tüdruk ei tõrjunud neid lähenemiskatseid otse tagasi, oli temas mingi õrn vastuseis, vaikne distantseerumine, mis oli midagi rohkemat kui üksnes kveekeri kombelisus.
Nüüd oli aeg oma asjaga välja tulla. Ta oli andnud tüdrukule teada, et mõtleb teda õhtul külastada ja soovib, et nende jutuajamine toimuks nelja silma all, nii et Mercy teadis, mis peab tulema. Kuid John ei olnud kindel, millise vastuse tüdruk talle annab.
Pole siis ime, et ta pani siidvesti alla vampumvöö, et see talle õnne tooks.
Mercy Brewster ootas. Ta oli maitsekalt riides ja nägi üsna hea välja. Ja see pidi tema meelest kõik ütlema.
Ta rääkis John Masterist enne oma vanematele. Isa pidi ikkagi talle abiellumiseks loa andma. Härra Brewster ei teadnud kindlalt noormehe moraalseid omadusi, kuid suurt tal tema vastu ei olnud. Ema tundis Johni vanemaid ja ‒ kuna kõik teadsid, et nad on rikkad ‒ pidas neid lugupeetud inimesteks.
Polnud kuigi üllatav, et John Master end Mercy Brewsteri seltsis hästi tundis. Tüdruk oli üles kasvanud võluvas linnas. Philadelphia, mis oli küll asutatud alles 17. sajandi lõpus, asus hea koha peal lõunapoolsete turgude lähedal ning võttis lahkelt vastu igast rahvusest ja eri usutunnistusega uustulnukaid, nii et oli Bostoni ja New Yorgi juba suuruselt ületanud. Ning kuna ta ei asunud Massachusettsi vaesel kivisel maal, vaid Ameerika viljakamatel rohumaadel, arenes paik kiiresti. Ka usk mängis selles oma osa. Kveekerid, kes olid linnas silmapaistval kohal, oli loomult lahke, omaette hoidev rahvas ‒ üsna erinevad rangetest puritaanidest, kes olid asutanud Bostoni ja pidasid oma kutsumuseks teiste elu üle kohut mõista ja neid korrale sundida.
Kui mõni mees Philadelphias lugeda armastas, ei püüdnud ta oma raamatuid sulle peale suruda. Liiga palju haridust, liiga palju saavutusi, liiga palju edu ja kõike muud, mis võis häirida rohumaade ja laiade roheliste orgude suursugust rahu, oli õnnelikus Philadelphias algusest peale neetud asi. Kui John Master tundis oma äri ning oli pärit heast perekonnast ja sõbralik mees, ei osanud kena Philadelphia tüdruk temast paremat tahta.
Ühes asjas aga John Master eksis. Ta arvas, et Mercy polnud märganud, et ta näeb välja nagu mõni Kreeka jumal. Muidugi oli! Juba esimesel korral, kui poiss temaga rääkis, pidi Mercy kogu oma kveekeri kasvatuse proovile panema, et meelerahu hoida. Ta tuletas endale ikka ja jälle meelde, et peab vaatama inimese sisse, mitte tema välimust. Ent kuidas oli võimalik, et too jumalik olend tahab veeta aega temasuguse väikese inimese seltsis? Hulk aega oli ta oletanud, et poiss näeb temas ainult ohutut sõpra. Keegi ei saanud arvata, et nende vahel on midagi enamat. Kui John oli korra või kaks vihjanud millelegi muule, oli tüdruk mõelnud, et ta ehk naljatleb temaga. Kuid isegi kui paistis, et poisi tunded on ehk tugevamad, oli ikka üks asi, mis Mercy Brewsterile muret tegi.
Ta polnud kindel, kas poiss on heasüdamlik. Oh, üldiselt kindlasti oli, igapäevases mõttes. Ta armastas oma vanemaid. Paistis, et tal on ausad sõbrad. Kuid ses asjas oli kveekeritüdruk nõudlikum, kui John
