Master ei uskunud. Prostituut räägib kõike, kui talle maksta. Nende orjade tunnistused, kes hakkasid nimesid nimetama, kui nende jalge all tuli süüdati, olid väärtusetud. Piinamisel räägivad inimesed kõike, mida tahetakse. Ta nägi, kuidas linnavalitsuse kohtuametnik agaralt väljahüütud nimesid üles kirjutas, ja tundis tülgastust. Kõik teadsid eelmisel sajandil Massachusettsis toimunud Saalemi nõidade kohtuprotsessi. Tema arust viis selline asi lõputute süüdistuste, hukkamiste ja traagilise absurdsuseni. Ta lootis vaid, et see peagi lõpeb.
Sel õhtul võis ta tänu jumalale mõelda rõõmustavamatest asjadest.
Kui ta isale esimest korda rääkis, et tahab abielluda Mercy Brewsteriga, oli Dirk Master hämmastunud.
„Selle kveekeritüdrukuga? Kas oled kindel? Taevas hoidku, miks?”
Mis puutus emasse, siis too paistis väga ebalev.
„Ma ei usu, Johnny, et te teete teineteist õnnelikuks.”
Kuid John Master teadis, mida tahab, ja arvas, et vanemad eksivad. Täielikult.
„Tegelikult pole ta kveeker,” ütles ta neile. Kui nad esimest korda kohtusid, oli ta seda oletanud. Tüdruku perekond oli hiljuti tulnud Philadelphiast ning ta ütles inimeste poole pöördudes thee või thou. Kuid õige pea sai John teada, et kuigi tüdruku isa oli kord kveeker olnud, oli ta anglikaani kiriku liikmega abielludes nende hulgast välja arvatud. Ta oli nüüd koguduse liige. Ent kuigi ta lasi oma anglikaanist naisel nende lapsi kirikusse viia, tahtis ta, et kodus peaks perekond kinni kveekerite kommetest, mida ta armastas.
„Sa räägid kveekeriga, kes on ainult nime poolest anglikaan,” oli Mercy talle naeratades öelnud. „Philadelphias on palju meiesuguseid segaperekondi. Me ei lase ideedel oma elu liiga häirida.”
Esimene asi, mida John märkas, oli see, et kveekeritüdruk ei pööra mingit tähelepanu tema välimusele. Enamik tüdrukutest pööras. Sellest ajast, kui temast oli saanud edukas kaupmees, oli tema varasem kohmetus omasuguste noorte naistega suhtlemisel kadunud. Kui ta tuppa tuli, pööras enamik naisi pilgu temale. Mõnikord nad punastasid temaga kohtudes. Kuid Mercy Brewster ei punastanud. Ta vaatas talle rahulikult silma ja rääkis temaga loomulikult.
Talle ei paistnud ka tema enda välimus eriti korda minevat. Ta oli lihtne tüdruk, üsna lühikest kasvu, keskelt lahku kammitud lokkis juuste ning pruunide silmadega. Ta elas endaga rahus. John polnud varem ühtki temasugust kohanud.
Neil oli olnud üks ärev hetk.
„Mulle meeldib lugeda,” oli tüdruk nende esmakordsel kohtumisel öelnud ning Johni süda vajus saapasäärde. Raamat, mida tüdruk talle näitas, polnud aga mingi filosoofiaraamat, vaid Philadelphia trükkali Ben Franklini lustaka sisuga „Almanahh”. Selle raamatu naljakaid lugusid luges isegi John hea meelega.
Mõne kuu pidas John tüdrukut üksnes sõbraks. Ta käis tema juures külas nagu hea tuttav. Kui nad mõnes teises majas kohtusid, lobises ta temaga ega pannud tähelegi, et veedab tema seltsis rohkem aega kui kellegi teise seltsis. Nende vestlused polnud kunagi tundelised. Nad rääkisid igasugu asjadest ja ärist. Nagu enamik kveekeritüdrukuid, oli Mercy kasvanud vaikseks, mehi endaga võrdseks pidavaks naiseks ja tal oli kindlasti hea pea äriasjade peale. Kui ta päris laevade kohta, näitas ta talle räägitava mõistmisel üles kiiret taipu. Ta ei flirtinud Johniga ja John ei flirtinud temaga. Ta ei pannud teda proovile, vaid paistis leppivat temaga niisugusena, nagu ta on. John tundis end tema seltskonnas hästi ja õnnelikuna.
Kord või kaks oli ta talle kiindunult naeratanud või puudutanud kergelt tema õlga, mis oleks võinud esile kutsuda vastureaktsiooni. Kuid tüdruk oli alati pidanud seda sõpruse märgiks, ei millekski muuks. Hiljuti oli John isegi mõelnud, kas ta hoiab temaga tahtlikult distantsi.
Kui nad tol õhtul jutlust kuulama läksid, muutus kõik.
Kristluse ajaloos on olnud mitmel korral karismaatilisi jutlustajaid: mehi, kes koguvad enda ümber teisi ja inspireerivad neid, nii et pannakse alus mingile liikumisele. Ja iga liikumine jätab nagu tulvav jõgi tulevastele põlvkondadele maha viljaka pinnase.
John Master oli kuulnud vendadest Wesleydest mõne aasta eest. Need olid suurest usust ja jutlustamistahtest innustunult pannud anglikaani kirikus koos mõne Oxfordi sõbraga aluse evangeelsele liikumisele. 1736. aastal oli John Wesley tulnud Ameerika kolooniatesse, lootes Georgias Savannah’s pöörata ristiusku sealseid indiaanlasi. Kuigi ta naasis paari aasta pärast kodumaale veidi pettununa, tuli Georgiasse kohe tema Oxfordi sõber George Whitefield. Vahepeal edenes Wesleyde evangeelne misjonitöö Inglismaal. Nende jutluste tekstid jõudsid üle Atlandi Philadelphiasse, Bostonisse ja New Yorki. Mõned kirikumehed pidasid nende liikumist sündsusetuks ning nimetasid neid tõsiseid noormehi põlglikult metodistideks. Kuid nende tulised jutlused innustasid paljusid.
1739. aasta suvel, kui George Whitefield oli käinud Inglismaal Wesleydega nõu pidamas, tuli ta tagasi, et levitada jumalasõna kõigis kolooniates. Tema esimene peatuskoht oli Philadelphia.
„Tead, ta on üsna silmapaistev,” ütles Mercy John Masterile.
„Kas sa käisid tema jutlusi kuulamas?”
„Muidugi käisin. Koos Ben Frankliniga, kes on tema sõber. Tead, härra Franklin ei lase ühelgi kuulsal isikul päevaks ajaks linna jääda, ilma et temaga tutvust teeks,” lisas ta naeratades.
„Kas ta jättis sulle hea mulje?”
„Väga hea. Tal on tugev ja nii selge hääl, et seda võib kuulda mitme miili taha. Nagu meie Issandal mäejutluse ajal. Ja kuigi ta räägib samade sõnadega nagu teised jutlustajad, kirjeldab ta asju nii, et sa tunned, nagu näeks neid oma silme ees. See on väga liigutav. Ta rääkis lageda taeva all tuhandetele kuulajatele. Paljud olid päris kaasakistud.”
„Kas härra Franklin ka?”
„Enne kui me sinna läksime, ütles ta mulle: „Whitefield on tubli mees, kuid ma ei lase end tal ninapidi vedada. Näed, tegin oma taskud rahast tühjaks. Siis ei teki mul kiusatust talle midagi anda, kuni mu pea on selge.””
„Franklin ei andnud talle siis midagi?”
„Vastupidi. Härra Whitefield kogus raha Georgia orbude jaoks ning jutluse lõpul oli härra Franklin nii vaimustatud, et laenas mult raha, mida korjanduskarpi panna. Ta maksis pärast mulle muidugi tagasi,” lisas Mercy.
Whitefield oli kaks korda New Yorgis käinud. Anglikaanid ja Hollandi reformikiriku õpetajad ei lasknud tal oma kirikutes jutlustada. Kuid presbüterlaste vaimulik võttis ta lahkelt vastu. Ta jutlustas ka kirikute uste taga. Mitte kõik ei hoolinud tema sõnumist. Kui ta rääkis vajadusest jagada orjadele jumalasõna, arvasid mõned, et ta õhutab tüli. Novembri viimasel päeval pidi ta jälle linna tulema.
„Kas tuled teda kuulama?” küsis Mercy.
„Ma vist ei viitsi,” vastas John.
„Mulle meeldiks, kui ta jälle lageda taeva all jutlustaks,” ütles tüdruk. „Kuid ma ei saa üksi sellisesse rahvahulka minna. Sinust oleks lahke, kui sa mind saadaksid,” lisas ta veidi etteheitvalt.
John ei saanud pärast seda enam keelduda.
Oli kõle sügispäev, kui nad Broadwayle läksid. Nad möödusid Kolmainsuse kirikust ja presbüterlaste palvemajast. Mõni tänav edasi möödusid nad kveekerite palvemajast. Veel kaugemal, kus vana indiaanlaste tee kaheks hargnes, jäi paremale suur kolmnurkne ühismaa. Ning
