sai vaid oodata ja jälgida ja loota. Sest ilma kindlustundeta poleks ta võinud teda armastada.
John ei aimanud seda, kuid jutlus, mida nad olid ühismaal kuulamas käinud, oli olnud proov. Kui John oleks tulemast keeldunud, oleks tüdruk vaikselt endasse tõmbunud, sulgenud salaja ukse oma hinge, jäänud sõbraks, kuid ei midagi rohkemat. Whitefieldi jutluse ajal oli Mercy kaaslast jälginud, nii et John ei märganud seda. Ta oli näinud, kui liigutatud poiss on, näinud pisaraid tema silmis ja tundnud heameelt. Ta on hea, ütles ta endale. Tal on soe süda. Kuid kas see oli ainult siis nii, kui Whitefieldi jutlus teda liigutas, või oli see midagi tõsisemat ja kindlamat? Mercy jätkas poisi jälgimist. Isegi pärast seda, kui sai selgeks, et teine on valmis talle armastust avaldama, ei lasknud ta end kõigutada, jäi edasi kahevahele ja hoidis distantsi.
Ja see polnud talle kerge, sest ta oli juba mõne kuu täielikult ja piinavalt armunud.
Tol õhtul pidi John tulema. Mercy teadis, mis ta kavatseb öelda. Kuid ta ei teadnud ikka veel kindlalt, mida vastata.
Noorel Hudsonil polnud õnne. Ta püüdis saada koha mõnesse võõrastemajja, kuid talle öeldi, et vaba tuba pole. Ta teadis halva kuulsusega paiku, kus peatuda, kuid seni oli ta neist eemale hoidnud. Ta läks tuttava rätsepa majja, lootes saada seal magamiskoht, kuid too mees oli linnast lahkunud, sest ajad olid halvad. Teine sõber, vaba must mees nagu temagi, oli vanglasse heidetud. Ta oli parajasti teel tuttava köiepunuja juurde, kui tegi Vesey Streetist möödudes hirmsa vea.
Ta märkas suitsevat korstent kohe. See oli mõni maja eespool. Kuigi hakkas pimedaks minema, võis näha kerkivat musta suitsu, kuid leeke polnud märgata. Ta mõtles, et mõni võiks järele vaadata, mis seal toimub, kuid ei tahtnud ise oma nina sellesse asja toppida ning läks juba oma teed, kui kaks vahimeest ümber nurga tulid.
Ka need nägid suitsu. Ja nägid mustanahalist meest. Ja vahtisid teda. Õige hoolega.
Ja siis hakkas tal hirm.
Ta teadis, mida nad arvavad. Et ta on mustanahaline, kes pani maja põlema. Ta võis muidugi sinna jääda ja protesteerida, et on süütu. Kuid kas nad teda usuvad? Ja kuna laevakapten teda otsis, ei tahtnud ta sugugi, et võimud teda üle kuulaksid. Oli vaid üks väljapääs. Ta lasi jalga. Vahimehed karjusid ja jooksid talle järele, kuid ta oli neist kiirem. Kiire pööre kõrvaltänavale, üle müüri, mööda teist kõrvaltänavat edasi ja ta oligi neist lahti saanud.
Ta oli nüüd Ferry Streetil ja lootis, et on pääsenud, kui kuulis selja tagant kiirustavaid samme ja nägi kaht vahimeest.
Ta mõtles hetke, mida teha. Kas panna jooksu? Ta oleks minema pääsenud, kuid ei teinud seda, sest jooksupanek oleks tema süüd kinnitanud. Kas nad üldse saavad pimedal tänaval kindlalt öelda, et ta on seesama must, keda nad olid teisel tänaval näinud? Tõenäoliselt mitte. Kuid nad ei pruukinud sellest hoolida. Ta kõhkles ja pidi äärepealt uuesti jooksu panema, kui nägi tänava teisest otsast veel üht meest tema poole tulemas. See oli üsna suur ja tugev mees, hõbenupuga kepp käes. Kui ta jooksu oleks pannud ja vahimehed oleksid hakanud teda taga ajama, oleks see kepiga mees ta tõenäoliselt kinni püüdnud. Ei jäänud muud üle, kui väärikalt paigale jääda.
Kaks vahimeest jõudsid temani. Kuigi ta ei liikunud paigast, krabas üks tal kraest kinni.
„Käes.” Mees raputas teda. „Me nägime sind.”
„Mida te nägite?”
„Sa panid Vesey Streetil maja põlema.”
„Misasja. Ma pole Vesey Streetil olnud.”
„Ära vaidle, neeger. Sa lähed vangi.”
Kepiga mees jõudis nüüd nende juurde.
„Mis siin toimub?” küsis ta.
„Me nägime, et see neegripoiss püüdis Vesey Streetil maja maha põletada,” ütles üks vahimees. „Eks ole õige, Herman?”
„Võib olla küll,” vastas teine mees. Kuid Hudson märkas, et ta kahtles veidi.
„See ei olnud mina,” protesteeris Hudson. „Ma polnud isegi selles linnaosas.”
„Ja millal see juhtus?” küsis võõras.
„Võib-olla kümne minuti eest, kas polnud, Jack?” kostis Herman.
„Neeger tuleb vangi panna,” lausus Jack.
„See küll mitte,” lausus võõras rahulikult. „Sest viis minutit tagasi saatsin ma ta üht ülesannet täitma ja enne seda oli ta minuga.” Ta vaatas Hudsonile otse silma ja pöördus siis vahimeeste poole. „Minu nimi on John Master. Dirk Master on minu isa. Ja see orjapoiss kuulub mulle.”
„Kas ikka kuulub?” Jack paistis kahtlevat. Kuid Herman oli valmis alla andma.
„See seletab asja,” lausus ta. „Minu arust näeb ta ka teistmoodi välja.”
„Kurat temaga,” sõnas Jack.
Võõras ootas, kuni kaks vahimeest olid nurga taha kadunud, ja küsis siis:
„Sa ei süüdanud seda tulekahju, ega ju?”
„Ei, härra,” ütles Hudson.
„Sest kui sa seda tegid, tuleb mul pahandusi. Kellele sa kuulud?”
„Ei kellelegi, härra. Ma olen vaba mees.”
„Või nii? Kus sa elad?”
„Mu vanaisal oli mere ääres kõrts, kuid ta suri. Teda kutsuti Hudsoniks.”
„Ma tean seda kohta. Olen seal joomas käinud.”
„Ma ei mäleta teid, härra.”
„Käisin seal ainult korra või kaks. Kuid ma olen kõikides kõrtsides käinud. Ja peaaegu kõigis pummeldanud. Mis su nimi on?”
„Mind kutsutakse samuti Hudsoniks, härra.”
„Hm. Ja kus sa nüüd elad?”
„Praegu ei kusagil. Ma olin merel.”
„Hm.” Päästja silmitses poissi. „Hüppasid laevalt ära?”
Hudson ei vastanud.
„Sadamas oli täna üks purjus kapten, kes lärmas, et otsib üht laevalt ärahüpanud neegripoissi. Ma ei ütleks, et ta mulle meeldinud oleks. Oli pealegi purupurjus.”
Hudson jäi mõttesse. Võõras paistis mingil põhjusel olevat tema poolt.
„Ta oleks oma laevast tormiga peaaegu kaks korda ilma jäänud, härra,” tunnistas ta.
„Noh, jää parem praegu minu juurde,” ütles John Master. „Võid mängida minu orja, kuni midagi paremat välja mõtleme.”
„Ma olen vaba mees, härra,” tuletas Hudson talle meelde.
„Kas tahad minuga tulla või ei?” küsis heategija.
Ning nähes, et tal pole kuhugi minna, võttis Hudson pakkumise vastu. Vähemalt mõneks ajaks oli ta väljaspool ohtu.
Mercy
