väärikalt ja mingit viisijuppi ümisedes. Ma punastasin sügavalt; üldiselt tegi see etteaste mulle nalja: kas ta tõesti lõi end sedasi üles, et tulla kinga järele? Ma nägin poissi vilksamisi: too oli kingaga sarnaselt üleni räbaldunud. Ei lähe palju aega, kui temast sirgub samasugune kibe käsi nagu ta isa. Hakkavad koos kauplema. Mida nad seal müüvadki? Kangaid, riiet, niite… Ja naine õmbleb, muud ei kuulegi kui masina vurinat: tokk-tokk-tokk, tokktokk-tokk… Lapsena mulle meeldis. Ei mõtle sellest!
Püüan rohkem väljas käia. Linn ei avane mulle. Olen mitu korda kõndinud trammitee lõppu. Katkeb ja kõik. Kord nägin, kuidas trammi ringi keerati: kang ja ümmargune platvorm keerlesid koos trammi ja konduktoriga (vaat kui saaks aega samamoodi ringi keerata ja vastassuunda saata!). Konduktoril oli alatine igavlev ilme. Sellest võis välja lugeda, et ta on sellisest pöörlemisest tüdinud. Käin mere ääres. Nüüd mõistan: olin kõik see aeg elanud justkui puuris. NT-ga ei olnud tavaliselt muud kui turule ja natuke linnas jalutamist. Kui palju ma olen viimaste nädalatega näinud! Kuigi aega napib. Töö on mehaaniline. Herr T usaldab esialgu ainult kõige algelisemat: koristamist ja vannikeste valmispanemist, pakkimist, ärasaatmist, kirjapanemist – mehaanilisi asju, selles on midagi titalikku, mähkmed, samasugune rõõmupakkuv jändamine nagu Tanjušaga.
Võõrad päevapildid paistavad siin mulle teistsugusena; inimesed ei tule neil välja selliselt, nagu tulid isal. Herr T on suur meister, saksa koolkond; tegi mind tuttavaks prantslasega – see on samuti valguspiltnik, parfümeeriakaupmees, püüdis end viletsamana näidata ja ütles, et kõik see olevat tühine, enda jaoks, kuid mulle piisas ühestainsast pilgust, et aru saada: ta on tõeline kunstnik! Hämmastavad tööd. Portreed – silmis igavik. Ja on näha, et tööd on 15–20 aastat vanad, tähendab, säritus oli nii pikk. Kuidas mõni oskab inimest enda poole võita! Töötas Moskvas, lisaks dagerrotüüpidele on ülesvõtteid vürstidest, vürstinnadest jne. On uhkete ekipaažide seeria, kuid põhiliselt armastab kõike vana: vanaeided, kerjused, sandid, agulid… See on peamine, kuid mulle ütles ta, et see just pole peamine, ja muudkui toppis näha oma põhilisi töid, mida ta nimetas la grande collection historique!9 Kuid mina sain ju aru, mis on tema jaoks peamine. Räägib, et kui läheb Prantsusmaale tagasi, teeb näituse. Ma ei julgenud öelda, et mul on siin ka üht-teist. Kunagi hiljem…
(Tuleb rohkem lugeda ja saksa keelt õppida.)
Öösiti löövad siin kellad ja mütsuvad vagunid; vanamees tuleb koridori – nüüd ma tean seda: piipu tõmbama. Ma läksin kord kemmergusse, aga tema seisis seal akna all ja suitsetas, vabandas vene keeles. Öösiti avaneb siin salauks minevikku. Ma näen sageli unes meie laboratooriumi, mille isa tegi aeda kirsipuude alla sõstrapõõsaste juurde. Mina seda ei mäleta, ema rääkis, kuidas isa oli seda kuuri ehitanud. Ta ehitas üksi; rääkis uhkusega, et silma järgi; ning kui tõi lauad ja laadis maha, kurjustas ema hirmsasti: „Otse lillede peale!” ja rääkis alati, et see kuur rikub kogu aia ära, ning meenutas sageli noid lilli. Mina olin väike ja algul nutsin, kui isa sinna kadus. Ma kartsin, et isa ei tule tagasi; ootasin ega jõudnud kuidagi ära oodata. Minul ei lubatud mõistagi veel kaua sinna minna. Kord sai ema mul päris ukse juures sabast kinni. Õhtuti näitas isa päevapilte ja dagerrotüüpe. Tidelmanni laboratooriumis on nagu haigemajas: kõik steriilne. Meie kuur oli täis juhuslikke asju, näis seetõttu salapärasena ning pimedus oli seal palju tihkem kui praegu.
nägin linnas Galošinit – süda tõmbus kokku. Ta vist ei teagi…
Sain tuttavaks Ljovaga. Ta käib mingis kirjandusringis. Kirjutab romaani! Ta on kahekümne kolme aastane, sündinud Peterburis ja käinud Pavlovskis, kuid kasvanud siin, Revelis. Ei hakanud minevikku süvenema. Käitus jahedalt, peaaegu kõrgilt. Kandis elegantset mantlit, tviidpintsakut, vestitaskus uur, ja kindad. Räägib kiiresti ja palju, silma vaatab harva, vaatab kuidagi vilksamisi ja viib pilgu mujale. Ma olen rõõmus kasvõi sellegi üle. Ta tunneb siin kõiki, elab tormiliselt: teater, ring, ajaleht. Viis mu kohvikusse ja me jõime seal ennast purju.
Kohtusin neil päevil mitu korda Ljovaga. Kutsus enda poole. Nad elavad suures kivimajas. Trepikoda käib lukus. Eeskojas istub uksehoidja laua taga, lambi ja raamatuga. Tema kohal ripub seinal suur tahvel elanike nimedega. Nimed on kirjutatud saksa keeles. „Majaomanik on sakslane,” ütles Ljova. Jõime kallist veini. Suitsetasime Inglise sigarette. Neil on kodus palju kristalli, hõbedat, riiulid täis raamatuid. Ta rääkis väga palju endast ja isast. Nad pärinevad Peterburi pisiametnikest. „Eks me ühed Bašmatškinid10 ole,” sõnas ta ja muigas mõrult; mõni on kõrgemale rühkinud ja seejärel haihtunud. Kirus isa. Ütles, et on temast juba palju kirjutanud. Mida ta ka ei kirjutaks, peaaegu kõik on isast. Ja vannub kogu aeg. Andis ajakirja lühijutuga. Nii imelik. Ta süttib väga kiiresti, on keevaline. Ütleb, et seestpoolt miski õhutab teda meeletustele, ja hirmu pole. Nagu teaks, et jõud, mis teda sellele tõukab, kannab hoolt, et ta maanduks pehmelt, kui peakski kukkuma. Ta usub mingisugusesse jõudu, mis teda kaitseb. Tahtsin rääkida talle tollest nägemusest, mis juhtus tüüfuse ajal, kuid hakkasin häbenema, mõni teine kord.
Töö sööb aja ära. Tuleb midagi välja mõelda. Raha kulub ära viimseni. Varem polnud niiviisi. Ka varu on kõik läinud. Tahtsin NT-lt laenu küsida. Laupäeval käisin üksi jalutamas. Kõndisin pargini, seisin torni juures. Vaatasin seda läbi raagus okste. Päike oli nõrk, kuid vaade imeline. Tuleb tulla siia varakevadel, enne kui puud lehte lähevad.
Ljova tegi mind tuttavaks Retši toimetaja Stropiliniga11 (tõesti jube pikk mees; habe nagu köstril ja ka kõnepruuk kui kirikuteenril). Ljova kirus tedagi (kirub kõiki). Selle ajaga, mis tema juurde kõndisime, jõudis Ljova rääkida Stropilinist hulga tobedaid anekdoote, et olla pärit vaesest perest, saanud mingi ime läbi hariduse, töötanud kaks aastat Peterburis mingis koolis, siin leidnud koha gümnaasiumis, sest võtta polnud kedagi; on kohanenud, annab ajakirja välja…
„Neil pakutakse alati ainult paljast teed,” tähendas Ljova. „Kuid nii tähtsa moega, nagu oleks see vein või teab mis!”
Kõndisime pikalt. Rööpad venisid muudkui kaugemale, kuni lõpuks katkesid, ka postid jäid seisma ja edasi ei tulnud. Stropilin võib olla ehk kolmkümmend, mitte rohkem. Nagu Ljova oligi öelnud, kostitas tema naine meid palja teega, kuid seda serveeriti tähenduslikult (tee oli kergelt sogane nagu liisunud kali). Räägiti palju üldist juttu. Naine tõi tee lauale ja kadus, rohkem me teda ei näinud. Stropilin viis mere äärde. Rääkis väga palju, ohjeldamatult. Küsis minu hariduse kohta. Ma ütlesin, et mul on kirjutatud lühijutt, töötan poeemi kallal.
„Poeemi? Te olete poeet? Lisaks muule.” Muie. Ütles, et tooksin jutu. „Poeeme pole vaja. Poeeme on niigi küllalt.”
Toon talle jutu – las loeb! Kui lahkusime, kirus Ljova teda kogu aeg, et too ei võinud meid siis inimese kombel kostitada. Ütles, et ta nii kirjutab kui ka avaldab totrusi.
„Küll näed, ta teeb su jutu maatasa, kuid lõpuks avaldab. Küll sa näed!”
(Milleks Ljova mind siis temale tutvustas?)
Käisin Ljova juures. Dmitri Gavrilovitš oli jokkis, tahtis meiega istuda, juttu veeretada, kuid Ljova käratas „Ei!” ning me läksime tema tuppa, panime ukse lukku, jõime kõigi ees salaja veini ja ta kirus isa, nimetas teda kakandiks ja limukaks.
Mina partsasin miskipärast, et Stropilin oli meie viimasel neljasilmakohtumisel rääkinud, nagu unistaks Dmitri Gavrilovitš maja ostmisest, ja miskipärast naeris selle üle. Ljova läks vihast roheliseks, vaikis tükk aega ja lõpuks plahvatas:
„Ma
suur ajalookollektsioon – pr k.
Tegelane N. Gogoli jutustusest „Sinel”. (Tõlkija märkus.)
cтропилина – tala (vn k. Tõlkija märkus.)
